Birgit Püve, Ekspressi ajakirjanik
Jon Fosse "Pelgupaik" - Miks mulle see raamat meeldib?
Sellepärast, et kiiksuga inimesed ja nende maailmad on omamoodi põnevad.
Sellepärast, et mulle meeldib viis, kuidas seda maailma siin kirja pannakse. Seda teeb pisikeses Norra külas koos emaga elav Baard. Ta on kõike muud kui suur sõnameister, aga kirjutamine ärklikorruse väikses toas - oma pelgupaigas - on ainuke asi, mida ta suudab teha pärast seda, kui külla saabub lapsepõlvesõber Knut naisega. Pärast seda on kõik justkui nässus. P>
Baardi kirjutatu lugemine nõuab parasjagu kannatust - korrutamisi, sassis ajavorme ja omapäi voolavat teksti on suuremal hulgal ja pidevalt on tunne, et kuskile välja ei jõuta. Aga jõutakse, ja asi on seda väärt!
Bruce Chatwin “Laulujooned”
Tõlkinud Kai Aareleid
Varrak, 318 lk
Minu vanaisa soovitas ikka, et kui sul on kange isu juua ämbritäis limonaadi, siis joo parem ämbritäis vett ja pudel limonaadi sinna otsa. Chatwini rännuraamatut lugedes tekkis mul veelgi etem mõte: kui jood kõigepealt pudeli tõeliselt head limpsi, maitseb ämbritäis vett pärast niisama hea.
Paljusid häid reisiromaane annab tarvitada ka matkateatmikuna, mis juhatab sind ühe silmapaistva objekti juurest teise manu. “Laulujoontest” seda loota ei maksa, sest kindla plaanita sündinud reisi käigus jagatakse lugejale kirjeldusi mitte linnadest ega rahvusparkidest, vaid suvalistest teeäärsetest bensujaamadest, kõrtsiasukatest ja asotsiaalsetest kunstnikest. Harjumatu ülesehitusega teos moodustub kolmest põhiliinist: autobiograafilistest meenutustest, ühe reisi kirjeldusest, mille peategelaseks on mööda Austraalia sisemaad ringi kondav Bruce Chatwin, ja kümnete tsitaatidega läbipõimitud mõtisklused teemal “Nomaadlus kui inimevolutsiooni tõukejõud läbi aegade”. Chatwini reisikiri pole sugugi dokumentaalne: venelasest reisikaaslase Arkady Volchoki prototüübiks peetakse hoopis ülemaailmselt tagaotsitavat kirjameest Salman Rushdiet, kellega koos Chatwin Austraalia kõnnumaal mõnusalt aega veetis. Samuti ei maksa lõpuni tõsiselt võtta Chatwini nomaaditeooriat, sest hoolimata oma röögatust lugemusest ja ulatuslikest kunsti- ja teadusalastest teadmistest ei ole ta ise mitte teadlane, vaid püsimatu ja lapsemeelne uudishimutseja, kes lõpuks ometi pani paberile aastaid vaevanud kinnisidee.
Aga mida on head rännuraamatus, mis pole ei rakenduslik, dokumentaalne ega ka viimseni usaldatav? Chatwin on lihtsalt pagana võluv ning pentsikul kombel põhineb see võlu nimelt autori pöörasel teoorial selle kohta, et rändajad on paremad, targemad ja õnnelikumad inimesed. Just seepärast on ta võtnud nõuks ise väsimatult ringi liikuda – küll mitte jalgsi nagu tema poolt kiidetud Esivanemad, vaid Land Roverite ja Toyota Land Cruiseritega – ja nimetada pärismaalaste iidse kombe kohaselt oma sõnadega asju, mida ta oma teel näeb. Lääne inimesena tunnetab Chatwin ka oma lugejate kärsitust ning kirjeldab raamatus vaid neid asju, kohti ja inimesi, millele tema pilk pikemalt pidama on jäänud, ning lõpetab iga kirjelduse hetk enne seda, kui objekt on end tema silmis ammendanud. Sooja ja armastava suhtumise teda ümbritsevasse kindlustab Chatwinile teadmine, et kogu selle kaootilise ringiroikumise käigus on ta oma eesmärgile väga lähedale jõudnud.
1989. aastal aidsi surnud Bruce Chatwinil jäi viiekümnendast eluaastast tibake puudu. Mulle meeldib kujutleda surevat Bruce’i samasugusena, nagu tema nägi Austraalia põliselanikke: “Jah. Tal polnud häda midagi. Ta teadis, kuhu ta läheb, ja naeratas eukalüptipuu varjus surmale vastu.”
