Fiona Beckett. “Maitseleksikon” 

Tõlkinud Jana Linnart

Sild, 128 lk

“Kui mina kutsuksin eakamad sugulased traditsioonilisele pühapäevalõunale, kasutaksin chablis´d ja bordood. Aga kui grillpeole tuleks terve kamp mu laste maailma näinud sõpru, valiksin midagi ebaharilikku nagu näiteks Argentina malbec, mehhiko cabernet sauvignon, Uruguai tannat või Maroko punane vein ning korraliku valiku õlut,” kirjutab autor veinipsühholoogilisi juhiseid jagades.

Niisiis on raamat mõeldud inimesele, kelle jaoks toit ja vein on lahutamatud nagu meri ja tuul. Vein pole uhkustamine, kulutamine ega purjutamine, vaid kõige inimlikuma naudingu, söömanaudingu möödapääsmatu kaaslane, mis lisaväärtusena pakub ühtlasi alkoholi sünnitatud heaolutunde. Ärgem unustagem, et maailmas, mille poole me pürgime, on vanaemad harjunud Chablis´d jooma.

Leksikon tutvustab toidu ja joogi sobitamise algtõdesid, põhiosa sellest moodustab aga toitude loend koos võimalike veinidega. Suur osa roogi on rahvusvahelised ja mõned meie jaoks ka lihtsalt kättesaamatud, aga õige vein soovitatakse ka pannkoogi juurde. Nii et igaühele midagi.

Veinisoovitused on moodsad ja liberaalsed, jättes andekale maitsesobitajale piisavalt mänguruumi. Vahel on veinisoovitus meie jaoks lausa liiga moodne, näiteks Albarinot,(“mahlakas kui Hispaania vein, hetkel midagi kultusveini taolist”) pole meil minu teada veel müügil.

Raamat on gurmaanile hästi kasutatav, süsteemne ja esialgu olen leidnud vaid ühe õigekirjavea. Meie kirjasõnas levivate kõikuvate veiniteadmiste taustal on see suurepärane saavutus. Problemaatiline on ainult suur- ja väiketähe kasutus veini nimedes. Kirjastajad on otsustanud kirjutada kõik viinamarjasordid (merlot) väiketähega ja tuttavamad veininimed samuti (chablis). Vähemtuttavad (Frascati) on aga kirjutatud suure algustähega. See pole just eriti lollikindel süsteem. Enamasti põhinevad veinide nimed kõik kohanimedel. Nii on kõneldud rioja veinist ja Valdepenase veinist, kuigi mõlema nimi tuleb piirkonna nimest. soave on väikese algustähega aga Orvieto suurega, kuigi mõlemad on linnakesed Itaalias. Tunde järgi õigekirjutus on viinud selleni, et Soave Classico on jällegi suurtäheline. Et juuksekarva mitte lõhki ajada, on targem üldiselt suurtähte pruukida.

Aga ega see nautimist sega. Tänapäeva James Bond saab sellest raamatust teada, milliseid kalaroogi võib punaveiniga nautida, ilma et oleksid tingimata vene spioon.

Kalev Kesküla

Per Olov Enquist "Tribaadide öö. Pildimeistrid."

Tõlkinud Ülev Aaloe

Loomingu Raamatukogu 2002/25-27, 156 lk

Per Olof Enquist on oma näidendites “Tribaadide öö” (1975) ja “Pildimeistrid” ette võtnud kaks Rootsi kirjanduse suurkuju: August Strindbergi ja Selma Lagerlöfi ning analüüsib kummagi loomingulisi isiksusi läbi nende psühhopatoloogiate. August Strindbergi kogu loomingu defineeris Enquisti näidendi põhjal tema kõikuv maskuliinne identiteet (üheks põhjuseks ka liiga väike suguelund) ja sellest tulenev ebaadekvaatne suhe  naistega. Me ju tunneme Strindbergi naistevihkaja-kirjanikuna. “Tribaadide öös” (tegevus aastal 1889) esitatakse tema suhteid esimese naise, näitlejanna Siri von Esseni ja viimase lesbilise ja feministliku sõbranna Marie Davidiga. Strindberg tahaks ennast näha kahe naise armukadeduse ja iha objektina, kuid on vastupidiselt ise haiglaselt kiivas Marie suhtes ning Siri von Essen istub jõuetule ja neurootilisele mehele lausa pähe. Järelsõna autori Ülev Aaloe kinnitusel on see Strindbergi suhtes liigagi karm tekst, sest tegi ju Strindberg naistest suured näitlejad, lastes neil oma näidendites peaosi mängida. Kuigi kirjaniku ideaalis oli naine ennekõike isetu pereema, armus ta pidevalt intelligentsetesse ja vaimsete püüdlustega naistesse, mistõttu konfliktid olid tema suhetesse juba sisse programmeeritud. Kindlasti tuleb arvestada ka näidendi kirjutamisaega 1975, mil feminism oli Rootsis uus.

