Mulle hakkasid meedias ja sotsiaalmeedias silma lood instapoetessist (Instagramis oma poeesidega esinevast tegelasest), kes esitles end kui luuletajat. „Päris“ luuletajad ja kirjanikud panid Facebookis mõnuga teemale puid alla ja andsid üheselt mõista, et parimal juhul on tegemist eduka enesemüüja, mitte aga tõsiseltvõetava kirjaneitsiga. Olin nendega nõus – eks ta selline vaese mehe Keiti Vilms oligi. Aga ei saa eirata fakti, et kui asi puudutab enese promomist ja paljastusi, siis jääb Keiti kaugele maha. Kõnealusel instapoetessil polnud mingi probleem võtta end Kroonika veergudel poolalasti ning laotada oma raamat paljastele rindadele. Kuna tema „luuletused“ minu arvates just suuremad šedöövrid polnud, siis tekkis vastu­pandamatu soov ise katsetada, kui lihtne või siis keeruline on Insta­gramis selliste keeleharjutuste ja lihtsamate luuletustega endale jälgijaid leida.

Aasta tagasi olin teinud Instagramis prooviks ühe luulelehe, aga see jäi soiku. Nüüd tuletasin parooli meelde ja hakkasin usinalt tööle. Eksperimendi alguses oli mul 60 jälgijat. Asusin kirjutama üsna lihtsaid lauseid või kolme rea pikkuseid „luuletusi“:

kui sul on sees mustvalge film siis ära loodagi näha värvipilte

ma kordan ikka ja jälle neid samu vigu aga järjest osavamalt

kas kõik on hästi? jah, (hästi valus)

Seejärel asusin otsima inimesi, kes sedalaadi loomingut mujal laikisid.

Avalehele
5 Kommentaari
Loe veel: