Naiste laule lauldakse Naissaarel täna viimast korda. Algselt Tõstamaalt pärit Omari küün on uue katuse all kenasti uut elu alustanud ning alternatiivse teatrimajana kultuurikojaks pühitsetud. Professionaalne koor ja 11 solisti täidavad küüni ajatute teemadega otsast otsani.

Dramaturgiliselt jalutab etendus mööda eluringi sünnist surmani. Vanadel eesti runolauludel põhinev tekst käib ausalt ja häbenemata ning midagi ilustamata läbi erinevad faasid naise elus. Meile ei räägita ühe naise lugu, vaid lauldakse naineolemisest üldiselt. Kuigi riimid pärinevad ammustest aegadest, ei saa neid tänapäeval kohatuks nimetada. Naine jääb naiseks ka aja möödudes, muutub vaid sündmuste vorm ning nägu. Mälestused, mehed ja mured saadavad kõiki naisi nende elu lõpuni, sõltumata sajandist või saarest.

Et publik on Omari küünis asetatud suhteliselt tihedalt catwalk-stiilis lava mõlemale servale, saab vähemalt keskmistelt pinkidelt jälgijatele üheks põnevaimaks aspektiks tekkinud piklik helipanoraam. Koori ning solistide liikumisel annab helipildi mitmemõõtmelisus silmad ette ka viimase peal Dolby Stereole. Pidevas liikumises ja muutumises paigutus toob ooperi mitte kuulaja ette, vaid nende ümber.

Üks kogu naistelaulude projekti alustalasid on ökoloogilisus ning maalähedus. Reet Ausi loodud kostüümid on valmistatud tarbijaringi juba läbinud materjalidest, jumestuses kasutatakse looduskosmeetikat. Klassikaliste teatrivalgustite asemel põlevad küünis küünlad (küsimärgi alla jääb siiski lahendus, kus küünlad aluse tahtmatul kaldumisel võivad publiku esirea kuuma vahaga üle kallata. Ning seda ka teevad.)

Läbi etenduse on valgustus teostatud kas õnnestunud katse-eksituse meetodil juhuse kunstina või tõesti geniaalselt ja põhjaliku läbimõtlemise tulemusena. Taskulampide varjumängud märgadel voodilinadel on visuaalse lahendusena nii lihtne ja mõjus, et hetkeks hingamist unustada. Et inimsilm harjub pimedas küünis hämara küünlavalgusega üllatavalt kiiresti, peab alandlikult nentima, et nähtud tulemus on isegi meeldivam ning detailirikkam kui harjumuspäraselt ülepakutud kilovatikuhilad traditsioonilistest teatriprožektoritest.

Moedemonstratsioonina lavastatud etendus on millegipärast koorilt riisunud igasuguse naiseliku edevuse ja enesenäitamise – liikumine on jäik, tütarlaste pilk hirmunud ning hangunud. Hoolimata naturaalsetest jumestustoodetest on koorineiud küünlavalguse intiimsuse kohta ülearu värvitud ning kõrgeks tupeeritud õukonnasoengud moodustavad linaste pitsikleitidega kummastava kontrasti.

Nõnda jätab koor pisut zombilikult õõvastava mulje. Koreograafiliselt on kooril väga palju konkreetselt sisustamata stseene, kus tuleb lihtsalt jalalt teisele tammuda või mingit ebamäärase otstarbega tegevust markeerida. Aeg-ajalt tekib lauljate füüsilisest ebaolekust tunne, et palju parema meelega oleksid nad kodus tugitoolis linikut tikkimas. Võimalik, et viidatakse naiste ajaloolisele allasurutuse legendile.

Koori monotoonsuse poolt rõhutatuna hiilgavad juuksekuhilateta solistid seda naiselikumalt. Siinkohal Riina Maidre ning Anne Türnpu elujõudu ja power’it välja tuues tuleb nentida, et solistidena räägivad siin etenduses tõepoolest tõelised naised. Laule leidub neil alates ooperiaariatest rütmilise loitsuni. Läbipõimunult moodustavad eri žanrid üheainsa ja ühtse, orgaaniliselt elava naistelaulu. Vaikust ega hingamispausi ei võimaldata ei lauljatele ega publikule, sest nii elu, naised, laul kui etendus vajavad pidevat progressi.

Suhteliselt palju on lavastuses kasutatud kindla peale töötavaid klišeesid. Otse loomulikult, edukalt – kui kõige lõpus kirstukaanega kaetud lapsehäll uue tähenduse saab, tundub pisikese tüdruksolisti surmalaul ka täismeestele pisara silma toovat.

Üllatusrollina tekitas kummastust mustas ülikonnas meesterahvas, kes algul õuest lõõritades noori neide hurmata püüdis, etenduse lõpus aga visuaalselt mõjusa ilmumisega tähelepanu kogus. Ei oskagi öelda, kas viksimata kingades nooremapoolse härra eesmärk oli toimida sümboli, tasakaalustaja või mingi meheliku (s.t üleoleva) elemendina. Kindlasti oli ta lavastuses loodud naiste maailmas võõrkeha ning kirkas päevavalguses veidi kohatu, ent nähtavasti oodatud külaline.

“Eesti naiste laulud”
Von Krahli teatri ja Nargen Opera ühistöö.
Laulab Nargen Opera koor, solistid Kädi Plaas, Iris Oja, Celia Roose, Maret Mursa, Anne Türnpu, Lidia Mägi, Kärt Johanson, Ingrit Vaher, Riina Maidre, Veronika Portsmuth, Meelika Hainsoo.
Esietendus 15. juunil Naissaarel.