Eduard Vilde
Loen “Mäeküla piimameest” vist kolmandat suve järjest. Sellepärast, et kui maale vanaema juurde aega minna ei ole ja sul lasub kohustus veeta suvi linnas, siis on vanameister Vilde mõistujutt küll parim aseaine ja sealt leiab alati midagi. Aga keset igapäevaseid tarbimisühiskonna keerdkäike on tegemist ka väga asjakohase ja tundub, et isegi aegumatu kirjandusega. Sellest võivad ühtteist leida nii need, kel võõra mehe naise ületrumpamine käsil, need, kes naisekupeldamisega ametis või kel oma naisest jõud üle ei käi, kuid ka “kupeldatavad” ise. Aga Vilde naised on võimuiharad. Ja kõigest hoolimata võidukad. Nad eelistavad varblase vabadust kanaarilinnu varbpuurile. Ja iseäranis helkjateks muutuvad teie suvised unenäod, kui neisse ilmuvad tegelased Vilde jutustusest. Prillupi Tõnu näiteks nägi unes noort muhedat hüljest, kes oma sõnul “tuiab niisama mööda moad-ilma ja annab tossikestele head nõu”.
Neile, kes ennast ja “Mäeküla piimameest” siiani kätte võtnud ei ole, võib lisada, et see on lugu priiusest, hinge müümisest ja sellest, kuidas naistega kauplemine muiste toimis ning mis sellest kõigest siis sai. Vilde võib keelekasutuselt julgelt lisada Johannes Aaviku kõrvale. Lõpetuseks hoiatus: raamatu keelepruuk on nakkav, mis teile aga suvel enamasti andeks antakse.
Margaret Tali
Romaan moraalsel eikellegimaal
Michel Tournier. Haldjakuningas.
Prantsuse keelest Laine Hone. Eesti Raamat, 408 lk.
See romaan sai Goncourt'i preemia 1970. aastal ja on olnud pikka aega meie
kirjastajate huviorbiidis, kuid jäänud seni eestistamata sobiva tõlkija
puudumise tõttu. Arvati, et sellist teksti pole naine võimeline tõlkima, aga
prantsuse keelest tõlgivad meil peaaegu ainult naised (Rattus ja Õunpuu on
siiski olemas). Laine Hone on ülesandega meisterlikult hakkama saanud. Teos
mõjub aga meil ilmuva kirjanduse taustal ikka veel erutavalt, erandlikuna.
Enamik tekstist on vormistatud ekstreemse üksiklase päevikuna algusega
aastast 1938, mis pakatab iseäralikust olemise raevust, sarkastilisest
ühiskonna- ja inimpõlgusest, aga seal on ka ettemääratusele viitavate seoste,
müütide ja jumala otsimist, poleemikat katoliikluse, freudismi ja
nietzscheaanlusega ja fashismi olemuse analüüsi ja paroodiat Seitsmekümnendate
prantsuse kirjandus tegeles üldse palju fashismi- ajastuga (Tournier on ses
mõttes võrreldav näiteks meil tuntud Patric Modianoga).Võimalik oleks tekstile
omistada pedofiilne alltekst (romaani kulgu määrab peategelase suhe lastega),
aga ei pruugi. Kujundlik külg tegeleb füüsilisele maailmale sümbolvastete
leiutamisega, kummalise idealiseerimisega, mis võib õrnemale hingele mõjuda
rõvedalt, kuid viitab ka katarsisele.
Kirjeldused Ida-Preisimaast romaani
viimases kolmandikus on eksitamatult meisterlikud, omamoodi “sügavadki” ja meie
maastikutunnetusele hämmastavalt lähedased. Germanisti huvidega Tournier tunneb
hästi Preisi ja baltimaade ajalugu, selleski romaanis on viide Eestile. 1989.
aastal Eesti keeles ilmunud romaani “Reede ehk Lootusesaar Vaikses ookeanis”
üks keskne tegelane kannab eestikeelset nime Neljapäev.
Tournier hämmastav
tegelane elab vaimus põrgu ja paradiisi piiride vahele jääval eikellegimaal,
mida katoliiklikus traditsioonis nimetatakse limbuseks.
Ta tegutseb mõlemal
pool, aga jääb sidumatuks. Selles mõttes tundub eestindatud pealkiri
“Haldjakuningas” liiga ilustav, prantsuse otsetõlge “Leppade kuningas” viitab
tegelikult mülkale, üks romaani keskseid kujundeid on arheoloogiliselt
toestatud müüt eelajaloolistest rituaalsetest soomatustest, kus ülikut saadab
surmateel poisike. Tõlkija on teinud panuse selle teljekujundi variandile
romaanis, laialt tsiteeritud Goethe ballaadile “Metshaldjas”. Tõepoolest,
romaanis vastanduvad piiblitsitaat “laske lapsukestel minu juurde tulla” Goethe
paganliku ballaadiga, üldisemas mõttes aga kristlik lapse kandmise motiiv
paganliku lapse ohverdamise motiiviga. Limbuslikku seisundit arvestades olnuks
vist parim lahendus hoopiski “Võsakuningas”.
Kokkuvõttes on tegu kergesti
loetava, jõhkralt realisliku koega teosega, mille müüdiline tasand võimaldab
tänapäeval keerukat postmodernistlikku tõlgendust.
Peeter Künstler
Murrangulised lahingud. Viiskümmend lahingut, mis muutsid ajaloo käiku.
Tim Newark
Varrak. 200 lk.
Mulle meenutab see hästi illustreeritud raamat kunstialbumit. Ka sõda on kunst ja see raamat sisaldab selle hävitava kunsti viitekümmet tippteost. Nii nagu igaüks meist teab Mona Lisat, nii teame Waterloo või Stalingradi lahingut.
Raamatu autor on oma valikut tehes laiendanud lahingu mõistet, nii näiteks pole Barbarossa mitte üks lahing, vaid paljudest lahingutest koosnev sõjaline operatsioon. Selline lähenemine on tegelikult möödapääsmatu, sest Barbarossa plaani ühest mingist lahingust kirjutamine olnuks mõttetu, samas plaanist üldse kirjutamata jätmine selge puudujääk.
Ette võiks raamatule heita näiteks Barbarossa peatükis Eesti kohta kirjutatut. “Eestis kasutasid antikommunistlikud rühmitised võimalust, et rünnata taganevat Punaarmeed. Paar nädalat pärast Saksa okupatsiooni algust pöördus rahva viha mitmel pool kohalike juutide vastu, mis lõppes sakslaste vaikival heakskiidul verevalamise ja muude metsikustega,” kirjutab autor lk 101. Seda lugedes jääb ekslik mulje, et eestlased ja lätlased hakkasid esimese asjana pärast venelaste väljalöömist juute hukkama.
Ka peatükis Kabul 1988 on veidi kummastav väide. “Afganistanis omandatud kogemused võimaldasid Vene armeel võidelda edukalt tšetšeeni separatistide vastu Kaukaasias,” kirjutab Newark lk 185. Ei ütleks, et Vene armee oleks saavutanud suurt edu. Miks muidu kestavad lahingud Tšetšeenias edasi ning sõja lõppu pole seal kuskil näha.
Kas selles raamatus on mõni oluline lahing või operatsioon puudu? Kindlasti teeks mõni teine autor samasugust raamatut kirjutades veidi teistsuguse valiku. Nii nagu ka kunsti tippteostest albumi koostaja. Mina võib olla oleks raamatusse pannud Soome Talvesõja 1939, mis andis sakslastele selge signaali Nõukogude Liidu sõjaväe nõrkusest ning mille ajel sakslased nii julgelt oma Barbarossa plaani suvel 1941 käivitasid. Ja mis lõpuks viis sakslased katastroofini. Ehk nagu Tim Newark raamatu sissejuhatuses kirjutab: “Suurim viga, mida sõjas võib teha, on alahinnata oma vastast.”
Pekka Erelt
NON GRATA
Academia Gustaviana
Non Grata on fenomen. Nüüdsest on fenomen nimega Non Grata kinnistatud ka 3,7 cm paksusena pehmete kaante vahele. Mustvalges trükis ja rohke pildimaterjaliga.
