“Mis filmi?! Sa oled ju fotograaf!“

Kaheksateistaastaselt Eestimaa suvepealinnast Inglismaale kolinud neiu plaan ei olnud õppida fotograafiat, veel vähem saada tunnustatud lastefotograafiks – Katrina süda tuksus seitse aastat tagasi hoopis filmi rütmis. “Pärast keskkooli lõpetamist oli minu suureks plaaniks ja eesmärgiks sõita Suurbritanniasse ning tudeerida filmi. See mõte sai alguse sõpradega tehtud lühifilmidest, mille tegemist ma väga nautisin ja mis lõppkokkuvõttes tulid ka täitsa lahedalt välja. Inglismaa valisin sellepärast, et mul oli keskkoolis väga super inglise keele õpetaja, kelle entusiasm ja armastus kuningriigi vastu kandusid ka minule edasi,“ meenutab Katrina. “Kuna Eesti ei olnud sellel hetkel veel Euroopa Liidus, siis arusaam, kuidas välismaale ülikooli minna, oli väga väike. Ainukesed kohad, kus ma infot ja nõu küsida oskasin, olid reisiagentuurid. Lõpuks Inglismaale jõudes selgus, et selleks, et üldse ülikooli filmindust õppima minna, oli mul vaja portfooliot ja eelteadmisi, mida mul ei olnud, niisiis hakkasin tegema erialast baaskursust Foundation Diploma in Art and Design ja valisin tudeerimiseks välja Bournemouthi Kunstiinstituudi.“

Veidi pärast valiku langetamist selgus kurb tõsiasi, et Katrina valitud ülikooli sisseastumiseksamid olid juba paari kuu eest ära olnud. Sihikindel neiu aga ei minetanud lootust. “Otsustasin nende uksele koputada ja öelda selge sõnaga: ma tahan teie kooli tulla! Sisseastumiskomisjoni jutule minnes olid mul kõik vajalikud materjalid kaasas, tingimused täidetud ja nii ma saingi kooli sisse. Kui ikka midagi väga tahta, tuleb ennast kokku võtta ja kehtestada. Eesti keeles on palju toredaid ütlemisi, milles on väga oluline tõetera sees, näiteks “julge pealehakkamine on pool võitu“ ja “kui ei küsi, on vastus ikka ei,“ leiab Katrina tuge kodumaisest folkloorist. “Baaskursus Media and Business Studies hõlmas väga palju alaliike, mille kõigiga ma aasta jooksul ka tutvust tegin. Minu filmi- ja animatsiooniprojektid olid alati seotud fotoga. Näiteks hoidsin käsikaamerat paigal ja lasin oma õel väga sujuvate liigutustega liikuda, nii et temast sai justkui kerges liikumises foto. Igatahes, kui ma oma projektid õppejõule esitasin ja tuli aruteluks, mida ma edasi õppima lähen, oli minul endiselt kinnisidee, et filmi, mille peale õppejõud ütles: “Mis filmi? Sa oled ju fotograaf!“ Tema kindel veendumus ja selge nägemus puhastasid ka minu mõtlemist,“ räägib Katrina.

Kaadrid ja külmavärinad

Arusaamale, et foto tõesti on tema kutsumus, jõudis Katrina aga alles teisel ülikooliaastal. “Esimene aasta oli sisseelamise aeg, ma nautisin oma uut elukeskkonda ega pidanud ennast veel mingiks fotograafiks. Teisel aastal toimus aga spetsialiseerumine ja asi muutus tõsiseks. Iga projekt pidi olema parem, erilisem ja läbimõeldum kui eelmine. Kui mõtlen sellele ajale tagasi, siis mulle tundub, et läksin Inglismaale, kuna ma ei osanud endale Eestis eriala valida. Sa pead kohe kooli astudes ära otsustama, kes sinust saab. Mina aga ei tea ühtegi 18aastast, kes täpselt teab, kes ta on ja kelleks saab. Arusaamine tuleb elamise käigus. Nii ma läksingi mujale, et leida ennast ja näha, mida maailmal pakkuda on. Võin kindlalt öelda, et üks tubli aktiivne eesti noor, kes läheb laia maailma, võib saada kelleks iganes. Meie noored on elutargad, neil on olemas nii haridus kui haritus. Kui tahe on olemas, saad iga asjaga hakkama. Mul on väga hea meel, et ma läksin fotot õppima. Iga aastaga tunnen aina enam, et see on täpselt minu ala. Kui ma näen läbi kaameraaugu suurepärast kaadrit, tulevad mul külmavärinad ja ma tunnen, et kõik on nii õige ja täpselt minu jaoks.“

