Kui nädalavahetused Tallinna Kadrioru pargis tähendavad enamasti jalutamist lastega või ilma, jäätisega või ilma, siis Londoni hiiglaslikus Battersea pargis Thamesi jõe lõunakaldal võib see vabalt tähendada ka kriketimängu poole suguseltsi osavõtul. Just sellisest ettevõtmisest kõndisin ma paar korda mööda, ekseldes umbes 80 hektaril laiuvas pargis, et leida üles Marianne Jõgi vabaõhuinstallatsioon „Interauraalne kontuur I“. Seda sai näha ja kogeda juuli teisel nädalavahetusel toimunud London Art Ni­ghtil. Maailmameistritiitlit suunaviitade paigutamises (ja jalgpallis) britid tänavu ära ei teeninud. Ka Art Nighti soovitatud äpp suunas mu Marianne tööd otsides hoopis kriketimängijate suunas. Tuli appi võtta vana hea nipp ja info hankimiseks kasutada telefoni helistamisfunktsiooni. See aitab alati.

Marianne Jõgi „lõõgastumist, heaolu ja uute teadmiste omandamist“ soodustav installatsioon oli esimest korda publikule avatud möödunud suvel Eesti Vabaõhumuuseumis Seal saab seda merel loksuvat valget ilmutist ka tänavu suvel kogeda (pikemalt lugege eelmise aasta 30. augusti Areenist). Londoni jaoks valmis kohapeal uus koda, mille materjalid Eestist kohale transporditi. See oli üllatus ümberringi päevitavatele, pikutavatele ja piknikku pidavatele linlastele, kellest osa arvas, et püstkoda ehitatakse laupäevaõhtuse grillipeo tarbeks. Art Night oligi Jõgi installatsiooni esimene välispeatus, ja üleüldse esimene kord, kui sel festivalil Eesti kunsti näha sai.

Jõgi installatsiooni sees sai üksinda või kahekesi pikutada, koja laes olevast avast pilvitut taevast vaadata (mina ise nägin sealt ka linde ja lennukeid) ja rahulikult iseendaga olla. Lisaks sai teose ümber laotatud mattidel istudes või lamades kõrvaklappidest kuulata helilooja Ülo Kriguli ca 22 minutit kestvat segakoorile ja fonogrammile kirjutatud teost „Vesi ise“. Kui mõelda, mida üldse võiks Eesti kunstnikud pakkuda maailmatasemega hellitatud suurlinna publikule (lisaks Katja Novitskovale, kelle isikunäitus „Invasion Curves“ on 2. septembrini avatud mainekas Whitechapeli galeriis), siis tunduvad nii Jõgi kui ka Kriguli tööd hea valik, kvaliteetne ja omalaadne paus kuumas suurlinna­melus, roheluses ja rahus. „It works!“ hüüdis külastaja, kes püstkojas veedetud veerandtunni järel muusikat kuulama suundus. Ja tõesti, ka mulle, kes ma olin parki jõudes iPhone’i andmetel astunud umbes 15 000 sammu, oli eestlaste ehitatud meditatiivne nurgake nagu kurnatud rändajat rõõmustav oaas kõrbes. Oleks kauemgi lesinud, aga järjekord oli ukse (ja mattide) taga.

KULTUURILUKKU KIRJUTATUD:Battersea Power Station, mis kaunistab ka Pink Flodi albumi "Animals" kaant.
Mida London Art Night veel pakkus? Sündmus koosnes põhi- ja kõrvalprogrammidest. 12 teosest koosnevat keskset programmi kureeris Londoni Haywardi galerii ja sinna kuuluvate performance’ite, installatsioonide ja näitustega oli võimalik tutvuda sujuvalt õhtust öösse viival jalutuskäigul legendaarsest Thamesi-äärsest Battersea jõujaamast kesklinna poole suundudes. Kunstiõhtu üks meeldejäävamaid hetki oli kohtumine briti kunstniku Suzanne Treisteri 80 meetrit pika maaliga Battersea Power Stationit ümbritseval seinal, mis oma sinises põhitoonis hetketi taeva ja jaama kahe hiiglasliku torniga ühte sulas. Just seda 1930ndatel ehitatud jaama on kujutatud ühe mu lemmikplaadi, Pink Floydi legendaarse albumi „Animals“ kaanel. Lendavat siga, nagu sel popkultuuriajalukku kirjutatud pildil, ma taevas ei näinud, küll aga asus jalutuskäigul üks teine õhku tõstetud objekt, Itaalia kunstniku Lara Favaretto kraanaga 30 meetri kõrgusele tõstetud vagun-installatsioon „I poveri sono matti“ (e.k. ‘vaesed on hullud’), mis mõjus Londoni öös moodsate kõrghoonete vahel nagu saadik mõnest teisest ajast ja kohast. Üleüldse jättis Art Night sügava mulje just eriliste asukohtade ja nutikate lahenduste poolest. Elu- ja töökeskkonda ümbritseva ruumi nii loov ja inimestele uudseid elamusi pakkuv kasutamine annaks palju juurde igale linnale.
PIKK KUNSTITEOS: Suzanne Treisteri 80 meetrit pikk seinamaal

Viimase aja kõige ägedama performance’i-kogemuse sain ühes hiiglaslikus turuhoones. Kanada kunstnik Tamara Henderson tõi kunstipubliku New Covent Garden Marketisse, mis varustab Londonit lillede ja muu värske kraamiga. Art Night andis võimaluse saada osa pimedas turuhoones korraldatud rongkäigust, mida juhtis lilledest ja muust hoones leiduvast materjalist ehitatud kummaline vagun, mis värviliste prožektoritega valgustatud turubokside vahel liikus ja publikut endaga ühinema meelitas. Seda elamust on raske sõnadesse panna, tegin veidrat karavani jälitades turuhoones mitu tiiru ja lillelõhn toob arvatavasti veel pikka aega selle protsessiooni silme ette. Ning teekonnal lennujaama, Waterloo silla juures jõge ületades sattusin Edward von Lõnguse grafitit pildistavale seltskonnale (väikesel pildil). Eesti kunsti on Londonis sel EV100 suvel tõesti igale maitsele.

Järgmise laupäeva õhtul juba Roomas viibides Trasteveresse teel olles märkan Circus Maximuse ümber isegi turismikõrghooaja Rooma kohta kahtlaselt suurt rahvahulka ja kõva sagimist. Antiikstaadionil toimub õhtul kontsert ja iidsed müürid on piiratud värvilise lindiga. Igavesse linna on saabunud Pink Floydi asutaja Roger Waters, „Animalsi“ jt Pink Floydi plaatide hitte kogunevad sel kuumal õhtul varemete vahele päikesest põlenud murule kuulama kümned tuhanded inimesed. „Elu muster on nii suur, et liiga lähedalt pole võimalik teda näha,“ kirjutas Viivi Luik „Varjuteatris“.