Lohetätoveeringuga tüdruk - kurjamist natsi rutiin
"Lohetätoveeringuga tüdruk"
Režissöör Niels Arden Oplev
Rootsi-Taani-Saksamaa 2009
Rootsi viimase aja suurima menukirjaniku Stieg Larssoni (1954-2004) romaani "Lohetätoveeringuga tüdruk" (originaalpealkiri "Mees, kes vihkab naisi") järgi valminud samanimeline krimifilm oli 150 minutit pikk, aga igavustunnet ei tekkinud. Nagu Rootsi filmikriitika on rõhutanud, polevat teos ehk nii hea kui romaan, aga tavalisest rootsi krimifilmist siiski kaks sammu ülespool, milles oma osa nii Rootsi tippnäitlejatel kui taanlasest režissööril Niels Arden Oplevil. Taanlastele pidavat filmikunst paremini istuma.
Teos pakub klassikalise krimižanri situatsiooni, kus kahtlustatavate ring on piiratud suguseltsiga, kes kõik olid oletatava mõrva toimumise hetkel 30 aastat tagasi muust maailmast isoleeritud. Nüüd, aastakümneid hiljem palkab vana tööstusmagnaat ajakirjaniku uurima oma armsa vennatütre salapärast kadumist. Teose vaim ja pildikeel on "karge põhjamaine", aga see käibefraas sisaldab enamasti ka kurjasid kirgi ja vägivalda, nagu see oli juba viikingitel kombeks. Nii on filmiski ekspressiivseid vägivallastseene, aga ka jäiseid talvevaateid. Kaamera näitab pinge kruvimiseks ülisuurplaane, kus tegelaste näopoorid täpselt näha. See mõjub naturalistlikult ja kurjakuulutavalt. Palju taliöiselt tumedat tonaalsust. Lohetätoveeringuga tüdruk on eriti karm mutt. Kui midagi ette heita, siis teatavat rutiinset tõdemust, et mõrvarid ja verepilastajad on teadagi vanad natsid. Seda trikki viljelesid nõukogude autorid juba aastaid tagasi, Vambola Rähn teiste hulgas. Nüüd on siis vanad natsiroimad (millele lisandub moekas pedofiilia) ka rootslasi õõvastama pääsenud. Vastavalt žanri reeglitele siiski õiglus võidutseb, kõik pahad saavad palga ja head õilistuvad. Liigagi ilus, et olla tõsi.
