Kirjastus Sebastian Loeb

„Jätkakem sealt, kus pooleli jäime.“

„Millest me täna räägime?“

„Ikka teist, kellest siis veel.“

„Oh jah...“

„Kuidas te ennast täna tunnete?“

„Täna? Ma ei teagi. Ärkasin nagu ikka, erektsiooniga.“

„Erootiline uni?“

„Ei mingit erootikat. See on mingi mõistatus, puhas müstika, see on nagu meeldetuletus, see pulseeriv tungraud, millel kõhuli lamades ma igal hommikul ennast leian. Igal jumala hommikul, eranditeta. Oleks ükski kord teisiti, aga ei.“

„Ärge hiilige vastutusest kõrvale. Seda tungrauda ei ole teile keegi mõnest autotarvete poest pähe määrinud. See olete teie ise.“

„No seda nüüd küll, aga... Aga võtame kasvõi teid, te olete kena, keskeale lähenev naisterahvas. Täitsa selline, kuidas nüüd öeldagi.“

„Kuulge!“

„Vabandust, las jääb. Ühesõnaga, kas teie ei tunne mõnikord, et osa otsustest, mille järgi te elus juhindute, ei langeta mitte teie pea vaid ütleme, et need on sinna pea sisse istutatud just nagu arvutiviirus, mille lähetajat on ilmvõimatu tuvastada.“

„Ma vaatan, et te tahate meie rolle jälle kord ära vahetada?“

„Ma lihtsalt küsisin.“

„Niisiis, kuidas te ennast täna tunnete?“

„...“

„...“

„Sellele on raske üheselt vastata. Nüüd, kus ma elan üksi, olen justkui rahulikum, suudan tegutseda läbimõeldult ja ratsionaalselt, seda muidugi koduse olme tasandil. Senimaani, kuni ma ei lülita sisse ei telekat ega raadiot, kuni ma ei ava ühtegi lehte või ajakirja, olen ma asjalik ja konkreetne nagu tolmuimeja.“

„Te võrdlete end kodumasinaga. Kas ma kuulen jälle irooniat?“

„Ei, miks kohe nii. Teate, ma olen tõesti hakanud tundma kadedust, kui minu kätte satub näiteks konserviavaja või taskulamp või kasvõi hambahari. Need on lihtsad, praktilised asjakesed, mille suurim voorus ei seisne mitte niivõrd nende abivalmis funktsionaalsuses, kui just materiaalses siiruses. Need asjad ei vigurda, neis puudub igasugune pahatahtlikkus, nende loomus pärineb otsekui ehtsast tammsaarelikust töömoraalist. Vajutan taskulambi nupule – tuli süttib, vajutan teist korda – tuli kustub. See on usaldusväärsuse tipp. Sellistele asjadele saab tugineda. Kui selline asjake näiteks tükkideks lahti monteerida ja enda ette lauale asetada, siis on selge silmaga näha, et selle tähtsaim komponent pole mitte pirn või vedru või patarei, ei, tähtsaim on tehnoloogiline kõlblus, insenerimõistuse rikkumatu selgus, mis seda kõike koos hoiab ja patuses pimeduses kobavale inimhingele valgust heidab. Aga niipea, kui minu teele jääb telekapult või raadionupp või naeratavate klantskaante vahele peidetud ajakiri, nii on kuri karjas, sest ma ei tea millistele ohtlikele radadele need pealtnäha sama tavalised, aga seestpoolt täiesti ussitanud ja salakavalad asjandused mind juhtida võivad.“

