Koostanud Tiit Kuningas

Kirjastus Sild

“Suure mälumängu raamatu” on kokku pannud kirjastus Sild küsimusest, mille Tiit Kuningas on koostanud telesaatele Kuldvillak viimase nelja hooaja jooksul, mil see mäng Eesti teleekraanidel jooksnud on. Mälupäringuid on selle ajaga kogunenud üpris palju ning mis oleks loomulikum, kui viie tuhandega neist nendega täita lünk Eesti raamatuletil.

Küsimuste pärinemine telemängust on nii nende plussiks kui miinuseks. Esimene pluss on muidugi see, miks seda raamatut üldse vaja oli – ta võtab endas kokku teatavad baasteadmised, mis on laia silmaringi (ja selle läbi mälumängu) eelduseks. Nagu loodavad ka koostajad, on selle mahuka teose abil nüüd palju kergem sõpradele-tuttavatele teadmistekontrolle korraldada ja oma silmaringi laiendada. Pealegi leidub siin küsimusi väga erineva raskusastmega – nii jumbudele jõukohaseid mõistatusi kui selliseid, mis ka kogenud mälumänguri sunnivad peast kinni haarama.

Paraku pole koostajad suutnud vältida häirivaid vigu. Juba Kuldvillaku formaat tingib teatud küsitavusi – vastuse leidmisel on tihti võtmeks teemapealkiri, mitte-kuldvillaklikult mängides kaotavad aga mitmed küsimused mõtte. No mida sa kostad arupärimise peale: “Priit Pärna tuntud joonisfilm” (lk 57), kui sa ei tea, et teemaks on “Ümmargused asjad” (vastus: “Kas maakera on ümmargune?”).

Kui tosinkonna küsimuse kordumine enam-vähem identses sõnastuses pole 5000 küsimuse juures eriti suusr viga, siis ohtrad kirjavead häirivad pisut rohkem. Kohtame nimekujusid George Busch (lk 354, peaks olema Bush), Jose Luis Silavert (lk 457, Chilavert), Benjamin Fanklin (lk 146, Franklin).

Kirjaviga võib valeks muuta ka terve küsimuse – Sb ei ole plii sümbol (lk 141, on Pb) ning Olof Palme ei mõrvatud mitte 1968 (lk 411) vaid 1986, legendaarne Woodstock toimus 1969, mitte 1989 (323). Ka pole tõenäoline, et Giuseppe Garibaldi veel 1948-49 aktiivne revolutsionäär oli (461).

Kuna mälumäng on suurel määral faktide mäng, siis oleks sellelt raamatult, (seda enam, et ta on suurim omalaadne), oodanud ka laitmatut faktitäpsust. Paraku pole kirjastus suutnud seda tagada ja nii on sisse jäänud ka mitmed sisulised vead.

Küsimusele “Eesti kirjaniku romaan, mille peategelaseks Fabian” (lk 15) on mitu võimalikku vastust sellest hoolimata, et teemapealkiri on “Hiired”. Härra Ei-ks kutsuti Vene välisministritest Andrei Gromõkod, mitte Molotovi (lk 129). Leheküljel 113 väidab Tiit Kuningas detektiiv Arséne Lupini tegelaskuju autoriks Edgar Allan Poe’d, olgugi et leheküljel 227 omistab ta selle au õiglaselt Maurice Leblancile. Lk 399 peab “Ood rõõmule” asemel olema “Ood spordile”, lk 437 on “The end of the beginning” tõlgitud kui “lõpu algus” (tõenäoliselt on vale siiski ingliskeelne versioon). Esineb ka küsimuste- vastuste subjektiivsust, ent nende üleslugemine läheks pikale.

Need apsud jäid silma raamatu ühekordsel läbivaatamisel, mis tõendab, et hädasti oleks vaja olnud asjatundlikku toimetajat, kasvõi autor ise oleks võinud veelkord kriitilise pilgu peale visata.

Eelöeldust ei tasuks siiski raamatu kohta vale järeldust teha. Peale väheste vigaste pärimiste on raamatus umbes 4950 täiesti korrektset ja sageli teravmeelset küsimust, mis pakuvad igaühele meist nii äratundmist kui ka rõõmu uutest teadmistest.

Arko Olesk

mälumängur

Internetipsühholoogia

Patricia Wallace
Valgus, 333 lk

Internetipsühholoogia on psühholoogist arvutinohiku kirjutatud raamat, mis on palju huvitavam, kui ma raamatu lahti lüües ootasin. Kellele sotsiaalpsühholoogia vähegi huvitav tundub, selle riiulis peaks “Internetipsühholoogia” jaoks kindlasti üks vaba koht leiduma.

Kõik olulisemad teemad, nii psühholoogia- kui internetivallas on käsitletud – oma võrgupersooni loomine, maskid ja rollimängud küberruumis, virtuaalsuhted inimeste ja gruppide vahel, aga ka internetisõltuvus, pornograafia ja sooidentiteet internetis.

Autor analüüsib inimeste ja virtuaalilma omavahelist suhet põhjalikult, kuid mis põhiline – tekst on kergesti loetav ka mitteasjatundjale. Mõningad eelteadmised sotsiaal- ja suhtluspsühholoogiast teevad aga raamatu lugemise eriti huvitavaks ja kasulikuks.

Ma pole päris kindel, kus ma raamatust loetud tarkust praktiliselt kasutada saaks, kuid üks viimase aja huvitavamaid raamatuid sotsiaalteaduste valdkonnast on see küll. Kohustuslik kirjandus nii meediauurijatele kui -tudengitele.

Lauri Linnamäe

Salakaval valu
Andrew Miller. Varrak.
Tallinn 2002, 344 lk.

Ma ei saa nõustuda raamatu ümbrispaberi reklaamlausega selles, nagu oleks siin tegu “inimsuse lätete lahkamisega”. Küll aga on Milleri esikromaani (ilm. 1997) puhul tõesti tegemist “tõelise triumfiga” kirjanduslikus mõttes. Milles asi? Romaani sisu on tegelikult üsna tühine (seda muidugi romaanile omases serveeringus), originaalsuseta ja jämedalt-puhituslikult üldistav, pigem mõjub see väikekodanlusele suunatud moraliteena. Kuid lugeda on seda teost tõeline nauding, sest Miller kirjutab kui noor jumal, tema detailitaju lausa sööb end lugeja teadvusesse, kujundikeel nagu ka lause on nii enesestmõistetavad, plastiliselt vormitud, et lugejat võib tabada omamoodi hõljumist meenutav loveelamus. Miller kirjutab 18. sajandi sündmustest ja ta on kaheldamatult selle ajastu olemuse ja reaaliad enesele põhjalikult selgeks teinud. Ta valdab ka tollast sõnastusstiili, kuid – ja see on oluline esteetilise naudingu seisukohalt – ta on osanud seda stiili kaasajastada, selle retoorilist küllasust minimeerida nii, et ajalooline hõng ometi säilib. Romaani populaarsus annab võib-olla märku ka mõningasest tüdimisest postmodernistlikust küllasusest ja igatsust kargema klassikalise proosa järele. “Salakaval valu” on romaan, mida võib nimetada tõeliseks kõrgema taseme meelelahutuseks. Seda enam häirib, et raamat on halvasti toimetatud, või pigem on küll enamasti tegu rohkem korrektuuri tasemel lohakusega.

Peeter Künstler

Claude Dulong, “Mazarin”.

Prantsuse keelest tõlkinud Evelin Rand.

Kunst, 2002. 511 lk.

Ma arvan, et Areeni lugejad on kõik korralikud inimesed ja teavad üldjoontes, kes oli kardinal Mazarin. Tore, et nüüd on meil võimalik Richelieu mantlipärija ja kuninganna Anna intiimsõbraga lähemalt tuttavaks saada.

