15.08.2008, 00:00
Lohutuseks lootusetus
Anton Corbijn on võtnud oma filmis kohustuse kuidagigi põhjendada Joy Divisioni liidri Ian Curtise enesetappu, tõdeb Andris Feldmanis.
Control
Režissöör Anton Corbijn.
Osades Sam Riley,
Samantha Morton jt. Kinos Sõprus alates 8. augustist.
Postpungile teed rajanud bändist nimega Joy Division,
täpsemalt selle lauljast Ian Curtisest, pajatav film “Control”
näitab 70ndate lõpu Manchesteri läbi staatiliselt poeetilise
mustvalge pildikeele, kandes endas sama õhustikku nagu filmi
režissööri Anton Corbijni toona tehtud fotodki ühest
tundmatusest esiletõusvast Manchesteri bändist.
Film
põhineb küll Ian Curtise abikaasa Deborah’ kõneka
pealkirjaga mälestusteraamatul (“Touching from a Distance”),
ent nagu öeldud, on “Controliga” suurel ekraanil
debüteerival Corbijnil bändiga ka isiklikum suhe. 70ndate
lõpus tegi Corbijn fotograafina pilte ajakirjale New Music Express.
Joy Divisioni austajana pildistas ta üles ka selle Manchesteri nukral
betoonmaastikul sündinud bändi. Nii on Corbijn ka ise,
vähemalt osaliselt, vastutav Joy Divisioni mütoloogia eest –
ehk ongi tema valitud üksikuid teineteisele järgnevaid fotosid
meenutav estetiseeritud pildikeel tunnistus režissööri soovist oma
filmiga seda mütoloogiat mitte murda, vaid lihtsalt ekraanil elama
panna.
Kuna “Control”põhineb Deborah’
mälestustel, siis lasub filmi emotsionaalne raskuskese tema ja
Curtise abielul. Ianit kehastav Sam Riley sobib rolli juba puht
füüsiliselt, ent temast õhkub ka tundlikkust, mis paneb
Curtise kuju elama. Deborah osas teeb alati sümpaatne Samantha Morton
ühe oma parima rolli, kehastades (olles ise 30aastane) hilisteismelise
noore ema olelusvõitlust tundmatus keskkonnas (abikaasa transformeerumas
rokkstaariks).
Kuigi filmi narratiivseks selgrooks on siiski
bändi arengulugu – alates David Bowie vinüülidest ja
esimestest pooltühjade saalidega esinemistest kuni 1980. aasta 18. maini,
mil Curtis enesetapu sooritas – hoiab Corbijn alati fookuses Curtise.
Tema bändikaaslasi, kellest hiljem formuleerus New Order, hoitakse
tagaplaanil. Nad moodustavad koos teiste kõrvaltegelastega veidi
lihtsustatud fooni loo kulgemisele, kus keskset rolli mängivad Curtise
sisevõitlused ning katsed ennast ümbritsevaga toime tulla.
Verinoorena abiellunud Curtis ei suuda olla perega, ent ka afääri
kauni Annikiga ei suuda ta selle täies reaalsuses tajuda. Kui
Winterbottomi “24 Hour Party People” oli toonase
muusikarevolutsiooni tähtede paraad, siis “Control” kannab
endas lihtsat intiimsust.
Valinud sellise tee, on Corbijn
võtnud endale justkui ka kohustuse põhjendada kuidagi Curtise
enesetappu – küsimus, mis jääb alati Joy Divisioni puhul
keskseks (seda ka bändi ümbritseva mütoloogia osasa). Algav
Ameerika turnee, terendav kuulsus ning sellega paralleelselt Curtises kasvav
tunne, et see kõik on liiga palju või liiga vähe. Reaalsus
koos halvava paratamatusena kaasneva küsimusega: kas see ongi kõik?
Kas need ongi minu unistused?
Lisaks sagenevad
langetõvehood, mis kasvatavad talumatuse tunnet.
Nii on
Corbijn mingis mõttes esitanud Curtise sama läbitungimatuna nagu
Joy Divisioni muusikagi, oma emotsionaalse hapruse juures on ta samas nagu
sein, millest ei tungi läbi psühhoanalüüs ega kellegi
memuaarid. Corbijn on osanud seda austada. Ja kogu traagika kõrval on
selles midagi lohutavat ning ilmselt on just selles tõdemuses ka oma osa
Joy Divisioni legendis. Lootusetuses on midagi lohutavat.