„Nii, nii. Huvitav. Jätkake.“

„Mõelge ainult mis juhtub, kui ma peaksin tahtmatust ettevaatamatusest kogemata telekapuldi kätte võtma. Plõks! Ja ma olen ümber sündinud. Naised on igal pool. Mitte miski ei aita. Isegi pealtnäha nii igav ja turvaline formaat nagu uudistesaade. Kui naine neid loeb, siis ma kujutan teda endale ette voodis minu all, minu ees käpukil, minu süles, valgustamas selle sama malbe ja neutraalse häälega mind kogu maailma olulisematest sündmustest. Minus lahvatab pöörane soov lasta käiku kogu oma erootiliste oskuste arsenal, et tuua sellesse tämbrisse midagi, mis kombekad vaatajad minestama sunnib. Ma tahan, et ta kiljuks järjekordse maakooli sulgemisest, et ta huilgaks iga pommirünnaku peale, et ta kraabiks mu selga verised vaod vaid seetõttu, et järgmisel päeval on oodata poolpilves ilma ja väheseid sademeid. Raadio ei ole parem. Ükskõik, olgu teemaks või kirikutorni renoveerimiseks korraldatud korjandus, naissaatejuht hüppab minu süles, märjad juuksed kleepunud õhetavale näole, suured rinnad kui kirikukellad pekslemas üles ja alla, pimm ja pomm, vasakule ja paremale. Vahet pole, klassika või kristlik pereraadio, tuksleva tungraua eest pole kellegil pääsu. Ning...“

„Võtke lonks vett.“

„Jah... Ärge arvake, et ajakirjad kuidagi mu elu kergemaks teevad. Igal leheküljel ootab mõni pesumodell või naislaulja või lihtsalt niisama iludus, kelle sotsiaalset funktsiooni pole veel kuigi täpselt suudetud välja selgitada. Mis ma siin räägin. Viimati jäin jõllitama portreefotot aasta ema laureaadist, kelle mõlemal põlvel istusid pikad read klanitud järglastest. Kas ma nägin seal eesrindlikku emadust, kas ma nägin seal patriootlikku taastootmiskangelast? Muidugi mitte. See, mis minu silme ette joonistus, oli kogemustest nõretav sugumära, kelle treenitud põlvedel demonstreeritakse tõestust elukooli seksuaalsetest saavutustest. Tule ja võta, karjuvad mulle need põlved, reied ja puusad, need keemilised lokid. Karjuvad võrgutavalt maniküüritud kanavarbad ikka veel fertiilsete silmade all. Tule ja võta, kui oled mees, kui oled õige eesti mees. No ja mis jääb mul üle. Pumpan tungrauale hääled sisse ja tulen. Mitu korda järjest.“

„Kas te majast väljas olete käinud?“

„Olen. Xanaxi viskan sisse, aga ega see palju aita. Pidin poodi minema. Astusin trepikojast välja, keegi õnneks vastu ei tulnud, siis üle tee, kooli juurest mööda. No ja nagu tellitult, lendavad kooli uksed valla ja otse mu teele valgub terve kari...“

„Lapsi?“

„Täna on nad lapsed, aga juba viie või kümne aasta pärast, kuidas kellelgi, sirutavad nad välja oma nõtked kaelad, rebivad endalt ahistava mummulise aluspesu, võtavad sisse uusi poose, mis mehi hullunult ulguma ajab. Ma näen seda kõike läbi nende puhevil jopede ja roosade ranitsate juba ette. Minu jaoks ei ole nad lapsed vaid nukkuvad röövikud, kes kohe-kohe oma kirevad tiivad lahti löövad ja siis...“

„Kui te näete neis liblikaid, siis kellena te ise seal figureerite?“

„Mina? Ma ei tea. Äkki ma olen üks suur ja karvane ööliblikas, must täkk keset rõõmsavärvilisi heljuvaid baleriine.“

„Ah nii.“

„Poes ei ole kergem. Meil on seal üks kassapidaja, umbes viiekümnene naine, ülekaalus, vaevalt mahub kassaaparaadi taha ära. Kõikide standardite järgi eemaletõukav. Tal on isegi vuntsid ja suur häbitu punn otse ninasõõrme küljes. Küünealused on tal kasimata ja juuksed sageli võidunud. Aga kui ta mulle otsa vaatab, ma tardun, pangakaart mu käes hakkab värisema, sest korraga ma näen – ta on naine, ikka veel, läbi ja lõhki, rahuldamata ihadega, ülevoolavate fantaasiatega, pikast üksindusest valmis absoluutselt kõigeks. Kasvõi kohe, siin ja praegu, kasvõi sellel samal kleepuval kassalindil. Kergitan veidi ta mitmest kohast määrdunud firmalogoga fliisi, sikutan koledad püksid paksudele voltis rebadele ja tõstan ta jalad üles, kus need lõdvalt kõikudes tõmbavad rabinal maha pilgeni täistopitud sigaretileti. Ta peab saama, ta peab seda saama. Ta on selleks siia ilma sündinud, see on graveeritud tema sarvkesta. Ja ta saab seda. Tasuta. Kassapidaja palk, teate isegi.“

„Kui te seda kõike mulle räägite, siis mis toimub teie sees, millised on teie emotsioonid?“

„Emotsioonid? Ma kardan, et neid ei olegi.“

„Aga mis on?“

„Ma ei tea. Ausõna. Ma näen, et me kõik oleme orjad.“

„Me kõik? Kes täpsemalt?“

„Pean silmas seda, mille kohta inimesed on harjunud ütlema „mina“. See „mina“, kes justkui käsutab oma püha ja erakordset mõistust ning säärases lihtsameelses pimestatuses usub kontrollivat kõike seda, milles seesama „mina“ asub. Ta liigutab varbaid, teeb puusaringe, kummardab ette ja taha, kergitab üht kulmu, siis teist. Ongi kogu tema tõestus. Ta arvab end juhtivat, kontrollivat, teadmata midagi keemiast või bioloogiast. Aga see on hale vale, illusioon, mille valguses on ennast nii mõnus soojendada, nagu rumal kerratõmbunud kassike muigava päikese käes. Kui palju leiab aset kõigi meie kehades igal viimsel kui ajahetkel. Näiteks, mis toimub siin ja praegu teie sees, millised protsessid sünnivad teie kehas, kui te oma salapärasesse kladesse neid lõputuid märkmeid teete, pühkides samal ajal suunurgast rikkaliku hommikusöögi gluteeni sisaldavaid riismeid. Kas see on tõesti teie kaalutletud ja seedetraktile delegeeritud otsus, mille tulemusel teie lojaalsed soolenõred käärivad käised, et pühendada mõned töökad tunnid süsivesikute ja lipiidide lõhustamisele. Või olete vabakasvatust pooldava muheda perenaisena kinkinud oma rakkudele vaba hommikupooliku ja kes teab, äkki avastate järgmisel päeval enda hämmastuseks ja meelehärmiks, et osad rakkudest on neile antud iseseisvust kuritarvitades ning ülejäänud kehaga ebakonstruktiivsesse opositsiooni koondudes moodustanud liikumise nimega „pahaloomuline kasvaja“. Eks keelake ära, saatke laiali see reeturite kamp. Teie käsutada on ju nii au, mõistus kui südametunnistus. Teie päralt on teie sisemine politsei ja kaitsevägi, maksuamet ja keskkonnainspektsioon. Lõppude lõpuks on see keha ju teie isiklik suveräänne territoorium.“

„Äkki räägiksime vahelduseks ikkagi pisut teist.“

„Minul isiklikud jõustruktuurid paraku puuduvad. See ongi minu probleem. Või siis teie probleem, kuidas võtta. Ma olen õigusteta ori, kes on surutud oma pikendatud teljevahega limusiini tagaistmele. Roolini ma ei ulata, pedaalidest rääkimata, kliimat reguleerib kusagile peidetud emaplaat, millest olen kuulnud vaid legende. Akendest näen seda, mida mulle näidatakse. Ma olen kuninglikult täissöödetud, monarhi uhkesse kostüümi riietatud ori, keda juhib tema ülimugava trooni ümber askeldav nähtamatute narride armee, ja kellele täiusliku pettuse huvides on kätte torgatud iseenda aupaistes läiklev, lihtsameelset seemet külvav valitsuskepp.“

„Te räägite endast kui loomast. Kas te ei leia, et tänu mõistusele on meil inimesena õigus, miks mitte lausa kohustus, teha vahet õigel ja valel, heal ja kurjal, ning vastavalt sellele suunata oma käitumist.“

