Režissöör Anton Corbijn.

Osades Sam Riley, Samantha Morton jt. Kinos Sõprus alates 8. augustist.


Postpungile teed rajanud bändist nimega Joy Division, täpsemalt selle lauljast Ian Curtisest, pajatav film “Control” näitab 70ndate lõpu Manchesteri läbi staatiliselt poeetilise mustvalge pildikeele, kandes endas sama õhustikku nagu filmi režissööri Anton Corbijni toona tehtud fotodki ühest tundmatusest esiletõusvast Manchesteri bändist.


Film põhineb küll Ian Curtise abikaasa Deborah’ kõneka pealkirjaga mälestusteraamatul (“Touching from a Distance”), ent nagu öeldud, on “Controliga” suurel ekraanil debüteerival Corbijnil bändiga ka isiklikum suhe. 70ndate lõpus tegi Corbijn­ fotograafina pilte ajakirjale New Music Express. Joy Divisioni austajana pildistas ta üles ka selle Manchesteri nukral betoonmaastikul sündinud bändi. Nii on Cor­bijn ka ise, vähemalt osaliselt, vastutav Joy Divisioni mütoloogia eest – ehk ongi tema valitud üksikuid teineteisele järgnevaid fotosid meenutav estetiseeritud pildikeel tunnistus režissööri soovist oma filmiga seda mütoloogiat mitte murda, vaid lihtsalt ekraanil elama panna.


Kuna “Control”põhineb Deborah’ mälestustel, siis lasub filmi emotsionaalne raskuskese tema ja Curtise abielul. Ianit kehastav Sam Riley sobib rolli juba puht füüsiliselt, ent temast õhkub ka tundlikkust, mis paneb Curtise kuju elama. Deborah osas teeb alati sümpaatne Samantha Morton ühe oma parima rolli, kehastades (olles ise 30aastane) hilisteismelise noore ema olelusvõitlust tundmatus keskkonnas (abikaasa transformeerumas rokkstaariks).


Kuigi filmi narratiivseks selgrooks on siiski bändi arengulugu –  alates David Bowie vinüülidest ja esimestest pooltühjade saalidega esinemistest kuni 1980. aasta 18. maini, mil Curtis enesetapu sooritas – hoiab Corbijn alati fookuses Curtise. Tema bändikaaslasi, kellest hiljem formuleerus New Order, hoitakse tagaplaanil. Nad moodustavad koos teiste kõrvaltegelastega veidi lihtsustatud fooni loo kulgemisele, kus keskset rolli mängivad Curtise sisevõitlused ning katsed ennast ümbritsevaga toime tulla. Verinoorena abiellunud Curtis ei suuda olla perega, ent ka afääri kauni Annikiga ei suuda ta selle täies reaalsuses tajuda. Kui Winterbottomi “24 Hour Party People” oli toonase muusikarevolutsiooni tähtede paraad, siis “Control” kannab endas lihtsat intiimsust.


Valinud sellise tee, on Corbijn võtnud endale justkui ka kohustuse põhjendada kuidagi Curtise enesetappu – küsimus, mis jääb alati Joy Divisioni puhul keskseks (seda ka bändi ümbritseva mütoloogia osasa). Algav Ameerika turnee, terendav kuulsus ning sellega paralleelselt Curtises kasvav tunne, et see kõik on liiga palju või liiga vähe. Reaalsus koos halvava paratamatusena kaasneva küsimusega: kas see ongi kõik? Kas need ongi minu unistused?


Lisaks sagenevad langetõvehood, mis kasvatavad talumatuse tunnet.


Nii on Corbijn mingis mõttes esitanud Curtise sama läbitungimatuna nagu Joy Divisioni muusikagi, oma emotsionaalse hapruse juures on ta samas nagu sein, millest ei tungi läbi psühhoanalüüs ega kellegi memuaarid. Corbijn on osanud seda austada. Ja kogu traagika kõrval on selles midagi lohutavat ning ilmselt on just selles tõdemuses ka oma osa Joy Divisioni legendis. Lootusetuses on midagi lohutavat.