Carol Shields
Kivist päevaraamatud
Sõnade maitse
See on üks kummalistest raamatutest, mis su lihtsalt kinni haarab. Lugesin seda talvel ja nüüd sellest kirjutades hakkasin jälle otsast peale. Jutt muudkui voolab, vaikselt ja uimastavalt, jah, just uimastavalt. See on nagu elu ise, mis ei peatu enne, kui surm ta paigale sunnib.
Raamat on kirjutatud ühe naise eluloona, ajast pisut enne tema sündi ja lõpetades ajaga pisut pärast surma.
Suurepärase inimesetundjana oskab autor pugeda teise inimese sisse, nähes elu nii peategelase Daisy silme läbi kui nende läbi, kes talle olulised. Raamatu algus rabas mind eriti: “Minu ema nimi oli Mercy Stone Goodwill. Ta oli alles kolmekümnene, kui ta ühel tulikuumal päeval haigeks jäi.” Süütud avalaused, mis hakkavad tuure võtma, süvenedes ema kirjeldusse – “oma sültjate vormide tõttu võis ta üsna kole välja näha” –, jätkudes verise tõsiasjaga, et haiguse põhjuseks oli sündiv laps, kellest emal aimugi polnud, põigates ema-isa armuloo juurde – jätmata välja lihalikke üksikasju –, ja lõpetades esimese peatüki Daisy sünni ning ema surmaga.
Olles sünniloost läbi raputatud, jätkasin lugemist. Ma juba märkisin, et raamat mind lahti ei lasknud. Ainult seeläbi võis aimata, mis veel tuleb, et tähtsusetuid tegelasi ju ei tutvustata, aga muidu oli jutuvool ettearvamatu kui elu ise.
Küllap valdab autor sõna, sest kehvast teosest head tõlget ei tee, aga Andres Ehin on olnud hiilgav. Võibolla need kaks asjaolu mind lummavadki ses teoses: elu ettearvamatus ja sõnademäng. Daisy emagi “tunneb, kuis sõnad tal suus sulavad otsekui suhkruvahvel. Nendest sõnadest muutub ka keel ise vahvlisarnaseks ja magusaks.” Nojah, mina naudin ju ka sõnade maitset.
Annika Alasoo
Moodsa Meditsiini toimetaja
Betty Lehan Harragan.
Mängud, mida keegi pole teile kunagi õpetanud.
Korporatsioonipoliitika
mängu reeglid naistele.
Tõlkinud Anne Tuurand ja Tiiu Kamdron. Tallinn 2002.
Ameerika juhtimiskonsultandi Betty Lehan Harragani raamatus on kaks põhiväidet: äriorganisatsioonides on tugevaid mõjutusi militaar- ja spordikultuurist ja selleks, et naised äris karjääri saaksid teha, peavad nad sõjaväe ja spordimaailma kirjutamata reegleid tundma õppima. Et ärimaailm on olnud ajalooliselt meeste maailm, on militaarkultuur sinna loomupäraselt sisse kasvanud. Naised sõjaväes üldjuhul ei käi ja militaarkultuuri koos selle keeruka alluvus- ja aukõrgendusssüsteemiga ei tunne. Ka spordis on tüdrukute ja poiste alad: poistele õpetatakse maast madalast sportmänge ja mis lastena õpitud, see täiskasvanuna käest võtta. Poisid õpivad mängu kaudu tegema meeskonnatööd, mis on ettevõttekultuur üks tugisambaid.
Poisid õpivad sportides ära ka selle, et on poiste mängud, kuhu tüdrukutel pole asja. Nii nagu jalgpalli mängivad poisid omavahel, nii on ka ärimaailmas. Naised on ärimängudes Harragani sõnul sissetungijad ja võõrkehad nagu tüdruk poiste jalgpallimängus. Temaga ei osata nagu kuidagi ümber käia, kuitahes osav mängija ta ka poleks ja parem oleks, kui ta poisid omavahele jätaks.
Loomulikult ei harrasta mehed äris militarismi ja sportlikkust teadlikult, vaid see kõik on teadvustamata ja n.ö. loomulik asjade käik, mille kohta mehed ise küsimusi ei esita.
Harragan ei räägi niisiis sellest, et naised peaksid ärikultuuri muutma, mis on oluline erinevus harjumuspärastest feministlikest seiskohtadest tänapäeva organisatsioonide suhtes.
Raamatus on väga palju Ameerika-spetsiifilist, mis eesti lugejale võib isegi paranoiana tunduda. Näiteks terav tähelepanu seksuaalse ahistamise võimalustel ärimaailmas.
Lisaks on “meile võõras” ka “töötava naise” erandlikkuse rõhutamine. Erinevalt Eestist, kus Nõukogude Liidu osana on naised töötanud peaaegu sajaprotsendiliselt, siirdusid naised USA-s tööellu 60-70ndatel ja paljud naised pole endiselt kunagi väljaspool kodu töötanud.
Tegelikult on raamat üllatavalt asjalik.
Barbi Pilvre
Anne Lill, Maria Kanter, Merike Ristikivi.
“Studia Latina. Ladina keele õpik humanitaarerialade üliõpilastele.”
Eesti Keele Sihtasutus. 374 lk.
Vivat academia, vivat professores, persona non grata. Errare humanum est, exegi monumentum, et cum spirituo tuo. O tempora, o mores – pax semper sit ubi studes. Citius? Altius? Fortius? Homo homini lupus est…
Naturalia non sunt turpia.
Sic transit gloria mundi, vita brevis est: nomina sunt odiosa: in vino veritas, in aqua sanitas. Vanitas vanitatum mente et manu ius dicere. Veni vidi vici post mortem. Sit tibi terra levis non olet mens sana in corpore sano.
Quo vadis, coitus interruptus?
MART JUUR
