Taavet Hinrikus

Põhjuseid, miks Vietnami mitte minna, on palju. Sinna on pikk maa ja vaid vähesed reisikorraldajad teevad sinna n-ö tuusikureise, inglise keelt seal ei räägita ja Eesti suurim mobiilifirma ei levi – üldse on kõik kuidagi harjumatu. Peamiselt nendel põhjustel otsustasimegi sinna minna. Meie – see olime Taavet, Ott, Sten ja mina – reisiseltskond, kes on karastunud Siberi kalalaevadel, Tarifa tuultes, Austria mägedes ja veel mitmes koos või osaliselt koos nähtud kohas. Vietnami valides ei olnud meile vähetähtis ka tõik, et kodumaal oli äsja läbi saanud lohesurfi aktiivne hooaeg ja Mui Ne linna rand on üks Aasia tuulisemaid paiku.

Hotell asus Ho Chi Minh Cityst umbes nelja sõidutunni kaugusel Mui Ne ehk Täiskuu rannas. Nagu mainitud, oli tegemist tuulise kohaga, mis meie jaoks tähendas ainult head. Esiteks oli peaaegu iga päev võimalus surfata ja teiseks oli seal vähe tüüpilisi rannaturiste – karjuvate lastega peresid ja pahaseid rootsi pensionäre, kes iga vähe tugevama lause (või isegi julgema mõtte) peale hotelli vastuvõttu kaebaksid. Maapealne paradiis, või vähemasti nii esialgu tundus.

Kuna esimesel päeval tuult ei puhunud, alustasime jõudeeluga. Olgu kohe öeldud, et söögikoha valikuga vähemalt Mui Ne rannas pole mõtet väga vaeva näha, sest igal pool on värskeid mereande ja neid osatakse köögis vääriliselt kohelda. Et mitte rikkuda avastamisrõõmu, ei proovigi ma kõiki häid toite siin ette lugeda. Nendin vaid kolme asja. Esiteks, ei maksa üllatuda, kui hiidkrevett on nii suur, et seda sööma hakates tekib tungiv soov liuale heitnu kättemaksuhimulisi sugulasi meres mitte näha. Teiseks, krabiliha on küll maitsev, aga maailmas läbilöömiseks on sellel sõralisel selgelt pakendiprobleem – kaane avamiseks kulub rohkem energiat, kui krabis leidub. Ning viimaks Universaalne Tõde – maitsev oli enamik proovitud roogadest, aga keele kõige sügavamale alla viisid need, mida serveeriti kuuma savipoti sees.

Reisile polnud me siiski tulnud mitte sööma, vaid surfama. Seepärast veidi surfijuttu. Vietnam üllatas meid nii sõidu- kui õppimiselamusega. Nimelt tutvusime loheinstruktor Skatooriga, kes oli teinud lohetamisega algust seitse aastat tagasi ehk umbes pool tundi pärast esimeste lohede valmissaamist. Enamiku ajast oli ta sõitnud Mauil, kus on Eesti mõistes pidevalt tormitingimused. Ilmselt just seetõttu oli tema õpetamise "koolkonnas" tubli annus aukartust looduse ees, sõitjate turvalisust ja sokraatilisust – olgu kõigil esimese asjana selge põhimõte "ma tean, et ma midagi ei tea". Tulime randa enda meelest kõvade lohetajatena, kuid pärast mõnepäevast harjutamist Skatoori käe all teadsime sellest spordist natuke vähem kui hetkel, mil lohesõidumõte esimest korda pähe tuli. Samas, nii õppisime igaüks rohkem kui kogu senise sõidustaaži jooksul. Väikestest asjadest alates – näiteks sellest, kuidas käituda, kui lohenöör läheb katki ja vees on meduusid või haid.

Pärast esimesi päevi merel, rannas ja rannabaarides käis peast läbi, et mõnes mõttes võiks tegeleda hoopis mõne teistsuguse spordialaga. Lohesurfi rannas on küll palju päevitunud heas füüsilises vormis noormehi, aga üsna vähe vastavaid naisterahvaid. Sama loogika järgi peaksid näiteks aeroobikakuurordi baarid õhtuti täituma päevitunud heas vormis neiudega, kes üksteise võidu kiidavad selle päeva toredat tantsumuusikat, võrdlevad aeroobikavarustust ning seinasuurusele ekraanile kuvatakse aeroobikavideosid maailma kauneimatest aeroobikasaalidest. Mitte et mulle aeroobika tohutult meeldiks, aga ... ilus oleks.

