(www.vanemuine.ee)

Offenbachi teedrajav satiiriline ja groteskne operett “Orpheus põrgus” oli esialgu mõeldud pilama Napoleon III aegset seltskonda ja poliitikuid. Selle esmalavastus põhjustas kriitikute rünnaku helilooja vastu, keda süüdistati paha haisu levitamises ja pornograafias. Teisalt põhjustas selline kriitika publiku erakordset huvi uue muusikalise žanri esiklapse vastu.

Võib küll mõelda, et mis on tänapäeva Eestil pistmist 150 aasta taguse Prantsusmaa seltskonnategelaste ja valitsejate pilamisega, kuid veidi süvenedes selgub, et pole midagi uut siin päikese all. Lollus ja saamahimu ruulivad aega ja kohta valimata ning pole mõtet lootagi, et ükspäev on pumba juures ainult targad ja arukad. Seetõttu oleks lavastaja Marko Matvere võinud etendusse sisse pookida igapäevaseid skandaale ja skandaalikesi, mida meie ametnikud ja poliitikud suisa iga päev ja mitu korda lahkelt pakuvad. Nii võiks iga etenduse eel n-ö vanad lood maha võtta ja päevakohasematega asendada nagu satiirile kohane. See väike puudujääk aga ei tee tükki vähem nautimisväärseks, lihtsalt tuleb ise leida sobivad paralleelid kodumaiste tegelinskitega – selle ülesande teeb lihtsamaks Offenbachi geniaalne muusika koos mõnusalt frivoolsete tegelastega.

Liina Keevalliku loodud lavakujunduses oli kommipaberlik värvikirevus, peeglid ja kõverpeeglid omal kohal, aidates kaasa groteskse võtme domineerimisele nagu ka pseudo-haute couture’likud kostüümid. Eriti cool’id olid kärbes ja suurte rindadega kanad.

Dirigent Lauri Sirbi juhatatud orkester paistis silma oma delikaatsusega, mis ühest küljest tegi solistid selgesti kuuldavaks, teisest küljest aga jäi instrumentaal­ne pool kohati liiga tagasihoidlikuks. Nii võis leida ennast aeg-ajalt üllatumas, et orkester ikka mängib. Koor (koormeister ­Piret Talts) tegi heatasemelisele vokaalsele poolele lisaks tulbli töö ka statistidena (fotol). Koreograaf Marika Aidla poolt dresseeritud vo s, seda entusiasmi võinuks rohkem ära kasutada ja lavastusse dünaamilisust lisada. Samuti oleks aidanud prantsuslikku opereti­hõngu tugevdada balletitrupi intensiivsem kasutamine.

Alla Popova Eurydike osas tegi toreda osatäitmise draamanäitlejana, aga vokaal­selt jäi ta raskepäraseks ja ebaühtlaseks, kord olid koloratuurid nauditavad, kord muutusid kiledaks. Urmas Põldma kt-na üles astunud Andres Dvinjaninov (­Orpheus) õnneks ei püüdnud hakata oope­ri­lauljaks, vaid tegi rolli oskuslikult retsiteerides. Atlan Karp juhmi Jupiterina näitas esimest korda ja pisut ootamatult oma koomikuannet, tehes seda võrdselt hästi nii dramaatiliselt, vokaalselt kui koreograafiliselt.

Maria Kallaste tõestas end jälle võimeka laulja ja näitlejana, tema esitatud Avalik Arvamus oli selgelt tänapäevane hüper­aktiivne (laps)ajakirjanik.

Vanemuise muusikalavastuste kolmain­sus – Mati Kõrts (Pluto), Jaan ­Willem Sibul (Hans) ja Tõnu Kattai (Mercurius) – tegi etenduse säravaimad koomilised osatäitmised. Ma ei hakka siinkohal mainima, keda nende esitatud karakterid mulle meie avaliku elu taevast meelde tuletasid, jäägu see iga vaataja isiklikuks avastamisrõõmuks.

Kokkuvõttes on Vanemuine saanud hakkama ühe toreda lavastusega, mis loodetavasti on esimene tulevaste operettide pikas reas. Trupi üksmeel ja tegemislust kiirgus saali igast osatäitjast. Ainult et publik tundus kuidagi tuim – neid kohti, kus oleks oodanud publiku nakatavat naeru ja muusikale kaasaelamist, oli palju, aga inimesed saalis olid kui soolasambad. Või on hoopis minul imelik huumorisoon?!