Kangilaski-Tõnissoo maalivad jooga ja meditatsiooni käigus saadud religioosset kogemust ja nende maalidki toimivad vastavalt – vähemalt osa näitusekülastajaid seisab tööde ees kauem kui tavaliselt ja on ebateadlikult langenud meditatiivsesse seisundisse, millele aitab kaasa vastav muusika. Sellise kunsti funktsioon on viia inimese aju mingile teisele tasandile, puhkerežiimile, et pakkuda vastukaalu aktiivse tegutsemise ja ärkveloleku ajale.

Viimasel Veneetsia biennaalil oli ka sedalaadi kunsti, ainult et mastaapsemal ja tehnoloogilisemal kujul. Jaapanlane Mariko Mori eraldas vaatajad ükshaaval UFO-laadsesse laborisse, pani nad lebama, kinnitas nende oimukohtadele klemmid ja kuvas lakke nende endi ajulained (alfa-tasand). Šveitsi kuulsus Pippiloti Rist kutsus vaatajad kirikusse, pani nad patjadele lebama ning kuvas lakke hiigelsuure video, mis tekitas umbes samalaadse une-ärkveloleku seisundi.

Meie kunstnikud peavad piirduma traditsioonilise puitaluse ja tapeediriba ja õlivärviga, et öelda sama, mis maailma kuulsused, aga tulemus toimib kokkuvõttes samamoodi (ehkki rangelt võttes pole siin midagi pistmist “moodsa kunstiga”).

Kadri Kangilaski ja Toomas Tõnissoo näitus “Rajav kääne”, kestab Vaal-galeriis 1. oktoobrini.