Surfamine tegi ka meie õlle ja spordi vahel jagatud koormuse juures lihased valusaks ning hakkasime selle vastu leevendust otsima. Kunagisest Tais käigust oli meeles, et oli olemas kaks peamist massaažiliiki – full massage ja body massage. Üks neist oli mõnus keha muljumine kontide ragina saatel. Teine keskendus nimest hoolimata ainult ühele kehaosale, mis, olgu öeldud, ei olnud õlad. Ja isegi kui olid seletanud, et sinu huvi ei ole seksturism, vaid džunglimatkal väsinud lihaste turgutamine, üritas teenindaja pidevalt klienti n-ö kõrgemasse klassi upgrade’ida, milline tegevus oli ju iseendast meeldiv, aga kuna mina tõesti soovisin sel hetkel vaid massaaži, siis lõppude lõpuks meie mõlema jaoks natukene piinlik.

Meie olime aga Vietnamis, mitte Tais. Umbes kolmandal õhtul võtsin vastu abikäe, mille Aasia mulle ulatas, ja see käsi hakkas massaaži tegema. Kogetu põhjal järeldasin, et Vietnamis on lood massaažiga väga head ning palju siivsamad kui Tais. Päris kindel ma muidugi ei ole, sest tegevus oli nii lõõgastav, et umbes 40. minutil jäin magama ja ma ei teagi, kuidas mul siis kokkuvõttes läks.

Pärast mitut ilusat surfi- ja rannaelu päeva hakkas tunduma, et tegemist on mingisuguse fiktsiooniga. Sellisega, kus elus meri ongi hotelliuksest kümne sammu kaugusel, ja alati soe, õlle ooteaeg ei ole kunagi pikem kui kolm minutit, iga päev puhub lohetamiseks sobilik tuul ja paistab päike. Loomulikult tuli järgmisena pähe seesama mõte, mis käib peast läbi igal natuke ettevõtlikumal inimesel – ostaks siia odava maalapikese, teeks hotellikese või baarikese ja saaks iga päev seda idülli nautida. Aga – terve põhjamaine mõistus ütles, et hiljem tuleks ju ikka putukatõrjujaid kutsuda, kuuendat päeva kadunud vastuvõtutöötajat taga otsida, kinnijooksvat broneerimissüsteemi uuendada. Isegi paradiisis on vaja nii neid, kes muru niidavad ja harfe parandavad, kui neid, kes kõige selle sagimise pärast muretsema peavad.

Eelnev lõik ei tähenda, et Mui Ne oli absoluutne turistimuuseum, nii nagu need eksisteerivad Kanaaridel ja Hispaania Päikeserannikul. Kaugel sellest. Vaid paari kilomeetri kaugusel oli kaluriküla, kus polnud lamamistoolidest haisugi. Kogu küla oli hommikul kogunenud kas kalasadamasse sadu paate vastu võtma või turule. Kuigi hotellipiirkond oli üle lahe silmaga näha, viitsis vaid väikene osa turiste turule minna, mistõttu sattusime leebelt väljendudes tähelepanu keskpunkti. Kõigil oli meile midagi öelda, näiteks ellõu! või juu from amerika? Nägime lihtsust, vaesust, naeratusi, kala, paari meetri kõrguseid puhastatud merekarpide virnasid – tunniga saime Vietnamist teada rohkem kui eelnenud viie päevaga oma postkaardihotellis.

Seejuures on huvitav, et selle sügava mulje jätnud kalasadama saime me oma hommikusel retkel peaaegu kogemata. Olime ostnud džiibituuri kohalike looduslike vaatamisväärsustega tutvumiseks – liivadüünid, kanjon, Haldjaoja. Tegelikult osutusid need suureks liivahunnikuks, äbarikuks Taevaskojaks ja sogase veega veenireks. See pani mõtlema, kuidas küll suudavad kohalikud ja turistid nii erinevalt tõlgendada seda, mis tegelikult on vaatamist väärt. Ka Eestis külalisi võõrustades olen kogenud, et Noku avaldab palju rohkem muljet kui Bocca, Maardu paneb silmad rohkem särama kui Toompea. Eesti võiks olla esimene ja ainuke riik maailmas, mis ei reklaami ennast mitte hoolikalt valitud ilupiltidega, vaid ausalt – kõigi oma iluvigade, vistrike ja komistamistega. Mitte paljulubav ja mittemidagiütlev Welcome to Estonia, vaid Life is life in Estonia.