MART RUMMO
Alain de Botton. Armunu esseed.
Olion, 197 lk.
Alain de Bottoni raamatut on raske kindla zhanri alla liigitada. Esseede pähe ostetud teos osutus hoopis väga omanäoliseks armastusromaaniks. Mitte sentimentaalseks halaks, vaid psühholoogilis-filosoofiliseks eneseanalüüsiks, mis esitab koomilise profiili armastuse struktuurist ja selle erinevatest staadiumidest. Ühe-armastuse-lugu laadis teoseid on miljoneid ja kes see neid kõiki lugeda viitsib. Aga kui tekib himu mõne sellisega tutvust teha, siis de Bottoni oma väärib kindlasti antud temaatika edetabelis esikohta.
Tegelikult armastab inimene ainult armastuse tunnet ja objekt on vaid asja paratamatu kaasilming, kellele kogu see tundekraam pähe kallata. De Botton on just taolise koolkonna esindaja! Kuigi ta eelistab konkreetse loo puhul traagilist lõppu (me ju armastame traagilisi kangelasi), suudab ta ometi raamatu lõpus süstida lugejasse hämmastava koguse optimismi. Too paha alateadvuse vigur, et armastus ilmneb ainult selleks, et see uuesti lõppeks, ei olegi enam nii kurb, sest kohe, kui on läbitud kõik kriisi staadiumid ja jeesuse-kompleksid, algab armastuses uus kalendriaasta. Kõige taga peitub lihtne Lacani postulaat, et seni kuni ihaldatav objekt eest ära lipsab, on armunu joobeseisund püsiv. Kui aga saad objekti kätte, siis polegi see enam ihaldusväärne.
Psühhoanalüütiline käsitlus on millegipärast uskumatult populaarne viis ükskõik mis teemale läheneda. Armastuse puhul teeb muidugi ilgelt viha, kui sõber Cupido taandatakse tungidele ning “ainsa ja õige” partnerivaliku määrab miski Oidipus või et Aphrodite needus pole muud kui klassikaline perekonnaneuroos. Me ei taha ju seda kuulda! Ent sellest hoolimata on mütoloogiast ja psühhoanalüüsist läbi põimitud armastusediskursus nauditav. Juba ainuüksi oma borgesliku esitluslaadi pärast.
Andrus Triisberg
Michel Faber
“Naha all”
Tõlkinud Märt Milter.
Hotger, 227 lk.
Kusagil maailma ääremail, Šoti mägismail, sõidab autoga maanteel keegi naisolevus Isserley.
Kümned meessoost hääletajad, kes tema autosse istusid, on jäänud teadmata kadunuks.
2000. aastal “Naha all” eest maineka Whitbreadi debüütromaani auhinna saanud Michel Faber raamat on veidralt petlik. Algul paistab, et tegu on bioloogilise thrilleriga, mis raamatu keskel muutub ulmeliseks eksistentsialismiks ja areneb välja hoopis ühiskondlikuks satiiriks.
Sarnane on ka Faberi kirjutamisstiil. Kalkide ja hallide lausetega täidetud leheküljed jutustavad Faberi lugu Isserley kahe maailma vahel kõikumisest ning mõne aja pärast saab sellest tundetusest tundlikkus. “Naha all” pole tõepoolest esmapilguga haaratav ja defineeritav. Kui ta millelegi sarnaneb, siis ehk Massive Attacki muusikale. Jah, see on hea raamat.
Martin Palm
Piret Bristol “Sajandi öömajad”
Ilmamaa, 238 lk.
Poeet Piret Bristoli esimene romaan kõneleb “purunemisohtlikust armastatust juhuse tühjas eeskojas”. Selline lausejupp leidub raamatu tagakaanel. Niipalju kui mina aru sain on tegu ühe naishumanitaari päeviku või aruandega sõbrannadele. Teksti liiasus on üsna väike, autor ei esita tausta ega tegelaste omavahelisi seoseid, mingitest karakteritest rääkimata. Jutustatakse justkui iseendale või kellelegi, kes neid tüüpe teab.
Natuke leidub kurtmist vaesuse ja olude viletsuse üle. Minategelane on kummalistes riietes ja otsib pidevalt kuskilt pidet, eeskätt öömaja. Korra käib ka tööl, raamatukogus.
Eelöeldust võib jääda mulje, et romaan on halb, aga seda see pole. On selliseid häid sõnavooge, mis meenutavad oma pretensioonilt Viivi Luige “Ajaloo ilu”. Tekstivoog on täitsa kergesti haaratav ja seda võib nautidagi, kui lepid sellega, et stseenide ja kirjelduste vahel puudub loogiline ja tegevuslik seos.
