Diane Dreher. Taos on rahu. Tee seesmisele ja välisele rahule. tõlkinud Jaanus Sarapuu. Huma, 316 lk.

Raamatu autor on küll saanud inspiratsiooni hiina iidsest tarkuseraamatust, kuid “Taos on rahu” pole kindlasti raamat “Daodejingist” ehk “Kulgemise väe raamatust” (e.k 1979 Linnart Mälli ja 2001 Jaan Kaplinski tõlkes). Pigem on see kvalifitseeritav järjekordseks eneseabiraamatuks, mis annab üsna pinnapealseid soovitusi iseendaga toimetulekuks. Raamatu tugevaks küljeks on see, et palju tuuakse näiteid elust enesest, kuidas üks või teine lihast ja verest inimene on tegelikult oma probleemidele lahendusi leidnud.

Sellel, et kõik need juhtumid ja nõuanded on seostatud “Daodejingiga”, ei ole iseenesest suuremat tähtsust. Usun, et sama tekst sobiks sama hästi ka näiteks budistliku, sufi või mistahes muu õpetuse väga palju lihtsustatud raamidesse. Konkreetse autori sümpaatia kaldub lihtsalt “Daodejingi” poole ja sestap nimetataksegi teed sisemisele rahule selles raamatus Taoks ning kasutatakse teisigi hiina termineid. Miks ka mitte, sest süsteem ju loodetavasti toimib. Loomulikult ainult siis, kui viitsitakse seegi raamat läbi töötada ja selle järgi vähemalt mõnda aegagi oma samme seada.

Raamat nagu tugineks tsitaatidele “Daodejingist”, kuid autor rõhutab, et tegemist on tema enda tõlgendustega. Seepärast ei saagi eestikeelse tõlke tegijale ette heita, et ta on need tõlkinud otse inglise keelest ega ole asendanud vastavate lõikudega muistse klassiku ükskõik kummast eestikeelsest tõlkest. Dreheri tõlgendustel ei ole tõepoolest enamasti kuigi palju ühist algtekstiga, mistõttu adekvaatsed tsitaadid selle raamatu konteksti vahest ei sobikski. Iga tsitaadi juures on aga antud vastava peatüki nr, nii et lugejal on võimalus neid teiste tõlgete ja tõlgendustega võrrelda.

Kindlasti võib “Taos on rahu” olla huvilisele ka esmaseks teejuhiks päris “Daodejingi” juurde. Eesti lugejale seda enam, sest tõlkija on üsna järjekindlalt kasutanud eesti keeles juurdunud Linnart Mälli tõlketermineid, nagu kulg, vägi, mõtlus jt. Iidse Ida traditsiooniga seotud eneseabiraamatutest võiks aga soovitada veel või isegi pigem Tema Pühaduse dalai-laama ja Howard C. Cutleri suurepärast raamatut “Kunst olla õnnelik”, K-kirjastus, 2000.

Märt Läänemets

Emmanuel Carrére. “Vaenlane”

Tõlkinud Indrek Koff.  Varrak, 144 lk

9. jaanuaril 1993 tappis keegi Jean-Claude Romand oma naise, kaks last ja vanemad ning üritas tappa ka oma sõbratari. Ta süütas laipu täis maja ja neelas purgitäie barbituraate, kuid ta toodi koomast välja ja tema õudse teo tagamaid asusid selgitama uurijad, psühhiaatrid, ajakirjandus, ja sõbrad. Võiks ju öelda, et ikka juhtub, kuid seekord avastati jahmatusega, et konkreetne härra Romand oli kogu täiskasvanu ea elanud fiktiivset elu, mille fassaadi taha ei näinud ka lähimad inimesed. Ta ei olnud kõrgepalgaline meditsiiniametnik rahvusvahelistes organisatsioonides, ta ei omanud suuri ja kõrgeid tutvusi, oma sissetulekud hankis ta tuttavatelt raha välja pettes jne. Tema kodanlikku heaolu nautiv tegelik suhtlusringkond tajus äkitselt õõvastusega, kuivõrd formaliseerunud ja pinnaline (ehk oleks õigem öelda “hooletu”?) on nende elamise viis – kõik näevad vaid seda, milleks nad end häälestavad, igaüks kuulab peaasjalikult iseennast ja usub end elus täitvat kindlalt piiritletud rolli. Sellisteks olid nad kujunenud juba lastena perekondades, kus pattude patuks oli “vaenlane” vale ja sõnastamata kokkuleppeks halva mahavaikimine.

Kui rahapettused ammendusid, Romand tappis. Ta ei suutnud hiljemgi teadvustada enesele tegelikult toimunut, ta oskas vaid valida teost lähtuvate rollide vahel, millest viimaseks sai kirglik usupuhang. Flirdis kirjanikuga oli omajagu lootust jõuda enesest parema arusaamiseni, sest ta ei usaldanud psühhiaatreid. Ta võis olla psühhopaat, kuid ei pruukinud. Carrére ei nimeta teda vaimuhaigeks, vaid nendib lõpuks: “see oli lihtsalt vilets segu sõgedusest, kurbusest ja argusest.” Carrére’i ennast kurnas pikk kirjutamisperiood nii vaimselt kui psüühiliselt, lõpus arvab ta, et see raamat on kas palve või kuritegu.

Erudeeritud prantsuse kriitika ei märganud “Vaenlase” ilmset paralleelsust dokumentaalromaani klassikalise teose, Truman Capote’i romaaniga “Külmavereliselt”. Neis kahes romaanis on kõik peaaegu sama, välja arvatud keskkond ja sotsiaalne staatus. Carrére tegeleb aga palju eneseanalüüsiga ja vale müsteeriumiga, samas kui Capote hoidub ühe tegelase varju, kellega teda ühendab sama füüsiline puue. Capote on laiahaardelisem, võimsam, metafoorselt suursugusem, ta jõuab surmale nii lähedale, et lugejagi lihtsalt peab selle lävel seisma. Capote ei tunnista valet ja tema piirid pole kodanliku keskkonna piirid. Kinnitan, et neid romaane on mõtet järjest lugeda ja kokkuvõttena kinnitavad mõlemad sama, seda et austus elu ees, mille me väidame enestele jäägitult omaseks, pole kaugeltki mitte enesestmõistetav.

PEETER KÜNSTLER    

Elamus

Berk Vaher

Karen A. Simonjan “Apteeker Nerses Majaen”. “Eesti Raamat”, Tallinn 1978

Vist igas minu ilukirjanduslikus tekstis on midagi sellest raamatust. Kes taotleb “ligipääsu” minu kirjutatule, võiks “Apteekrit” võtmeks proovida.

Tiitellehel on žanrimääratlus “ulmeline kriminaalromaan”, kuid seda on teos vaid kõige muu hulgas. Olen siin-sääl kõnelnud ideaalpop-tunnetusest; see on olnud mu jaoks totaalne ideaalpop-raamat. Just oma tegelikus žanrilises määratlematuses.

Merca ütles kord, et “Apteekris” on midagi kummastavalt jaapanlikku. Kuid ka Armeenia, kust autor pärit, on ju kultuuride ristumispunkt. Midagi borgeslikku on siin ka – igavese nooruse saavutanud nimitegelane ei seisa ühes ealises maailmatajus kinni, vaid just hakkab hoomama kogu oma aega tervikuna, iga viivu lapseliku ereduse, rõõmu ja ängiga.

Tegevust pole palju, kuid mõttekeerdude, kujundite, mälupiltide ja leidlike detailide virvarrist moodustub ülipõnev minimaailm. Siin on kosmilist kohvikuglamuuri ja erootilist eksootikat, salaagentuuri tehisinimesi ja poistekambakemplusi. Midagi katmaks mistahes punkti üha uuenevast reaalsusest...

Thierry Meyssan "11. september 2001. Koletu pettus. Prantsuse uuriva ajakirjaniku ootamatu versioon juhtunust."

Tõlkinud Ernist, Tõnson, Alep. Valgus, 166 lk.

Karl Marx eksis, kui ta väitis, et ajaloo liikumapanevaks jõuks on olnud rõhujate ning rõhutute vastuolu. Kõik on tegelikult veelgi primitiivsem - peamine on vastuolu Valitsuse ja Lihtsate Inimeste vahel. Valitsuse põhitegevuseks Lihtsate Inimeste palge ees seistes on salgamine ja varjamine. Tähendab - esmalt keerab Valitsus kokku mingi suure käki ja siis läheb kogu tema energia juhtunu retusheerimiseks.

Vott näiteks - näide pole võetud Meyssani raamatust, see tuli mulle lihtsalt nimetatud teost lehitsedes meelde - 1996.aasta 28.aprillis juhtus Tasmaania saarel Port Arthuri linnas kole lugu. Amokki jooksnud noormees nimega Martin Bryant tappis 35 inimest ja haavas 22te. Ta tegi seda nii kärmelt ja nii vähese laskemoonakuluga (kokku läks tal selleks 64 padrunit), et seda võib nimetada pihtasaanud inimeste ja kulunud padrunite suhtarvult maailma efektiivseimaks amokijooksuks. Öeldakse, et nii "head" tulemust võinuks oodata ehk ainult mõnelt  eriüksuse supermanilt. Kuna Martinit selliste hulka kindlasti lugeda ei saanud, algas kohe suur kahtlustamine, et Port Arthuris juhtunu taga on keegi teine, et kindlasti oli selline operatsioon jõukohane vaid mõrvarite meeskonnale. Järgmise sammuna märkis tähelepanelik kodanik, et Valitsus tahtis umbes samal ajal vastu võtta erakätes olevate relvade hulka piiravat seadust. Ja et Port Arthuri veresaun sobis selle plaaniga kahtlaselt hästi. Edasine oli ette määratud - hakati kahtlustama, et Valitsus varjab midagi, ja siis polnud enam kaugel ka väide, et Valitsus varjab osalust selles hirmsas veretöös. Miks ikkagi pidid kängurumaa valitsejad midagi nii hirmsat korda saatma? Lihtsatele Inimestele pole antud sellest aru saada. Tähelepanekute kohaselt ongi asi lihtsalt sedasi, et niipea kui keegi saab Valitsuse liikmeks, kasvavad talle sarved pähe ning saba taha. Ja hakkabki, nurjatu, igasugu jõledusi tegema.

Mida nimelt, lugege Thierry Meyssani paljastavast uurimusest. 

ANDREI HVOSTOV  

Kiwa, “Lastehaiglast põgenenud mänguasjad”. Eesti Keele Sihtasutus

Ohoo, popkunstnik Kiwa hakkas luuletajaks! Miks ka mitte? Elame vabal maal, siin võib igaüks Pegasuse selga karata ning Poeesia kuningriiki õnne otsima minna. Need ajad, kus kurjad toimetajad algajate värsiseppade katsetusi ilma armuta prügikasti loopisid, on jäädavalt möödas.

Noor Oskar Luts näiteks kirjutas koolipõlves ühe ilmatuma lugulaulu ja saatis selle “Olevikku”. “Elaw armastuse wäggi/ tõstab olgu kaswõi mäggi!” luuletas tulevane klassik ja jäi südame põksudes ootama, millal shedööver trükivalgust näeb. Kuid võta näpust, õige pea tuli Jurjevist ümbrik, kus sees Oskari poees, mille nurga peale oli Ado Grenzsteini hoogsa käekirjaga kirjutatud: “Mögga!”.

Just nii, kahe g-ga ja hüüumärgiga.

MART JUUR

Lawrence E. Saphiro "Kuidas kasvatada lapses emotsionaalset intelligentsust"

Tõlkinud Triin Tael

Väike Vanker, 330 lk

Olen leidnud lahenduse – mida soovitada hästi õppivate püüdlike teismeliste emadele, kes näevad, et lapse enesehinnang on kahtlaselt madal. Kui laps ise tunneb end teistsugusena, kui teda koolis narritakse, kui ta pole piitspeenike (tüdruk) või musklites (poiss), mida siis tema enestunde parandamiseks teha? Ta ei usu, et on omamoodi kaunis ja päris nutikas.

Kes viitsib lugeda ja mõtiskleda, saab kindlasti abi. Sest mitte iga laps ei soostu psühholoogi juurde minema ja ega sest polegi väga abi, kui kodus on endiselt pingeline õhkkond.

USA andmetel kannatab 9-14-aastastest lastest tervelt kümnendik ränga depressiooni alla, kuuldavasti on Eestiski masendus süvenemas.

Raamat on ameerikalik, kuid kindlasti leiab sellest meiegi konteksti sobivaid näpunäiteid. Peatükkide lõpus on sisu punkthaaval kokku võetud, ja mis eriti oluline, on toodud konkreetsid suhtlemisoskusi parandavate mängude näiteid.

Annika Alasoo

Eeva Park. “Vaba langemine”

Tänapäev, 64 lk.

“Vaba langemine” on põhilises avatud, elav, meeleolukas ja lahe luulekogu.  Sellist vabavärssi saab lugeda ka ühel jalal seistes, kuid ühest korrast lugemisest mingil juhul ei piisa. Park luuletab sõnasäästlikult ja samas väga sõnateadlikult, võtab oma luulevõtmes sõnadest vaat et viimase: “ennast kuivaks raputada/kuivaks nagu koer veest/ma proovin/ aga”… . Silma torkasid vägagi kaunid mina- ja samastumiskujundid ja omapärane viis seostada ürgjõude kaasaja virtuaalse, inimest objektistava tunnetusega. Olgu tegemist looduslüürika, eleegia või armastusluulega, põimib Park traditsioonilisse hoiakusse värskelt mõjuva, ühtaegu üldistava ja avardava sümbolistliku vihjetemustri, milleta mõjuks kogu hukatuslikult monotoonsena. Park oskab noateral püsida. Ah, tegelikult luuletab Park sekka sellest ja teisest, kodaniku- ja kirjanikutundmustest kodeeritud intiimsusteni välja, ta luule kannab endas oksüümoronlikku äreva rahunemise meeleolu.

PEETER KÜNSTLER 

OLE VALMIS: VARRAK: Andrus Kivirähk LOTTE

Lauri Vahtre SUUR PETTUMUS ehk Inimene, ühiskond ja inimõigused

MONOKKEL Mart Helme "Kremli tähtede all"