Et näha rohkem, võtsime nõuks külastada Dalati – mõne tunni tee kaugusel asuvat mägilinna, kuhu välisturiste massiliselt ei satu. Sõitsime sinna mikrobussiga, milles ametniku sõnul pidime olema seitsmekesi – pilet on veidi kallim kui liinibussis, aga vähemalt ei pea tooli kolme teise inimese ja kitsega jagama. Aga kuna kohalikel oli olnud aega kapitalismi olemuse üle mõelda, ning loodus tühja kohta ei salli, peatas meie juht veidi pärast linnapiiri sõiduki ja lasi sellel paari nätske rahapaberi eest kohalikest pilgeni täituda. Nende seltskonda oli meile antud nautida – jah, arvasite õigesti – napilt Dalati piirini, kust see kirju seltskond jätkas teekonda ühe autokumme täis sõiduki pakiruumis. Peamiselt seetõttu hakkas Sten meie bussi juba esimestel kilomeetritel tabavalt higiliikuriks nimetama.

Esimene elamus Dalatist oli kulinaarset laadi. Õigemini mittekulinaarset laadi. Kui tellitud lõunasöök oli lauda jõudnud, arvas Ott, et toidulauas ohhetamine ja ahhetamine on nüüd mõneks ajaks läbi. Olin küll vagusi, aga mingi hääl minu sees ütles, et ohhetamine ja ahhetamine jätkub; lihtsalt söögilaua asemel WCs.

Dalati linna piirides ei olnud palju vaatamisväärsusi. Selline tihedalt asustatud linn oli, kus läks õhtul päris külmaks. Otsisime külma vastu rohtu turu kõrvalt ühest kohvikust, õigemini sellest, mis oleks pidanud kohvik olema. Seal ju oli lett ja isegi lauad-toolid... aga näiteks läbi põranda jooksis rentsel ja nõud olid nii mustad, et ükskõik mille nendele lisamine oleks need ainult puhtamaks teinud. Otsustasime lisada neisse napsi, mille pudel maksis kohviku juurdehindlusega Eesti rahas umbes 12 krooni. Oletasime, et naps tapab klaasides leiduvad bakterid, aga lähem pilk pudelile tekitas kahtluse, et selle sisu ja bakterid on omavahel sõbrad. Võtsime teravate elamuste terviseks ja veendusime, et hinna ja kvaliteedi suhe oli selgelt paigas – jook maitses sitt mis sitt.

Nii Dalatis, Mui Nes kui Ho Chi Minhis kohtasime teisi turiste, ja neid oli väga mitmesuguseid. Oli elunautijaid, kes tulid nautima sooja ilma ja odavaid hindu, ja neid nägime suhteliselt vähe, sest enamik selliseid oli ilmselt kohalikus Pärnus nimega Nha Trang. Oli matkajaid, kelle reisil oli kindel ainult üks asi – reisi alguskuupäev. Lõpul ja marsuudil lasid nad kujuneda vastavalt tujule ja busside liikumisgraafikule. Pikalt kõlavad kõrvus ühe briti sõnad : my parents have moved to Portugal, my friends have careers, family, or both – I had absolutely no reason to stay in England. Roberti reis oli kestnud neli kuud ja tal ei olnud mõtteski tagasipiletit osta. Oli vaid hägune plaan lähimate aastate jooksul Kagu-Aasias, Aafrikas ja Lõuna-Ameerikas reisida ning sobival võimalusel kellelegi inglise keelt õpetada. Loomulikult oli ka meiesuguseid, kellel oli vähe aega ja kes tahtsid kiiresti "ära puhata". Tegelikult ju oksüümoron – kiiresti lõõgastuda –, aga ega lihtne reisija sellest aru ei saa. Ruttu kohale, kohe hommikul õllepudel kätte, ruttu vaatamisväärsustele tiir peale – ja siis koju pilte näitama.

Kaks ja pool nädalat möödusid surfates ja mägedes imekiiresti ja viimaseks peatuspaigaks jäi Ho Chi Minh City. Seal linnas saab aru inimeste soovist olla loodusega üks ja võtta oma ellu evolutsiooniga miljonite aastate jooksul kogunenud parimaid praktikaid. Näiteks linna arhitektuur oli üks-ühele võetud sipelgapesast ning elektrijuhtmestiku ülesehitus ämblikuvõrgust. Elektrivõrk oli selline, et elektrikatkesuse puhul ei pruugi midagi lahti olla alajaamaga; kõige loogilisem seletus oleks see, et elekter eksis juhtmestikku ära.

Ainuõige viis Ho Chi Minhiga, endise Saigoniga, tutvuda oli rentida terveks päevaks mootorratas koos juhiga ja öelda talle show me everything. Seejuures oleks tasunud kulutada minut või paar sellele, et selgitada välja juhi inglise keele oskus. Mina siiamaani ei tea, kas üks väga huvitava kujuga maja, millest mööda sõitsime, on sõjapunker, kirik või lihtsalt ülearenenud huumorimeelega arhitekti kapriis. Eredalt jäi meelde ka üks turg hiina linnaosas, mis oli veel primitiivsem kui Mui Ne kalasadamas nähtu. Müügil oli umbes sama eksootiline kraam ja see oli ka sama eksootiliselt serveeritud, aga lettide vahel ei olnud teid. Seal oli lihtsalt koht, kuhu olid kogunenud toidujäätmed, pakendid, erinevate elusolendite väljaheited ja ma ei tea, mis kõik veel. Ma olen elus paar korda surmahirmu tundnud, aga hirm selle ees, et minu motikajuht vääratab ja sinna libeda pasa sisse külili käib, oli veel suurem.

Käisime ka ühes n-ö ametlikus vaatamisväärsuses. Selleks oli Reunification Palace ja see oleks võinud olla kuidagi vaatamisväärsem. Jätsime vaatamata teise reklaamitud turistiatraktsiooni – Phi Phi koopad ehk hiigelsuure maa-alune koobastiku, kuhu vietnamlased ameeriklaste pommide eest pugesid. Rubriik "ohh-turistid-tulge-vaadake-kui-kole-meie-elu-ükskord-oli-oeh" pole mulle kunagi eriti huvi pakkunud.

Huvi äratas hoopis ärimudel, mis jäi silma õhtul tänavaäärses restoranis süües ja mis on veel hämaram kui Nigeeria kirjad. Iga natukese aja tagant sõitis restorani ette jalgrattast ümberehitatud kalmaaririiuliga ettevõtja ja jäi küsivalt restoranikülastajatele silma vaatama. Ja sõitis veidi aja pärast edasi, et teha ruumi järgmisele kalmaarimüüjale. Võib-olla olen mina see, kes ei saa aru geniaalsest äriideest, millega võiks maailma vallutada, aga mina kärutaks oma letiga mõne sellise koha ette, kus inimestel poleks ees suurt portsjonit maitsvat vietnami toitu. Võib ka olla, et tegemist oli mingi kohalike juba 30 aastat kestnud hasartmänguga – see, kellel õnnestub maha müüa kalmaar restoranis söövale inimesele, võidab miljoni või muud säärast. Jään selle juurde, et kõige suurem vaatamisväärsus oli elu suvalisel Vietnami tänavanurgal.

Enne kui reisikiri otsa saab, tahaks kindlasti tänada malaariaravimi Lariam valmistajaid ilusate unenägude eest kogu reisi vältel. Ei, see ei ole viisakus ega sõnakõlks. Ma tegelikult ka ei ole enne ega pärast seda näinud selliseid unenägusid, kus ... noh... ah, las see praegu jääb, sest see on ju ikkagi reisikiri, mitte uurimismaterjal freudistidele.

Kus lõpeb reis? Hotellis asju pakkides? Viis tundi Müncheni lennuväljal õlut juues? Või lõpeb reis siis, kui lõpeb reisikirja kirjutamine? Igaüks mu reisikaaslastest on ikka ja jälle vihjanud, et ma võiks enne avaldamist jutu meie seltskonnale meilida, ja alles pärast heakskiitu ning vähegi piinlike (loe: huvitavate) kohtade väljajätmist täiesti avalikuks teha. Nüüd seda kirjatööd lõpetades mõtlen, et tühjagi ma teile seda saadan. Mina ei viitsiks seda kirjutada, kui mitte kellelgi seda piinlik lugeda ei oleks, ja nii jääb ilmselt ka edaspidi.