Lõbumajandus ja abstraktsionism Haywardis

Jaan Elken külastab talviseid Londoni galeriisid II.

Thamesi lõunakaldal, Waterloo silla lähedal asub Haywardi galerii betoonkoloss. Ann-Sofi Sideni (s. 1962), Berliinis, New Yorgis ja Stockholmis elava feministliku taustaga videokunstniku kümnetel monitoridel ja laiekraanil jooksev dokumentaalkunstiteos “Warte Mal!” (Hei, oota!) on kokkuvõte autori uurimistööst/materjalikogumisest Dubis, endises rahulikus Tšehhi kuurortlinnakeses, mis piirilinnana sattus olema Dresdeni–Praha mootoriteel E55.
Pärast raudse eesriide langemist Poola, Tšehhi ja Ungari läänepiiril epideemiana leviv maanteeprostitutsiooni buum viis Dubi kui kurioosumi (kus peatänaval ligi 200 bordelli – iga 25 kohaliku elaniku kohta üks) 1997/98 aastavahetusel BBC uudistesse. Tšehhi vabariigi üle 10 000 naisprostituudist suur osa leiab teenistust just Teplice-Dubi piirkonnas. See, et näiteks Hollandis (kus prostitutsioon alles hiljuti legaliseeriti) ligi
30 000 professionaali on, või et inglased ise aastas kuni 770 miljonit naelsterlingit ostetud seksile kulutavad (kinole kulutatakse 400 miljonit), ei oma antud kontekstis tähtsust.
Ida-Euroopa avanenud seksiturule paneb jõhkra pitseri 6–10kordsest elatustasemete vahest tingitud kullapalavikusarnane  ülekuumenemine. Kui see toimuks kusagil Kagu-Aasias, sulgeks Euroopa mugavalt silmad.

Tšehhi valitsus on nõrga seadusandluse tõttu sattunud risttule alla, legaliseerimine samastaks riigi sutenööridega (Dubis on see äri Vene ja Tšehhi maffia käes). Siden on kohapeal elades jäädvustanud intervjuud valdavalt slovaki mustlaspäritolu, valgevene ja ukraina tüdrukutega, sutenööridega, kohaliku politseiülemaga, kes jõuetult käsi laiutab.
Näitusekülastajad, tõsiste nägudega inglased, istuvad peepshow-sarnaselt möbleeritud klaasboksides ja kuulavad kõrvaklappidest reality-TV-laadseid salvestusi. Ilma kaitsevahenditeta seksi eest makstakse kaks korda rohkem, saksa klientuuri hulgas on moodi läinud rasedad prostituudid. Dr Jan Kahanek: “Olin valves, kui toodi kaheksandat kuud rase naine. Meil õnnestus algav enneaegne sünnitus seisma panna, kuid järgmisel päeval sundis sutenöör ta tänavale tagasi.”
Teplice lastekodud on täis patuviljana sündinud mahajäetud imikuid, keda päritolu tõttu keegi lapsendada ei taha. Keskealine, lühikeste blondeeritud juustega prostituut: “Töötasin tekstiilivabrikus, olin kommunist. Pärast pööret vallandati kõik kommunistid, sellepärast olen nüüd sunnitud sel moel endale elatist teenima.” Selliseid päevikukatkeid ja lindistusi on näitusel kümnete tundide jagu, vaatajal on õigus vabalt ekseldes endale sobiva kangusega “kokteil” segada.
Kogu näitusemaastik on kujundatud agitpunkti sarnaseks, on lugemisruum kirjanduse ja kunstiraamatutega, mis käsitlevad prostitutsiooni läbi aastasaja (Baudelaire, Degas, Zola, Toulouse-Lautrec, Manet). Näituse koduleheküljelt – www.hayward. org. uk/siden/ – pääseb kõikidele kunstniku poolt oluliseks peetud linkidele.
Siden saavutas kohalikega usaldusliku vahekorra tingimusel, et ei lindistatut ega filmitut näidata kordagi Tšehhis. Neutraalse, nagu telesaate või ekspeditsioonil kogutud etnograafilise materjali ainese esituse jõud on ta kunstilises töötlematuses. Esitluses olev materjal ei sisaldanud midagi pornograafilist,  Siden suutis otsekui dark-room’is ekslevad näitusekülastajad muuta living sculpture’de sarnastest sõnatutest vuajeristidest kaasvastutajateks.
Eestis sotsiaalselt angažeeritud kunsti traditsioon peaaegu puudub, vahest Merle Karusoo elulood ja etendus “Save Our Souls” usaldas autentse materjali jõudu. Kas meie sotsiaalseid ja rahvuslikke pingeid täis ühiskond võiks Eesti kunstnikule lähiajal aineseks olla? Kahtlen, sest kunstnikkonnale kindlaks määratud roll olla ilusate asjakeste, kummastava uue reaalsuse looja teenindab hoopis teist tüüpi ootusi. Vähegi järsemad noodid, isegi kui nad on laenatud meloodiatele tehtud cover’id nagu kapitalismi-prepareering näitus “yBa” mullu Tallinnas, põrkuvad retseptsiooniraskustele, üllatuslikult ka kriitikute endi seas.

Šveitsi kunstniku Paul Klee (1879–1940) suur ülevaatenäitus “Loomise loomulikkus”, mis hõivab kogu Haywardi galerii esimese korruse, on juba hitiks programmeeritud. See sisaldab 96 akvarelli, joonistust, pastell- ja õlimaali, põhiliselt Saksamaa, USA, Šveitsi muuseumidest (kokku 30 institutsiooni pluss anonüümsed kogud), ning mõttest näituse teokssaamiseni läks täpselt kaks aastat. Näituse idee autorid on Briti abstraktse kunsti klassik Bridget Riley ja Berliinis elav Kleed juba põhjalikult uurinud kunstiteadlane Robert Kudielka.
Klee on abstraktse kunsti üks pioneere, ta oli eelkäija ja visionäär mitmes mõttes: produktiivne looja, Bauhausi pedagoog ja teoreetik, kellest jäi järele tuhandeid lehekülgi märkmeid. Abstraktne kunst on 20. sajandi jooksul andnud kõige erinevamaid suundi ja võrseid, Klee on nende kõigi suhtes baasteksti rollis, abstraktse kunsti diskursuse suhtes on tema loodu fundamentaalne.  Klee oli esimene, nagu Riley oma põhjalikus eessõnas märgib, kes märkas, et kunstniku poolt vaadates ei ole abstraktsioon/abstraktsus mitte  “asjade lõpp”, vaid algus. Iga maalija alustab sarnaste elementidega – jooned, kontuurid, algvormid, mis on just nimme abstraktsed, võrreldes selle pildilise kogemusega, mida nende abil luua saab. Selles valguses on Vermeer ehk rohkemgi abstraktsionist kui mõni õigeusklik abstraktsionist. Klee defineerib ennast ise kõige täpsemalt: “kunst ei reprodutseeri nähtavat, vaid teeb (millegi) nähtavaks”. See võib olla võti, miks headest piltidest ei tüdineta kunagi.
Ei ole vist teist aastakümnete jooksul nii palju matkitud ja lahjendatud pildikeelt kui Klee oma. Kleed ennast tuleb kindlasti “natuurist” vaadata, nauding, mida need väheldased, tihti pleekinud vesivärviga ja hapra katkendliku joonega maisipaberile veetud “ebageomeetriad” tekitavad, sunnib nõustuma, et osa kunsti (parim osa?) ei ole reprodutseeritav, et eksisteerib mingi energeetiline väli, mida hea kunst alati välja kiirgab, mingi raskesti defineeritav “visuaalne intelligentsus” on tegelikult olemas.
Tõeliselt nauditavaks tegi näituse aga kronoloogiat eirav, sisuprintsiibist lähtuv tööde grupeerimine, mis vaatamist soodustas – jutustav liin, plastiline mõte, puäntillistlik värvimine, paralleelsed figuratsioonid, katkestatud rütmid, jagatud struktuurid, ruudumaalid jne.

Näitus on avatud 1. aprillini.
Haywardi galerii täispilet maksab 8 naela, üliõpilastel, kunstnikel, töötutel 6 naela.

Järgmises osas Turner Prize’i nominendid Tate Britainis.