„Kui te usute, et mõistuse esmane ülesanne on olla pidur, siis küll. Kuigi pean tunnistama, et sellisel juhul jääb evolutsiooni eesmärk mulle selgusetuks. Investeerida sadu aastatuhandeid projekti, mille peamine funktsioon on igal ajahetkel välja arvutada lühim pidurdustee, tundub totter. Ingelinvestorid sellist projekti ei ostaks.“

„Nii et te leiate, et teie käitumine on igati õigustatud?“

„Ma ei varja midagi. Heitke pilk mu liibuvatele pükstele, kui ei usu. Ma olen mees ja teie olete naine. Arvate, et teie kurguni kinninööbitud pluus ja analüüsivaid laused täis kritseldatud klade midagi muudab. See ei ole nii. Ma olen valmis teid iga kell oma tungrauaga üles pumpama, et üks korralik õlivahetus ette võtta.“

„Te ei arva, et selline väljaütlemine võib olla solvav?“

„Kas te solvusite?“

„Ma ei pea tingimata silmas ennast, mõtlen üldiselt.“

„Mis asi on solvumine?“

„Meil on kokkulepe, et küsimusi esitan mina.“

„Hea küll. Oletame, et te solvusite. Katsume analüüsida. Te olete fertiilses eas, täiesti rahuldava välimusega naine ning teie ees istub samale iseloomustusele vastav meessoost isend, kelle kehakeel näitab teie suhtes, paljuski tänu ajajärgu liibuvale rõivamoele, oma vääramatut seksuaalset poolehoidu. Mehe poolt ei tule ühtki ähvardavat liigutust, tal pole kavatsust jõudu kasutada, ta lihtsalt istub teie ees ja ei teeskle. Ta tahab teid, te olete tahetud, teil on väärtus. See, mis punnitab mehe vasakus sääres, on puhas ja varjamata tunnustus, ühemõtteline, täiesti siiras kompliment. Te olete naine, keda tahetakse. Kas see on tõesti solvav teadmine?“

„Feminist nimetaks teie seisukohta vähemalt šovinistlikuks demagoogiaks.“

„Kas te peate end feministiks?“

„Ärme palun hakka jälle mind analüüsima.“

„Näidake mulle looduses mõnd feministi.“

„Et te saaksite talle oma tungraua töövõimet demonstreerida?“

„Feminism on illusioon. Seesama õnnetu pidur. Kui maailma esimene rakk oleks osutunud feministiks, ei istuks me teiega siin nendes mugavates tugitoolides ega põrnitseks teineteist altkulmu. Ega üritaks ignoreerida ilmselgeid keemilisi protsesse meie alakehades.“

„Niimoodi räägib selgeltnägijast keemik.“

„Võtan seda sarkasmi kui enesekaitset. Teie muie on täiesti läbinähtav, abitu ja paljas, nagu väike tüdruk jaheda duši all.“

„Mis iganes. Mind ikkagi huvitab, kust selline suhtumine pärit on. Millal te hakkasite niiviisi mõtlema.“

„Kui loodate nüüd, et rullin lahti oma lapsepõlve teie ette nagu pärsia vaiba, siis... Aga tegelikult, miks ka mitte. Ma täitsa kujutan ette teid neljakäpakil, uudishimuliku näpuga jälgi ajamas mu kootud mineviku loodetavasti perverssetel mustritel. Nuuskiv nina maas, õõtsuv taguots püsti, selline kutsuv ja kiirgav, otsekui noogutav roheline foorituli. Vaibaparadiis missugune. Kas te ei karda, et ainuüksi soov teid sellises asendis näha, kihutab mind kuduma oma poisipõlve vaibakesse just kõike seda, mida ihkab näha teie uudishimulik analüütiku silm, loobudes tõest ja faktidest kui ebavajalikust tekstuurist, mis põrandakatte erootilist funktsionaalsust ei tõsta.“

„Oh teid küll. Teie aitamine on tõeline väljakutse.“

„Ma ei ole kindel, et ma seda abi niiväga vajangi.“

„Ometi olete te siin. Ning tuletan meelde – täiesti vabatahtlikult.“

„Vabatahtlikult? Teate milles seisneb minu vaba tahe? Mulle anti mõista, et kui ma siia ei tule, siis rakendatakse minu suhtes karmimaid sanktsioone. Ma mõtlen seaduslikke. Aga kes teab, võibolla ka mitte niiväga seaduslikke.“

„Kui see ülestunnistus oleks sündinud meie esimesel seansil, ei oleks ma teid ette võtnudki. Kuulge, mul on kange tahtmine see klade nüüd käest panna ning kogu analüüs lõppenuks kuulutada.“

„Ja kuidas kõlab teie analüüsi kokkuvõte?“

„Te olete lihtsalt üks...“

„Pidage... Mul ei ole kõige vähematki teie kui professionaali vastu. Saage must palun aru, see, mida me siin teeme, mida me siin mängime, ei ole minu idee, ei ole minu tahe. Keegi lihtsalt arvab, et ma olen..., et minu käitumine on.... Ühe sõnaga, mul on vaja teilt seda kokkuvõtet, seda analüüsi. Ja mida positiivsem see minu suhtes on, mida lubavam, seda rohkem saan ma loota edaspidisele rahule, et elada oma elu just nii, nagu see minul välja tuleb. Ilma telekapultide ja ajakirjadeta. Vaadake... Te meeldite mulle. Eriti naisena. Vaadake mu pingul pükse.“

„Te olete võimatu...“

„Ma olen aus mees, kes ei aja iba. Kas ma meeldin teile?“

„?“

„Ma mõtlen mehena. Ärge vaadakae mind kui ülekuulamisobjekti.“

„Ma ei tea...“

„Kui ma teid praegu vaatan, teate keda ma näen?“

„Keda siis?“

„Ma näen teis heausklikku tütarlast, kes tahtis kunagi saada iseseisvaks naiseks. Keda maast madalast on tagant kihutanud soov rabeleda välja ühiskonna seksistlikest rollimudelitest ning kes selle nimel on pikki aastaid intellektuaalset vaeva näinud, tänutundeta, tunnustuseta vaeva. Ja nüüd, kui sellest siirast neiust on tohutu pingutuse tulemusel sirgunud elus karastunud psühhoanalüütik, kaunis ja küps naine, kes on oma nahal tunda saanud kõike, mis seondub tegelikult abikaasaks ja emaks olemisega, kelle usk oma ülla missiooni vajalikkusest valgustas alati kindla majakana teed elumere segastele vetele, siis nüüd, nüüd on minusuguseid värdjaid analüüsides selle imekena majaka tuli korraga kustunud. Ta lihtsalt seisab kui pime eevatütar suure mäsleva ookeani ees ja tunneb, kuidas kaldal edasi püsimine muutub aina raskemaks, ehk isegi mõttetumaks. Ta on valmis astuma sammukest tundmatuse poole, tajuma kuidas ta paljad, soolastest pritsmetest niisked varbad ulatuvad üle merest lahutava kaljuääre, ta on valmis lahti ütlema kõigest sellest, mida ta senimaani oli pidanud korrapärase elu vooruslikuks nurgakiviks, kuid mis turvatunde kõrvale on pakkunud nii sageli ka piinavaid dialooge oma lõpuni rahuldamata kehalise minaga. Õige pisut veel ja ta on valmis vabastama seisupiduri, loobuma oma teisest süütusest, sest seda nõuab talt tema keha, kellega tal tuleb edasi elada ja kes iial ei andestaks enda puritaanlikku ignoreerimist.“

„...“

„...“

„Te ei ole värdjas.“

„...“

„...“

„Teie kael on nii kuum.“

„Teie käsi on jahe.“

„Miks te silmad sulgesite?“

„Ma ei tea.“

„Kas nii on hea?“

„On.“

„Palun ärge avage silmi. Aga nii?“

„Nii on veel parem. Kuidas te seda teete?“

„See on minu erootika saladus.“

„Oh... Kas te teate, kes te olete?“

„Tean. Kuidas see seelik ära käib?“

„Tagant.“

Loe veel: