Lood Stroomi metsadest

Linnainimese kontakti mereäärse ala ja loodusega on võimalik säilitada ainult targa linnaplaneeringu abil, paneb meile südamele arhitekt Margit Mutso.

Olen Stroomi metsa ja ranna kandis vahelduva eduga elanud 36 aastat ja selle piirkonna käekäik on mulle väga oluline. See ala – mets, meri, Seevaldi alad, hipodroom ja asukoht kesk linna – on äärmiselt unikaalne. Pahatihti ei osata sellist potentsiaali piisavalt väärtustada ning ainulaadsed võimalused mängitakse hetkekasumeid jahtides jäädavalt maha.

Alustati rannaäärega

Omal ajal oli ranna kasutamine piiratud, sest sinna suubus lahtine kanalisatsioonikollektor. Oli suur rõõm, kui linn otsustas ranna ja mereäärse ala korda teha. Kogu piirkonna elukvaliteet paranes seeläbi mitu korda. Kahjuks sai uus rannahoone omaaegse puidust supelmajaga võrreldes üsna mannetu. Edasised arendused olid aga märksa vähem rõõmustavad...

Kolde puiestee ja metsa vahelist laokil ala olid kohalikud aiamaana kasutanud ning oligi oodata, et selle neelab kinnisvaraarendus. Kujutlesin, et sinna kerkib madaltihe aedlinnak, mis jätkaks esimese vabariigi ajal valminud Kolde puiestee paarismajade kogumit, sidudes ühtlasi nõukaaegsed paneelikad orgaaniliselt ulatusliku rohealaga... Tegelikkus tõi sinna küll üsna sümpaatsed aedadega ümbritsetud kortermajad, kuid mets oli nende planeerijatel läinud sootuks meelest. Nii lõikab Helme tänava majadegrupp oma mitmesajameetriste traataedadega läbi elukvartali ühenduse metsaga. Ei pääse metsa ega metsast välja muidu, kui tuleb suur tiir ümber elamute traavida...

Samuti on planeerijatel kahe silma vahele jäänud kaks väljakujunenud jalutusalleed, millest üks lõpeb nüüd elamute tagahoovis ning teine, väljudes metsast Kolde ja Sõle tänavaristi suunas, põrkab vastu politseimaja betoonplanku. Ühesõnaga – selle asemel, et mets ja meri inimeste igapäevaellu integreerida, on pääs sinna tehtud ebamugavaks – suur potentsiaal on jäänud realiseerimata.

Paldiski maantee äärne

Edasi kandus planeerimistegevus Paldiski maantee äärde, kus on psühhoneuroloogiahaigla ning 85 aastat tagasi hobusekasvatajate poolt rajatud hipodroom. Nii haigla kui ka hipodroom on otsustanud, et nende ajaloolistest asupaikadest peab saama atraktiivne elu- ja ärirajoon.

Küllap pidas paruness Marie ­Girard de Soucanton seda looduslähedast paika vaimuhaiglale sobivaks, kui ta endise Winckleri suvemõisa maad 1898. aasta Seewaldi Närvi- ja Vaimuhaiguste Haiglale annetas. Mind painab küsimus: miks ometi tahab haigla lahke parunessi kingituse maha müüa? Seejuures on Seewaldi ala planeering pikenenud poole metsani – kuni (seni veel lahtise saatusega) Põhjaväilani.

Mustjõe tühermaa

Läänesuunast liitub Stroomi metsaga Mustjõe roheala. See kujutab endast hiigelsuurt hooldamata maatükki, kuhu on aja jooksul ladustatud prügi ja lund ning mille merepoolses osas on merelindude pesitsuspaiku täis ­roostik. 2002. aastal korraldati avalik arhitektuurivõistlus, et lahendada uue elu- ja ärimaa planeering. Mereäärset ala pidi oli ette nähtud rannapargi pikendus. Alustati ka detailplaneeringu koostamist, kuid see jäi linna ja riigiametite lahkehelide tõttu pooleli ning Mustjõe saatus on siiani selgusetu.

Paistab, et hipodroomi tabavad muutused järgmisena.

Hipodroom linnas või maal?

Minu meelest on hipodroomile raske paremat kohta välja pakkuda kui praegune, üheski linnas Euroopas ei saa hobused end nii hästi tunda kui Põhja-Tallinnas metsa ja mere ääres.

Hipodroomi üks omanikest – Jaan Manitski – väitis Vikerradio “Reporteritunnis” (10.10.2008), et siit ära kolimine on vastutulek hobuste soovidele.

Aga kas on? Traavlid elavad väga kindla režiimi järgi iga päev treenides ning kallist looma ei lasta karjamaale uitama. Päevast, mil traavel ei tee sporti, tuues omanikele raha sisse, lõpeb selle liigi eksistents. Kas on aga lootust, et kuskil Saku taga saab hipodroomi paremini tööle kui Tallinna kesklinna piiril?

Hipodroomi kui potentsiaalse turismiobjekti tegevuse taaselavdamisel on oluline koha kättesaadavus. Miks? Võiks ju mõelda, et ka näiteks Tallinna loomaaed võiks paikneda hoopis Kapa-Kohilas, kus maa odav ja ruumi loomadele kordades rohkem, Veskimetsa kõrval võiks olla hoopis mõnus ostuparadiis ja korterelamud. Ainult et kellele loomaaed siis töötaks? Ja milline oleks Tallinna väärtus ilma loomaaiata?

