Iraani politsei pidas kinni rühma oravaid, kahtlustatuna pealtkuulamisseadmetega varustatuses. Oravad polnud lihtsalt uudishimulikud, vaid tegutsesid inimeste huvides, loomulikult. Mingi teine riik on asunud treenima rotte, eesmärgiga õpetada nad maamiine tuvastama. Selleks elavad rotid muu hulgas koos kassidega, et nad treeniksid end ületama surmahirmu ja nüristama enesealalhoiuinstinkti.

Inimesed on loomi enda huvides tööle pannud juba aastatuhandeid. Loomi on isegi liigitatud kasulikeks ja kahjulikeks, liigitusaluseks muidugi kasulikkus inimese seisukohalt: kasulik on loom, kelle abil saab kuidagi täita oma kõhtu, suurendada oma varandust, kasvatada julgeolekut, parandada tervist või sisustada vaba aega. Ülejäänud loomad on inimese seisukohalt mõttetud või lausa kahjulikud, eriti need, kes takistavad inimesel varanduse suurendamist, vaba aja veetmist, söövad nende eest söögi ära või tahavad elada samas paigas. Ajaloost on teada katseid hävitada mingid loomad sootuks, tuntud on näide hiinlastest, kes tapsid varblased, lootuses suurendada viljasaaki, kuid said tulemuseks putukahordid, nii et saak vähenes veelgi. Eestis on selline reguleeritud loom hunt, keda talutakse vaid looduskaitsjate ja nüüd ka eurodirektiivide survel. Metsakasvatajad taluvad, hambad ristis, metskitsi, metssiga on kahjulik loom aga enamiku maainimeste meelest.

Minu praeguses elupaigas näiteks on üksik vaikne meesterahvas enda juurde elama võtnud lamba, kuid – enne kui te midagi sündsusetut jõuate mõelda – mitte sõbraks, vaid selleks, et see pügaks tema muru klassikalisel viisil ehk nosiks seda regulaarselt. Lammas on vaba ja liigub, kus tahab, ilmutades koeralikku mängulusti ja arukust orienteerumises. Pole mingi loll karjaloom. Juba nägin teda ka kohalikus vabaõhumuuseumis õunapuid pügamas ja vanemate daamide vorstivõileibu nuhutamas.

Keegi ökoettevõtja on muide asunudki pakkuma lambateenust mõisaomanikele, et need peaksid klassikalisel viisil korras ajaloolisi mõisaparke, sorkides oma teravate sõrgadega puruks naadivõrsed ja tasandades tee kõrrelistele.

Mida võidavad loomad koostööst inimestega? Tavaline seletus on, et regulaarse toidu ja turvalise elu. Inimene hoiab neid loomu, kellest tal on kasu. Ma siiski ei nimetaks sellist suhet sõpruseks, sest näiteks perenaise ja armastatud piimalehma suhe lõpeb kohe teekonnaga tapamajja, kui tekib kahtlus lehma piimaanni vähenemises või näiteks lehm ei tiinestu (ja on seeläbi aher). Paljud loomad eelistavad siiski turvalist teenistussuhet vabadusele. Näiteks lehm, keda kord lüpsma on hakatud, vajab regulaarset lüpsmist, muidu ootavad teda põrgupiinad (udarapõletik jms). Metsa põgenenud lehm üldjuhul hukkub, nagu ka enamik teisi inimest abistama treenitud loomi. Samas, nagu hiljuti kinnitas ka Tiit Kändler oma populaarteaduslikus tekstis elust Tallinnas pärast inimese väljasuremist, kodukass kohastub eluga vabas looduses suurepäraselt. Teate ju seda kollast pilku, mis tekib paari päevaga igal kodupadjal, kes kunagi on olnud kass, kui ta maal lahti lastakse. Ja juba varsti ongi pääsukese pea või linavästriku tiib perenaise voodis (kas märk toimivast töösuhtest?).

Teenides inimest, riskib loom sageli eluga. Teame katseloomade kurba saatust. Ka pommi-, valve- jt koerte teenistus on lühem kui nende loomulik eluaeg. Astudes inimese teenistusse, peaks iga loom kaaluma läbi kasud ja kahjud, mida ta sellega saab, ning alles siis kellegi majapidamisse kolima.