Prantsuse ajaloolane Claude Dulong pole miski kuivik ega tähenärija, nii hästi kirjutatud biograafiat kui “Mazarin” ei kohta kahjuks just ülemäära sageli. Väga sümpaatne, et autor (kes, muuseas, on naisterahvas – iivimassod, võtke õppust!) ei lase end kaasa kiskuda minevikku suunatud kirgedest. Dulong ei laula just mingit ülistuslaulu suurele Mazarinile, aga ta ei kipu, nagu prantslastel tänapäevani mõnikord kombeks, Prantsuse trooni kõrvale tõusnud itaallast ka maapõhja sajatama. Hoogsalt ja loetavalt, minetamata tervet mõistust ja huumorimeelt jutustab Dulong 17. sajandi suurmehe eluloo.

Sisuliselt oli Mazarin ju Päikesekuninga soojendusbänd, kes juhtis kuningriigi läbi regendiajastu segaduste ja mässude ning lõi eeldused, tänu millele Louis XIV valitsusaeg nõnda hiilgavaks kujunes. Muidugi oli kardinal seejuures ka paras riigivaras – aga korruptsioon ja poliitika on nagunii lahutamatud nagu Tshuk ja Gek või Valdur ja Maie.

Ja tegelikult, ütleb Dulong, polnud mõnikümmend kuninglikust kassast kõrvaldatud miljonit sugugi mitte liiga suur tasu töö eest, mida Mazarin monarhia heaks tegi.

Väärt raamat ühesõnaga. Lähen ja panen “Mazarini” nüüd riiulisse, teiste kuldsete kaantega ajalooraamatute kõrvale. See valitsejate elulugude sari, mida kirjastus Kunst on nii vahvasti kõik need aastad välja andnud, sai jälle tublit täiendust. Mõnus.

MART JUUR

11. september. Terrorirünnaku tagamaad.

Koostanud Stefan Aust ja Cordt Schnibben. Tänapäev, 250 lk.

Detailid. Pisiasjad maalivad mullusügisesest terroriaktist kirjeldamatult šokeerivama pildi, kui see, mis tollel teisipäeva pärastlõunal teleekraanilt paistis. Raamatu esimene, 11. septembri sündmusi kirjeldav osa, on kirja pandud otsekui katastrooffilmi kirjanduslik stsenaarium. Kontoriametnik tunneb, kuidas miski tema pea kohal hoonesse sööstab ning näeb midagi vedelat mööda aknaid alla voolamas. Teine ametnik väljub WCst ja leiab oma jalge eest mitme korruse sügavuse suitseva kuristiku. Fuajeesse sisenenud tuletõrjuja näeb katkenud trosside tõttu alla kukkunud lifte ning nendest välja paiskunud inimesi. Detailid, millest julmemaid korratagi ei söanda.

Der Spiegeli ajakirjanike töö selle raamatu koostamisel on aukartustäratav. Enne lugemist tekkinud kahtlus, et autorid jagavad vaid selgepiirilisi vastuseid nende enda esitatud küsimustele, hajub peagi. Tekst koosneb peamiselt faktidest: kronoloogiast, asjaosaliste kirjapandud lausetest, dokumendikatketest jne. Katastroofi kajastamine meedias, eriti vahetult pärast terroriakti, on teema, mis vääriks omaette raamatut. Ühiskondlik surve katastroofi püstitatud küsimustele vastuste saamiseks ja viis, kuidas ametkonnad neid leidsid, samuti. See teos on vaid kaine kokkuvõte sündmustest ja nendes osalenute kohta teada olevatest faktidest, olgu nendest moodustuv pilt kuitahes emotsionaalne. Vähem kui aasta pärast katastroofi väärib selline tulemus austust. Küsimuste esitamine ja vastuste leidmine jääb lugeja hooleks.

Kujundajana köitis mu tähelepanu ka raamatu enam kui pilkuköitev teabegraafika.

Tarmo Rajamets

Eesti Ekspressi kujundaja