Nongrata kogumik loob müüte. Aga ta ka kummutab neid. See esitab Non Gratast kui omaette koolkonnast hea dokumentaalse ülevaate, tagasivaatega nelja aasta jooksul toimunule: esinemistest tegevuskunstfestivalidel ja Dionysiatel, sekka spontaansed dokumenteeritud ülesastumised.
Nongratalased ei astu üles ega välja, nende nurgakunst ei pea ka vajalikuks suhestuda kuidagi ümberringi toimuvaga, ennemini nad lihtsalt astuvad, intrigeerides ja paljastades. Nende astumised on kantud kambavaimust ja anonüümsusest. Kui jumal andis ande, siis ta andis ka piitsa ja see piits on ainult enesepiitsutuseks, ilmneb kogumiku tekstimaterjalist. Tegelikult räägib väljaande formaat vastu Mari Sobolevi saatesõnale rühmituse ?vabatahtlikult fookusest väljas? olekust. Siiski on kõik nimed kogumiku tekstides demonstratiivselt läbi tõmmatud ja ainult aimatavad. Non Grata, see on kunstnikud Reiu Tüüri, Al Paldrok ja Sorge, nüüdne akadeemia Grata see on terve koolitäis jüngreid, keda valvsalt kasvatatakse. Ometi tõuseb vastuhakk põhimõtetele ridadest - sellel kevadel kuulutasid esmakursuslased end Maailma Kuulsamateks Kunstnikeks ja tegid näituse. Tallinnast vaadatuna paistab kogu krempel enam kui kahtlane. Aga nongraatalastele ei ole alati tähtis, mida teha või kuidas oma tegevust mõtestada, olulisem on see, et teha! Sellest räägibki Non Grata kogumik.
Sellel sügisel sai Non Gratast lihtsalt Grata. Kui Non Grata aegu tasandati sellest rääkides häält ja vaadati kahtlustavalt ringi, siis Gratast kõneldakse Tallinna ringkondades ennemini muigvel sui. Kuid uus kogumik on pannud kired küütlema ja kogu loogikavaba web-page?i materjal on kindlas paber-formaadis kõigile kättesaadavaks muudetud. Non Grata kõikide nende põhimõtete vastaselt kirjutamas end kunstiajalukku... Kellele on mõeldud Non Grata kogumik? Tekstid selles on esmalt inglise ja siis eesti keeles, ja kõiki pole peetud vajalikuks eesti keelde tõlkida ka. Kunstikauplustest me seda ei leia. Kogumik on saadaval Non Gratas Pärnus ja Kaasaegse Kunsti Keskuses Tallinnas. Tiraaz 300 eksemplari.
Margaret Tali
Maggie Paley
Peeniseraamat
Kuigi seoses arstiõpingutega olen näinud nii elus kui surnud peeniseid, lisaks eraelulisi, erutas mind mõte just seda raamatut arvustada. Mida uut on öeldud, enamgi, mil moel on raamatus peeniseteemat lahatud?
Nagu kaanetutvus ütleb, on see “nägusalt kujundatud voodikaaslane” Olen päri, et raamat, vaatamata põhjalikule uurimustööle, on kergeke, enne magaminekut veidi sirvimiseks. Ennustusega, et “kindlasti muutub see raamat klassikaks”, pole ma küll päri. Liiga pealiskaudne.
Raamatu ammendanud, sain autori kohta lugedes aru, mis üllitise pealispindseks teeb – autor on ajakirjanik. Ja samas ka vastuse, miks just mõned peatükid nii head tundusid – need olid intervjuud mehest naiseks lõigatuga ja vastupidi. Hea ajakirjanikutöö, nii allika valik kui küsimused.
Ja kuigi ma aeg-ajalt kahtlen selles, tuletasid meesintervjueeritud ise meelde vana tõde, kinnitades, et mees mõtleb riistaga. Nojah, tähendab, et naistel on siiski õigus.
Annika Alasoo
Moodsa Meditsiini tometaja