Kokkuvõttes jääb mulje, et poetess on pika sisemonoloogina romaaniks valanud mõned oma eluseigad, suhted ja mõtted. Nüüd võiks samast materjalist kirjutada pisut fokuseerituma romaani, sest kirjutamisoskus on ju täitsa olemas.
Kalev Kesküla
Pascale Roze “Hävituslendur Zero”
Tõlkinud Kaja Riesen
Olion 72 lk
Raamatu pealkiri kõlab ähvardavalt, nagu oleks tegu jõhkra sõjaromaaniga. Sõda on kole asi, kuigi võib ka põnev tunduda. “Hävituslendur Zero” pakub aga peenemat sorti pinget: nimelt sõja painavat peegeldust peategelanna mõistuses ja tunnetes. See on juba psühholoogia - mitte niisama püssipaugutamine!
Kuigi raamatu kangelanna on lapsepõlvest peale väga masendavas olukorras (hukkunud isa, vaimselt haige ema, kumin kõrvades, vanaema, kelle tapmisest ta unistab) ei lämmata lühiromaan huvitaval kombel lugejat kõledusega. Näiteks Günther Grassi paljukiidetud “Plekktrumm” ajas mul küll oma kalgi meeleolustikuga juhtme kokku, mõjus lausa halvavalt. Pascale Roze´i Concourt`i kirjanduspreemiaga pärjatud teoses on suhted küll karedad, kuid erk ja tundlik kujutusviis teeb teksti elavaks ja kütkestavaks. Inimlikust fluidumist kantud hõrk raamat.
MARKO MÄGI
Candace Bushnell "4 blondi"
Tõlkinud Liia Piirmets,
Pegasus, 406 lk
Kui ma esimest korda "Seksi ja linna" vaatsin, tundus see mulle üks ääretult veider sari. Tegelikult ei ole sari muidugi veidram kui paljud teised, kuid ma ei jaganud lihtsalt esimese pooltunni jooksul matsu ära. , poleks ma ehk ka kohe esimese 30 lehekülje jooksul matsu ära jaganud.
Raamatus on neli lugu, mis jutustavad neljast erinevast - ja ometi nii sarnasest - blondiinist. Ja New Yorgist, glamuurist, narkost ning muidugi seksist. Läbi nelja loo jookseb mõningaid ühiskaraktereid, nad kõik - ka peategelased - on karikatuursed kujud. Sellised utreeritud tüübid, keda pole ilmselt lootustki kunagi päriselus kohata - kuigi New Yorgis, mine tea...?
Miskipärast tuli mulle seda lugedes kohutavalt Salinger meelde - lugude sisu on muidugi erinev, kuid stiilis on sarnaseid jooni: kiretu kirjeldamisega tuuakse lugejani kõige ebatavalisemaid juhtumeid, muretu ükskõiksuse taga kumab musta meeleheidet.
AET SÜVARI
SAAREMAA. Loodus. Aeg. Inimene
Toimetajad: Heino Kään, Heino Mardiste, Riia Nelis ja Olavi Pesti
Eesti Entsüklopeediakirjastus
Eesti kohalooline kirjandus on üle elanud halvemaid ja paremaid päevi. Eesti Vabariigi esimesel iseseisvusperioodil tipnes see kirjandusliik maakondlike koguteostega. Nõukogude perioodil pidime reeglina leppima ühte rajooni käsitlevate uurimustega ning nendeski ei tohtinud kõigest kirjutada. Taasiseseisvunud Eestis seni veel teedrajavad kohaloolised raamatud puuduvad ning ka kodumaatundmise tase on pidevalt langenud. Koguteos (just niiviisi hakatakse teda ilmselt maakondlike koguteoste eeskujul kutsuma) Saaremaa- loodus, aeg, inimene annab just nendele märksõnadele vastava ülevaate meretagusest riigist, mis kahtlemata on üks Eesti eripalgelisemaid piirkondi. Raamatu abiga saab selgeks, et Saaremaa on siiski rohkemat kui õ-ta kõnekeel, kadakad ja tuulikud. Koguteos Saaremaa on väärtteos, mis peab olema iga Eesti kultuuri- ja loodusloost huvitatu ning saarlase raamaturiiulis. Etteruttavalt võib mainida, et Saaremaa kirjeldamisele on ka järge oodata.
Taavi Pae
TULEMAS:
Avita: Jean Guillou "Templirüütel"
|
Ersen: Susan Levitt "TAOISTLIK FENG SHUI" |