“Pildimeistrites” läheb Enquist teise Rootsi kirjanduse ilmasamba – Selma Lagerlöfi kallale ja tema põhiväide on: Lagerlöfi looming lähtub suures osas nendest kannatustest, häbist ja süütundest, mida põhjustas tema joodik isa, keda ta väga armastas. Enquist on väga põhjalik. Näidendil on kaassõna, kus kirjanik räägib publitsistlikus vormis lahti Selma Lagerlöfi loo, näidates, kuidas on välja kujunenud tema “algjutustus”, lugu, mida ta räägib läbi kogu oma loomingu.  On  teada, et väga paljud lapsed, kelle vanemad joovad , saavad endale eluks kaasa tugeva traumaatilise süütunde ja muutuvad samas kaassõltlasteks: algpõhjuseks tunne, et ema või isa joob sellepärast, et laps ei ole piisavalt hea ja hiljem ka pidev häbi vanema pärast. Selma Lagerlöf – tulevane nobelist – oli Enquisti järgi üks sellistest rusutud hingedest.

Barbi Pilvre

Elamus

Wimberg "Lipamäe"

Lugesin seda raamatut hiilgava päikese all murul, ühes käes raamat ja teises vahepeal pisike Tõnis, kui tal roomamine üle viskas. Iga raamat sellist situatsiooni üle ei elaks; ja ma ei suudaks mistahes tekstile sellistes oludes keskenduda.

Ma ei saa päriselt aru, mida Wimberg tahab; ja just see teeb selle kirjeldamatu raamatu nauditavaks. Võiks ju proovida kokku lugeda, missuguseid nõkse ta oma niigi hullu loo edastamiseks kasutab; aga see ei vii kuhugi. Erinevalt mõnest teisest noorkirjanikust, kes on valinud mingi edutõotava, kuigi sageli otseselt jäljendusliku süsteemi oma teksti vormistamiseks, on Wimberg otsekoheselt eklektiline, oma suva järgi maailmakorraldust kehtestav. Tema romaanis on kõrvuti ulme, iroonia, muinasjutt, olmerealism (lähimineviku maaelu ja mentaliteetide kirjeldamisel lausa hüperrealistlik täpsus ja teravus), keelemängud. Eriliselt ebareeglipärane või õieti uusi reegleid kehtestav õigekirjutus lisaks.

Mõnes mõttes on “Lipamäes” palju ühist Andrus Kivirähi “Rehepapiga”, kuid kui viimane on hiilgav ja üldistav sketš, siis Wimbergi teos esindab midagi palju keerulisemat.

Rohkem truudusetust suure kõhhiga kirjanduse vastu, vähem usku kaanonikehtestajatesse; ja te saate rohkem selliseid raamatuid. Ma olen Wimbergi peale kade!

Tõnu Kaalep

Henn-Kaarel Hellat “Niidiliimija” Tln.: Faatum, 2002. 256 lk.

 Omal ajal teadusliku fantastika ulmeks nimetanud Henn-Kaarel Hellat esitab ajaloolist tõde kirjandusliku väljamõeldisena; “Niidiliimija” on esimene romaan pikemast sarjast “Inimese tegemine”, teda võib võtta sissejuhatusena - küll mitte tavapärastele mälestustele. Eesmärk pole mitte tõeline elulugu, vaid eelkõige uurimus, mille konstitueerivad elemendid on aeg, mälu, protsess. Hellat käitub paindliku mentaliteediuurijana, kelle tööhüpotees kõlab: inimese tegemine kestab tema esimesest hingetõmbest viimaseni. Oletamisi peaks “Inimese tegemine” jõudma ükskord välja tänapäeva, saagu tulemus siis kuue- või kaheksaköiteline.

Loo kirjutamistehnikat nimetab autor liimimiseks: tegu on mäluniitidega. Lisatud on kaasaega ja mõne tegelase puhul on faabulaväliselt ära jutustatud ta hilisem saatus. Temaatiliselt on tekst üsna rangelt üles ehitatud, kuid kohatised järsud üleminekud jätavad vahele aastakümneid ja loovad ootamatuid seoseid tänapäevaga. “Niidiliimija” seitseaastak on 70-aastase autori kommentaar väikese poisi kujunemisele võimalikult suuremalt distantsilt. Raamat kirjeldab seitsmeliikmelise ideaalperekonna hästikindlustatud, kuidagi müütilisena tunduvat elu Viljandis, Kannikmäel ja Tallinnas.

Kui sind suletaks üksikkongi ja sul ei oleks käepärast ühtegi raamatut, kas suudaksid mälu järgi kirja panna oma eluloo? Lapsepõlve? Taastada ajaloolise tõe? Langedes ajaloolisse aega 1932-1939, tegeleb romaan pigem vormiotsingutega: kõige tähtsam on loo jutustamine ise, pidev märkamatu pingutus mäletamiseks - usutavalt, loogiliselt, sidusalt. “Niidiliimijast” ei tuleks norida niivõrd faktitäpsust, kuivõrd inimese sisemaailma tundelist jälgimist. Loetud raamatuid ja lapsepõlvetraumasid Hellat ümber jutustama ei hakka. Nii ideaalilähedane kasvukeskkond võiks olla presidendil. Hellati romaan on Milan Kunderat parafraseerides uurimus inimese, kirjutaja ja krooniku arengust lõksus, mille moodustab teda ümbritsev ja pidevalt teisenev ajalugu.

Inimesest Hellatist sai kirjanik, kirjanik Hellati spetsiifikaks sai žanripiiride lõhkumine. Kuid mitte veel selles raamatus.

Piret Bristol

Meditatsioon – mis see on?

Karlheinz Bartel

Tõlkinud Mari Lill

Johannes Esto Ühing, 160 lk 

Mind haakis üks väike lause raamatu lõpuosast: “Depressioonile kalduv või depressiooni põdev inimene ei tohiks meditatsiooniga tegelda. Kõige parem oleks meditatsiooni alustada inimesel, kes elab normaalset argielu.”

Mis asi see veel on? Tavaline, keskmine, normaalne persoon – nii nagu me seda enamsti mõistame – vaevalt üldse meditatsiooni vastu huvi tunneb.

Olen lugenud meeldivalt kiretuid ülevaateid erinevatest mõtlustehnikatest, mis samuti on pikitud oma vahetu kogemusega, sest teisiti on seda üldse raske edasi anda. Meditatsioon on ennekõike tegutsemine, mille käigus tunnetus avardub, mitte targutamine ja kahtlemine. Karlheinz Bartel aga on pühendanud üle poole raamatust eneseõigustusele, et tema, luteri pastor, pole ju zen-meditatsiooni tõttu kristlusest loobunud.

Keegi ju ei inkrimeeri talle jumalasalgamist, ta teeb seda ise. Aga seda pole üldse vaja – ma poleks nende näpunäideteta selle peale tulnudki, et kristlus, zen-meditatsioon ja jooga ühte inimesse ära ei mahuks.

Jah, tõesti, on palju küpsemaid teoseid, mis meditatsioonil teejuhiks võiksid olla.

Annika Alasoo

Tiiu Põld "Kurjuse karistus"

Tänapäev, 208 lk

Endise prokurörina ei tunne ma erilist erutust, kui loen raamatust tagaajamis-, piinamis- või tapmisstseenide detailseid kirjeldusi. Neid on omal ajal piisaval hulgal kriminaaltoimikutest loetud ja kohtuistungitel üksikasjalikult läbi arutatud.

Selles kodumaise dokumentaalthrilleri “Kuritöö ja karistus” põhjal koostatud raamatus leidub niisuguseid karme, kohati koguni võikaid pildikesi elu pahupoolelt küllaga. 21 kohtuloo raames saavad sõna toksikomaanist lapsmõrvar Aleksander Rubel, mitu noort naist sadistlikult tapnud Vladimir Tenetov ja mitmed teised “kurjuse kehastused” – tapjad, vägistajad, röövlid ja kelmid. Pole midagi öelda – efektsust ja põnevust jagub keskmise karastusega lugejale piisavalt. Nõrgemanärvilisele ülearugi.

Mind võlus see raamat (nagu seriaalgi) siiski hoopis teisest aspektist. Autor on meisterlikult refereerinud uurijate, ekspertide ja prokuröride kogemusi ühe või teise roima avastamisel ja kurjategija süü tõendamisel. Just sellele kuritegevuse lahutamatule elemendile – kuritegevuse vastasele võitlusele on raamatu koostamisel tänuväärselt palju tähelepanu pööratud. Ja see teeb raamatu imeheaks!

JANAR FILIPPOV

OLE VALMIS:

KADIKAS Kerttu Rakke "Susanna ja mina"; VALGUS Ken Wilber "Kõiksuse lühilugu"; 

"LADINA – EESTI SÕNARAAMAT" Teine, parandatud ja täiendatud trükk. Richard Kleis, Ülo Torpats, Lalla Gross, Heinrich Freymann