Foto: Coley Brown

Yee-haw, ta on tagasi. Või õigemini on teie ees oma kolmekümnendatele lähenev, ennast hellitavalt kauboiks kutsuv, lõbusalt naiivne mehike. Mac DeMarco on üks nendest artistidest, kelle maneerid ja flanellsärk-siniteksa-nokats-riietumisstiili võtsid kasutusele noorukid üle kogu maailma, sealhulgas ka Eestis. Kahjuks tuleb tunnistada, et meie kõigi lemmik indie-londu on ära väsinud ning tema omadused on hakanud end ammendama. Selle põhjused ja sellest tuleneva on pannud DeMarco nii sõnas kui muusikas oma värskele albumile „Here Comes The Cowboy“. Kauamängiv on retro- ja introspektiivne, intiimne ja aus ülestunnistus oma karjäärist ja suhetest lähedaste inimestega. Eriti õrn ja puhas on Maci esituslaad lugudes „K“, „Nobody“, „Preoccupied“ ja „All of Our Yesterdays“. Albumi produktsioon on eelmistest minimalistlikum, aga samas on ta kasutusele võtnud põnevad atmosfääri loovad helid, nagu linnulaul („Preoccupied“), manav ja nõiduslik süntesaaator loos „Nobody“ ning rongivile ja gong („Choo Choo“). Lugu „Choo Choo“ ning „Baby Bye Bye“ outro jäävad tühjadeks, vormituteks ja suvalisteks kohtatäitvatekst katsetusteks, mis meenutavad sügisel väisatud Mac DeMarco kontserdi teist poolt. Kuna Mac andis esimest korda plaadi välja enda plaadifirma alt, on tunda, et tal ei ole enam kedagi, kes aeg-ajalt sõbralikult õlale koputaks ja ratsionaalseid otsuseid sisse tooks. Sõnade ja sisu mõttes on see siiani Maci kõige tugevam plaat, aga kahjuks ei moodusta see helipildiliselt ühtset tervikut.