Või võtame lauluväljaku: miks seisab suur plats väärtuslikku maad enamiku ajast tühjana?

Paneme laulupidude ajaks bussid veerema ja viime kogu kupatuse kuskile Harjumaa põldudele! Laulukaare asemele istutame aga superelamud vaatega merele! Ainult et linn muutub tuimemaks. Kui enamik tallinlasi kordki elus siin õnnehetke kogeb, on lauluväljak end rohkem õigustanud kui merevaatega villad...

Muide, hobune on linnas vajalik ka selleks, et linnainimene võiks teda vaatamas käia, ratsutada või vankriga lõbusõitu teha. Nagu teisedki linnaloomad, loob hobune positiivset emotsiooni. Linn aga peaks üha rohkem mõtlema sellele, kuidas turistidele vaheldust  ja uusi elamusi pakkuda. Eri funktsioonide kadumist linnast võiks võrrelda liikide hävimisega looduses.

Loogiline oleks, et ajaloolisel hobu­alal, kus paikneb ka muinsuskaitsealune tall, jätkataks hobuste pidamist. Kui aga hipodroom tingimata Tallinna piiridest lahkuda tahab, peaks  linn järele mõtlema, mis oleks selles kohas parimaks järglaseks.

Tallinnas on veel kaks hobukeskust: Veskimetsa ja Tondi ratsabaasid, mõlema maad ja ehitised kuuluvad Tallinna linnale. Veskimetsa ratsa­baas teeb juba aastaid detailplaneeringut, mille tulemusena osa maast muutuks ärimaaks, millest teenitav kasum investeeritaks ratsakeskuse väljaehitamisse.

Ratsakeskuse asukoht Veskimetsa kõrval pole küll paha, aga krunt kipub väikseks jääma ja suurim puudus on see, et üle Paldiski maantee on raske hobustega mereni pääseda.

Mereskäik on aga sportloomade jalgadele parim ravi ning patt oleks siinseid võimalusi kasutamata jätta.

Tondi ratsabaas ei kannata üldse kriitikat: puuduvad koplid, väliplats asub raudtee ja autotee vahel, sinna minekuks peab ületama tiheda liiklusega Tondi tänava. Ei pea olema hobuseinimene, et mõista, kui ohtlik see on, nii lastele kui ka hobustele. Ainus, mis tõesti kiitust väärib, on tublide treenerite entusiasm ja töö, mis on aastaid toonud lapsi telerite ja arvutite tagant hobuste juurde.

Kaks ettepanekut

Esimene: hipodroomi alale võiks ehitada uue suure Tallinna ratsakeskuse, mis koondaks nii Veskimetsa kui Tondi ratsakeskused. Siis saaks  treenida kodu lähedal nii sportlased kui ka lapsed, kes praegu iga päev linnatagustesse tallidesse sõidavad. Vabanevad Tondi ja Veskimetsa maad võiks aga kuulutada elamu- ja ärimaaks ning kasutada kompensatsiooniks hipodroomi eest. Teine variant oleks riigile kuuluva Mustjõe ala vahetamine hipodroomi vastu.

Selle muutmine äri- ja elurajooniks oleks loogilisem kui valmis hipodroomi loovutamine uutele funktsioonidele. Küll ei pruugi riik sellest huvitatud olla, sest riik, kellel puudub igasugune maa kasutamise poliitika, on näidanud äärmiselt ärimehelikku suhtumist maaküsimustesse.

Vältigem rumalaid vigu!

Julgen väita, et nii Seewaldi ala kui hipodroomi planeerimisel on vaid üks huvi – raha. Ehk siis ühekordne kasum. Ei vasta avalikkuse huvile, kui üldplaneeringuga sotsiaal- ja puhkealadeks määratud maa muudetakse äri- ja korter­elamumaaks, kui roheala lükatakse koomale ning pääs metsa ja mere äärde tehakse üha keerulisemaks.

Ja kas on üldse õige ümbritseda Stroomi mets elu- ja ärirajoonidega? Siinsed rohealad ei ole olulised mitte üksnes Põhja-Tallinnale, vaid ka rohelisevaesele Kristiine linnaosale ja Tallinnale tervikuna.

Arvan, et oleks õige aeg kõik need projektid üles korjata ning koostada tervele sellele alale linnapoolne tervik­visioon. Läbi mõelda koha potentsiaalid ning kaaluda, kas tänased ideed vastavad tallinlaste ja Tallinna külaliste ootustele.

Enne lõikamist tasuks mõõta vähemalt üheksa korda! Tallinna, nagu ka kõikide ­teiste linnade planeerimine peaks tuginema kaugemaleulatuvatele analüüsidele ja tagama linnade jätkusuutlikkuse ka 100 või 200 aasta pärast.

Planeerida ei saa jupphaaval, unustades tervikpildi ja kõrgemad eesmärgid. Olukorras, kus järjest enam lapsi  ja linnakodanikke kannatab rasvumise, käitumishäirete, stressi ning loendamatute haiguste all, tuleks eriti suurt tähelepanu pöörata võimalustele, mida saab luua hea planeeringuga.