Musée du quai Branly kaarjas kompleks sai uueks koduks seni Pariisi eri muuseumides ja ka mitmes erakogus hoitud Aasia, Aafrika, Okeaania ja Ameerika etnograafilistele kollektsioonidele. Uus suurmuuseum lahendab efektselt probleemi, kuidas kõige tänapäevasemate vahenditega tutvustada sellist nii mitmekülgset ja kontinenditi totaalselt erinevat uurimisainest nagu loodusrahvaste kultuur. Selle üldmõiste alla mahtuvad religiooni, poliitika, majanduse, hariduse, käsitöö, kunsti, olme, mentaliteediajaloo aspektid tuuakse ekspositsioonis üksteise järel maade kaupa välja nagu traditsioonilisele museoloogilisele väljapanekule kohane, kuid terve rida piiripealseid uurimisobjekte, mida eksponeeritakse põhiteemade vahel, moodustavad sujuva ülemineku ühelt valdkonnalt teisele. Voolava ruumi põhimõttel planeeritud, võimsatele postidele toetuva hiigelsaali hämarat troopilist ürgmetsa meenutava atmosfääriga ekspositsioonipinna emotsionaalne mõjukus ei põhine vaid kohe tähelepanu tõmbavatel imposantsetel primitiivkunsti teostel (tootemid, relvakollektsioonid jn), vaid ka lõhnaaistingutel. Nimelt katavad seinu õhukesest loomanahast tapeedid!

Selles muuseumis peegeldub Prantsusmaa ajaloo hiilgus ja häbi, teaduslik uudishimu ja idealistlik, maniakaalsuseni jõudev kogumiskirg, sajandite grimassid ja tänapäeva klassiühiskonnas endiselt eksisteerivad sotsiaalsed hierarhiad. Teatavasti on endine koloniaalimpeerium Prantsusmaa tohutult rikas oma kunagistelt asumaadelt emamaale taritud etnograafilisest varandusest. Pole vist enam sünnis küsidagi, mil viisil need varandused enamasti soetati (nagu küsida Eestis mõnelt pangajõmmilt, kuidas ta teenis oma esimese miljoni), sest piisab, kui tuletada meelde, kuidas Napoleon käitus Egiptuses.

Kuid teisalt avastati ja päästeti teadusele tohutu hulk senitundmatuid ja hävimisohus kultuuriväärtusi.

Saatuse irooniana töötavad aga muuseumi saalivalvureina ja korrapidajaina ehk alama tööjõuna lõviosas neegrid, mulatid ja araablased, valvates esivanemate varandust nagu tragikoomiline etteheide ajaloole. Mälu faktorist ei saa ses muuseumis üle ega ümber. Teisalt etendatakse külastajale suuri humanistlikke jutustusi valge inimese vaatevinklist. Ehkki otseselt seda kusagil välja ei öelda, on Musée du quai Branly ekspositsioonipoliitika kontseptsiooniks neutraalsus, eurooplaste vallutustest ja kolonisatsioonist peaaegu juttu ei tehta.

Muuseumi ligemale 300 000 säilikust eksponeeritakse umbes 3000 tööd, osalt avafondina. Alates kõige primitiivsematest, Aafrika bušmanite väetitest vibudest kuni 17.-18. sajandi filigraansete Kesk-Aasia käsitöötoodeteni. Olulisem kui üksiktöö visuaalne mõjukus või raskesti defineeritav vaimne aura on aga mõelda ekspositsioonist tervikuna. Termin "metslaste kultuur", mida kasutatakse teaduskirjanduses siiani loodusrahvaste sünonüümina ja millest konkurentsitult kõige empaatilisemalt on kirjutanud Claude Lévi-Strauss (tema teos "Nukker troopika" oleks enne muuseumisse minekut kohustuslik kirjandus), saab lõpuks ometi ulatuslikud piirjooned, kõigi oma erinevuste ja kokkulangevustega. Kindlasti mõnele ei meeldi, et miski ei osuta ekspositsioonis eriliselt märgilisele tööle, väljapaneku kesksele objektile. Aga mulle selline demokraatlikkus istus.

Staararhitekt Jean Nouvel projekteeris eriskummalise elitaarse arhitektuuriteose, mille ehitamist alustati 2001. aastal tühermaalikule platsile jõeäärsel tänaval. Eiffeli poolt tulles lööb pahviks kõigepealt üleni taimedega kaetud majasein - 15 000 taime 150 liigist kasvab kunstliku niisutusega vertikaalsel pinnal, sümboliseerides muuseumi spetsiifikale vastavalt eri kultuuride sünteesi. Sissepääs muuseumisse viib läbi alles võrseid ajava (botaanika)aia ja tänavamüra aiast eraldava eraldiseisva klaasekraani. Viimane element esineb Nouveli hoonetel sageli, tuntumaks varasemaks stiilinäiteks üks teine Pariisi populaarne kultuurikeskus Foundation Cartier (1991-1994).

Postamentidele tõstetud muuseumi peahoone ekspositsioon siugleb pandusena üles; iga meetri järel lööb põrandal või panduseseinal helendama infotekst, pilt, joonistus. Väljapanekusse projekteeritud puhkenurgad meenutavad Marrakechi liivakivist uuristatud lavatseid; monitoridest võid valida meelepärase dokfilmi, eksponaadi seletuse, kõrvaklappidest kuulata kohalikel pillidel mängitavat muusikat. Seintest väljaulatuvates koopalikes nišš-tubades eksponeeritakse haruldasemaid esemeid, ja nendeks on tekstiil, metallehted, väikeskulptuur. Kujundusega on loodud omapärane orientaalne stilisatsioon, kuid õnneks kitšini asi ei jõua. Ent ehituskvaliteet jätab soovida - juba tilguvad laed läbi, juba on mõned saaliosad ajutiselt suletud, trepi käepidemed seintest välja kukkunud. Keldrikorrusele pole õiget rakendust leitudki, tualettide kõrval haigutavad lihtsalt tühjad ruumid.

Kui aga saabub õhtu, langevad maja ühel poolel alla päeval akende kohale tõstetud päikesekatted ja kogu hoone fassaad omandab loojangukumas põlenud oranži tooni. Niipalju siis kõrbe miraažist.