Barbi Pilvre, Areeni toimetaja
Puutun kirjutatud tekstidega liiga palju kokku, mistõttu iga tekst on minu jaoks ennekõike töö. Sain “kirjandusega” seotud elamuse hiljuti hoopis mujalt: kui kirjutasime Harry Liivranna ja Tõnu Kaalepiga romaani “Mehe ettekujutus võrdõiguslikkusest”, pärast mida ma mõistan iga grafomaani. Kui lahe on “panna” ilukirjandust võrreldes näiteks lühivormide treimisega ajakirjandusse, ja kui suur erinevus on näiteks teadusteksti kirjutamisega, kus igal väitel peab olema põhjendus. Tore, et kirjanduse künnis on tänapäeval nii madalale langenud, et igaüks võib kirjutada romaani (nagu on uudiskirjanduse ülevaadetest ka näha). Ilukirjanduse kirjutamine on teraapiline ja vabastav tegevus: pole ennast pikka aega nii hästi tundnud kui romaanis “Mehe ettekujutus võrdõiguslikkusest” meeste tüüpe, seiklusi, mõtteid ja tundevirveid välja nuputades. Ja kambaga on see eriti lõõgastav tegevus, vastastikku fantaasiat üles piitsutades. Tõeline vaimne grupikas.
Inimesed, seepärast soovitan: kirjutage romaan. Ka siis, kui keegi seda lugeda ei viitsi. Veendute, et ise kirjutada on palju mõnusam kui teiste kirjutatut lugeda. Kui aga keegi tahab meie meesteromaani lugeda, siis on ta kättesaadav aadressil http://www.ekspress .ee/openview/Areen&rubnr=27
Mihhail Veller “Nulltund”
L&P, 394 lk
Mihhail Veller on peaaegu eesti kirjanik. Ses mõttes, et kuulub Eesti Kirjanike Liitu. Ja tal on korter Sõle tänaval. Ja avaldama hakkas end just siin. Kunagi pages Leningradist Tallinna, sest Neevalinnas polnud keset nõukogulikku kipsajastut juudisoost algajal lootust trükimusta pääseda. Eesti võttis noormehe lahkesti vastu. Mäletan Velleri trükiproovi Rimmeli «Nooruses», näopilt juures. Tõmmut karva mees, must nahkpintsak seljas kui tshekistil.
Tegelikult pole Velleril eesti kirjandusega miskit pistmist. Kuulugu või kuus korda siinsesse liitu. Kirjutab vene keeles ja Venemaa publikule. Ongi seal nüüd väga kuulus ja ahmitav. Ka väljamaal. «Nulltund» on taas kord üks mõnitav supp Venemaa ajaloost ja tänapäevast. Säherdust ilkumist ilmub seal riigis nüüd aina. Ja paistab, et ei nad väsi sest veel niipea. Veller on ilkujate seas siiski üks meisterlikumaid. Võibki öelda, et — meisterilkuja. «Nulltunnis» on selgelt tajuda vene klassikalise satiirikaanoni jätkamist, nii, nagu see neil läbi kirjandusloo punktiirselt jookseb, alates Gogolist üle Zoshtshenko ja Bulgakovi kuni Dovlatovini välja. Turnimine saaga ja följetoni piiril. Justkui säherdune piir võiks võimalik olla. Veller kaldub siiski ülekaalukalt följetoni manu. Kuramus, kohati on päris naljakas. Samas, kisub ikka rutiini ka. Kaua sa seda sovetivärki deheroiseerid või vene nüüdse tegelikkuse kallal järad või Vene riigi tulevikku umbusaldad. Tõsi, Veller jõuab personaalselt ka Putinini ja leiab, et ehkki väikese suure mehe perekonnanimi kätkeb endas tüve «putj», tõlkes «tee», pole ses midagi uut, on juba olnud ju «Helge tee» (stalinistlik kinofilm), «Abai tee» (Stalini preemiaga pärjatud kirjandusteos) jne. Loodetakse, et Putin lööb mafioosses riigis korra majja, ent: «Korra majjalöömine on nagu laviin. Kas keegi on laviini näinud?»
