Foto: ©HBO/Courtesy Everett Collection / Everett Collection/ Vida Press
Filmimaailmas läbilöönute siirdumine väikesele ekraanile ei ole enam ammu tagasilöök, et mitte öelda karjäärienesetapp, vaid uus väljakutse. Talendid telesse trendi vaimus on end sarjade ­ookeanis proovile pannud ka filmirežissöör Jean-Marc Vallée („Dallase ostjate klubi“). Kõigepealt staaridest kubiseva menukiga „Big Little Lies“, seejärel gooti americana noir (mhm, leiutatud termin) „Lõikepind“. Mõlemast kumab Vallée käekirja.

Viiekordne Oscari kandidaat Amy Adams kehastab „Lõikepinnas“ perspektiivikat, aga enesega kimpus ajakirjanikku Camille Preakerit, kes vastutahtsi naaseb lämmatavasse kodulinna Wind Gap’i Missouris, et uurida ühe tütarlapse kadumist ja teise vägivaldset surma. Seal tuleb tal tegemist teha väljapeetud ja hirmutavalt jäise ema Adoraga; kummaliselt paeluva, ühtaegu lapsemeelse ja ­pahaendelise teismelise poolõe Ammaga ning minevikutontidega – või lausa jõuliselt olevikku tungivate möirgavate koletistega.

Lahti rullub tõsine pingete, saladuste ja ihade paraad. Rõhk sõnal „tõsine“. Ladina-Ameerika seebiooperlikust ümarusest võib suu puhtaks pühkida. Emotsioneerimist on, aga õhkkond jääb valdavalt hõredaks. Sõnad on need, mis matšeetena niidavad. Saatan pesitseb detailides ja tähelepanelikule vaatajale pakub „Lõikepind“ palju. Sõnadega mängitakse lisaks dialoogile ka sümbolite tasandil. Vilkuvatesse lühimontaažidesse peidetakse nii ulmasid, viiteid kui ka selgitusi tegelastest. Lugu annab end ära tükkhaaval ja aeglast küpsemist on sarjale ettegi heidetud, kuid tegelaskujude punumisel on sellest pigem just abi.

Mõrvaliin on karkass karakteriloole ja Adams on peaosas oma ülesande kõrgusel. Teda vaadates kangastub tegelane, mitte näitleja renomee. Camille on antikangelane, kelles kõneleb segadus, trauma ja peamiselt eitus tema maailma dikteeriva suhtes. Ta joob, lõigub end – ja ekstreemselt lõigub. Ühesõnaga, viljeleb enesehävituslikku käitumist. Erinevalt paljudest probleemsetest antikangelastest teles nagu näiteks „Mad Meni“ hurmav Don Draper ei ümbritse tema elu ihaldusväärne fantaasia- ega glamuuriloor. Lõikearmid on küll kaetud, aga pidetus ja pained avali.

IGA EMA ARM EI OLE TINGIMUSTETA: sarja peategelane Camille Preaker (Amy Adams) ja tema ema Adora Crellin (Patricia Clarkson).
IGA EMA ARM EI OLE TINGIMUSTETA: sarja peategelane Camille Preaker (Amy Adams) ja tema ema Adora Crellin (Patricia Clarkson). ©HBO/Courtesy Everett Collection / Everett Collection/ Vida Press
Hõljudes draama, müsteeriumi ja trilleri piirimail, on Gillian ­Flynni („Gone Girl“) romaanil baseeruv „Lõikepind“ sisult puha tabloidne: krimi, müstika, seks, läbipõimunud tagamõttelised suhteniidid, sensatsioon, kõik! Vallée käsitluses saab aga peamiseks hoopis atmosfäär kui selline. Wind Gap on paik, millest räägib hea hulk ameerika romantilist popfolkloori. USA palav, väljakujunenud jõujoontega väikelinn, kus kõik teavad kõiki, kust noored tahavad pääseda, et elada teisiti kui nende „äpardunud“ vanemad, aga hakkavad siis ikkagi 18aastaselt klassikaaslasega kodu mängima. Tühjadel unistel tänavatel rullitavad tüdrukud, kehastades kord süütust, kord oma iga edestavat ohtlikkust. Kerkib esile kummastav maailm, mis tõtt-öelda ei ole usutav, no ei ole, aga see polegi eesmärk, kaasa meelitab sellegipoolest. Mõrvaloo lahendamine on lisaboonus.