Muidugi on Velleri podisevas kirjanduslikus leemes lõppematu hulk kõiksugu semantilisi märksõnu vene kultuuriloost, peatükkide nimetusedki pretensioonikalt viitavad: «Saadik Baltikumist» (nõukogulik tähtfilm oli «Baltikumi saadik»), «RSN» (Gaidari lastejutustus), «Teekond Peterburist Moskvasse» (teadagi, mis), «Kahe kapteni saladus» (kultusteos «Kaks kaptenit» miksitud teise tuntud seikluslooga «Kahe ookeani saladus») jne. Kõik on nii pingutatult tähenduslik. «Aurora» ja admiral Koltshak ja… Velleri keedetud rooga võib võtta kui kirjaniku sotsiaalset südametunnistust, või kui juudisoost literaadi küünevihalist kättemaksu.
Vaapo Vaher
Põhiseaduse tulek. Kogumik.
SE&JS, 352 lk
Ehkki kavandatud oluliselt just osaliste mälestuste kogumikuna, on raamatust saanud suuresti mitmesuguste arutluste ja selgituste kogum. See on ka mõistetav: kümme aastat on piisavalt pikk aeg, et paljut unustada ja samas anda ainest mõtisklusteks. Ajaloolane on aga alati kurb, kui aeg on juba pöördumatult osa mälust kustutanud. Ka PA liikmeist on napp neljandik Eesti ajaloo ühte olulist sõlmingut aidanud valgustada. Siiski - Ülle Aaskivi, Jüri Adamsi, Kalle Jürgensoni, Liia Hänni, Viktor Niitsoo jt. suure süvenemisega kirjutatud meenutused jäävad uurijate tulevastele põlvkondadele väga väärtuslikeks allikateks. Jüri Raidlalt, kelle töögrupi eelnõu sai Põhiseaduse teiseks alustekstiks, on koostajail õnnestunud välja pigistada vaid intervjuu. Muu hulgas maksab uurida, miks muidu Laulvat Revolutsiooni innustanud ajakirjandus osutus PA suhtes üsnagi tõrksaks. Nagu osutab Aivar Jarne ülevaade, polnud huvi mitte ainult väike, vaid kohati ajakirjandus isegi töötas PA vastu!
Rein Taagepera sissejuhatav ülevaade pole oluline mitte ainult Assamblee seisukohast. Vist esmakordselt eestikeelses kirjasõnas esitatakse seni Eestis valitsenud ajalookäsitluse (Laar, Endre, Vahtre jt) kõrvale teine. Kui esimese kohaselt jagunesid tollased leerid kurjuse/reeturite (EKP ja selle püüdlik käsilane Rahvarinne) ja aatelisus vahel (ERSP ja Eesti Kongress), siis ülevaates avanev pilt on tublisti värvilisem. Olulise koha selles hõlmab EKP/Vaba Eesti, mille vastasrinna moodustavad erinevaid taktikaid pooldanud rahvaliikumised (Eesti Kongress ja Rahvarinne). Selle taustal saab selgemaks ka PA esitatud argumentatsioonide taha varjunud võimuvõitlus – võitlus strateegiliste kõrgendike pärast, milles keskne koht oli Arnold Rüütlil. Sellest vaatenurgast on uudne Ülle Aaskivi - Eve Pärnaste sissevaade, milles PA tegevus avaneb ÜN ja EK vaheliste vastaseisude kaudu. PA oli “ajaloolise kompromissina” rahustava toimega, kuid nagu ikka andis see uued võimalused ka võitluseks. Eesti suureks õnneks oli see, et nüüd vastuolud “tsiviliseeriti” ja Pullapää uljaspeade kavadest sai isiklik ja mitte poliitiline tragöödia.
Rein Ruutsoo
Wladimir Kaminer
„Marsimuusika“
Tõlkinud Eve Sooneste.
Tänapäev, 208 lk
„Ütle, sõber, kas sa oled aser?“ küsis Aram pateetilisel häälel. „Olen küll,“ vastas jaamaülem. „Sinu tund on tulnud!“ röögatas Aram ja virutas rahumeelsele ametnikule vastu pead.
Seejärel sai ta jaamatöötajate käest korralikult kere peale.
Saksa keeles kirjutav Kaminer (s. 1967) elas 1990. aastani NSVL-s, millest on tema nooruslikule kantpeale tekkinud hallid karvad. Volodja joob, tutvub tüdrukutega ja seikleb mööda laia kodumaad, kehastades vajadusel näitleja, loomavaguni saatja, pargiaedniku, korterikontserdite korraldaja ja soldati osi. Kirjutab eranditult ainult tõsielust. Eeskujuks Eminem. 1. peatükk on veidi igav, aga siis läheb käima. Riista näitav grusiin, Baikali järve mürgitamine ja miilitsa näppu hammustav koreograaf on vaid mõned paljudest vahvadest seikadest. Ootamatute puäntidega stiil meenutab Ahto Vahterit või Tõnu Trubetskyt. Küll nõuaks nii värvikas raamat paremat kujundust. Kindlasti võiks veel tõlkida „Russendisko“, mis räägib sellest, kuidas WK 90-ndate alguse Berliinis DJ oli.
Märt Milter
Piers Vitebsky. Šamaan.
Tõlkinud Triinu Pakk-Allmann
Olion, 184 lk.
Väga raske on anda selget ja terviklikku ülevaadet nähtusest, nagu seda on šamanism. Veel raskem on anda ülevaadet raamatust, mille kaante vahele on proovitud ära mahutada kogu maailma šamanism Siberist Amazonaseni.
Piers Vitebsky on võtnud eesmärgiks tutvustada šamaanide olemist ja tegemist võimalikult laiale lugejaskonnale. Mitmetasandiliselt kaootilist tekstikogumit ilmestavad rikkalikud illustratsioonid fotode ning tegijate endi joonistuste ja maalide näol. Sinijärvelikus märgisüsteemis võiks olla tegemist rosoljega, mille maitseomadustele saab hinnangu anda vaid sööja ise. Siiski on väljaõppinud antropoloogi kätt tunda nii kvaliteetse lähtematerjali valikul kui ka selle oskuslikul kokkutempimisel.
Raamat sobib imehästi “pisiblufi käsiraamatuks” šamanismi teemal, avardades lugeja silmaringi põnevatest nähtustest, millega linnaelus tavalistelt kokkupuutevõimalus puudub.
Anzori Barkalaja
Erika Salumäe. Surplace
Intervjuu Urmas Ott. Aeg & Elu Aare Kreilis.
SE&JS, 299 lk
Urmas Ott võtab ette Erika Salumäe. Kolm päeva
aprillis. 3 x 3 tundi. Kokku 273 (!) lk küsimusi-vastuseid, 20 lk fakte.
(Viimased Aare Kreilise sulest.)
Ei kujutanud vist päris hästi ette, mida
tähendab lugeda pea 300 lk kestvat intervjuud! Paras eneseületus. Ja Salumäe ei
pane mahlakalt ega pillu muuseas pärleid, nagu teeb seda Ada Lundver -
juubeliraamatus "Millal ma olin staar?" Salumäe on tagasihoidlik, rahumeelne,
korrektne. Ei emotsioneeri. Ei ava ennast liiga palju.
Saame teada kuidas
pisike Erika hernesupi seest pekitükid - mis tal endal alla ei läinud -
kleiditaskus õuekoertele viis, kuidas ta Kaagvere karmid tüdrukud kossu taguma
pani, kuidas logiseva Zhiguliga Barcelonat võitma sõideti... See kõik on
huvitav, aga pikkamisi kättetulev ja väsitav.
Võibolla oleks see kõik
seeditavam, kui intervjuu oleks leidnud aset teles?
Kui oleks näinud kõiki
neid kõnekaid pause, millest Ott oma eessõnas räägib. Kui oleks näiinud kõike
seda, mis jääb sõnade taha, aga millest Ott lugejale kriipsugi kirja ei pane.
Aga võibolla oleks siis olnud juba hoopis teised teemad, ja hoopis teine
jutt...
Birgit Püve
OLE VALMIS:
VARRAK:
Viktor Pelevin
Omon Ra. P-põlvkond
LOOMINGU RAAMATUKOGU:
Henry James. "Eurooplased"