Küsides Katrinalt, milliste fotodega autor ise rahule jääb, ütleb naine, et kindel hea-foto-kriteerium tal puudub, ent oluline on foto võime vaatajat kõnetada. “Ma tunnen, kui asi on õige. Mind inspireerivad mu vanaemade-vanaisade fotoalbumid, ma hindan fotograafe nagu Tim Walker, Emma Hardy ning Thriza Schaap, aga ma ei oska täpselt öelda, millised on ühe hea pildi kriteeriumid. Ma ei dikteeri kunagi ette, kuidas minu fotosid vaatama peab, vaid lasen igal inimesel endal nähtut tõlgendada. Mulle on oluline, et mu looming paneks mõtlema, et mu pildid kõnetaks vaatajat. Ma ei tee kunagi ühtegi projekti, ilma et oleks endale selgeks teinud, miks ma seda teen. Fotodel peab alati mõte ja tähendus olema. Fotograafia on minu väljund ja tahtejõu allikas,“ sõnab Katrina mõtlikult. “Ma annan endast alati 150%. See ei ole nii, et teen suvalisest asjast pilti. On väga oluline, et inimesel oleks kriitikameel. Kriitikat ei tohi prügikasti visata – mõtle ja seedi – see viib edasi. Samamoodi ei tohi konkurentsi karta – tuleb teha oma asja nii hästi, kui oskad, ja mitte pidevalt pabistada või mõelda, mida teised teevad,“ soovitab fotograaf.

Oma viimast koostööprojekti ehk näitust “Eestimaa ja taeva vahel“ kommenteerides ütleb fotograaf, et kuigi talle meeldis väga teha midagi täiesti uut ja teistsugust, laseb ta sellel projektil enda eluga edasi minna ja astub ise sammu tagasi oma armsasse lastemaailma. “Ma tunnen ennast lastefotograafiaga tegeledes kõige mugavamalt ja vabamalt. Käisin paari nädala eest Lätis ühel väga innustaval fotograafia workshop’il “Who Else Am I?“, mida juhendas tuntud fotomees Arno Rafael Minkkinen. Workshop’i projektina pildistasin kohalikke külalapsi. Minu eesmärk oli jäädvustada väikseid muinasjututegelasi. Meisterdasime lastega õues leiduvatest materjalidest maskid ja peakatted. Ühele poisile panime oksad tiivakesteks, ta oli nii-öelda väike creature of the woods, ühest tüdrukust tegin aga pisikese haldja, pannes talle suled kõrvade umber. Nii sündiski üks fantastiline võte pisikeses metsatukas. See päev ja need fotod tegid mu hingele suure pai. Kui ma hiljem piltidega laste juurde läksin, olid nende emad südamest rõõmsad ja tänulikud. Kogu see protsess oli nii soe ja tore. Mina ei suuda teha fotosid, nagu teeb World Press Photo – minna ja jäädvustada õudusi, mis maailmas toimuvad. Jah, seda on vaja teha ja teadvustada, aga mina ei ole see inimene. Minu eesmärk on luua ja jäädvustada toredust, headust ja armsust,“ ütleb Katrina üdini siiralt.

Eeldades, et lapsed võivad kaamera ees päris rahutud olla, küsin Katrinalt, milline on tema suhe pilditöötlusprogrammidega. “Mitte mingil juhul ei võta ma piltidelt ära loomulikkust. Ma ei tee kunagi nii, et võtan lapsed stuudiosse ja panen mõne ägeda tausta taha. Laps, koos kõigi oma sünnimärkide ja sinikatega, peab jääma loomulikuks, mitte Photoshopi abil muutuma sametmänguasjaks.“

Inspireerivad Eesti maakoolid

Kõnelenud Katrinaga tema teekonnast fotomaailma ning fotograafiast, mis teda köidab, jõuame kõige olulisema küsimuseni: kuidas sai fotograaf Katrina Tangist lastefotograaf? Miks just pisikesed mürgeldajad, mitte graatsilised ja sihvakad supermodellid? “Ülikooli teisel-kolmandal aastal pildistasin oma viis aastat nooremat õde, kes sel ajal oli tõeline teismeline ja minu jaoks huvitav subjekt. Meie omavaheline suhe oli väga vaba, näiteks olid tal breketid suus, aga ta naeratas mulle kaamerasse väga vabalt. Temas oli momente, mis olid nii siirad, südamlikud ja soojad. Mul õnnestus tabada neid hetki ning jagada ka vaatajatega. Olin selleks ajaks katsetanud väga erinevate projektidega ning tundsin, et just selle projekti tegemine on kulgenud hästi loomulikult ja mugavalt,“ meenutab Katrina.

Tulles tagasi laste juurde, ütleb kunstnik, et kui lõpuks oli aeg projektid hindamiseks ja kriitikaks esitada, valis neiu õppejõud kahekümnest-kolmekümnest fotost välja ainult neli. “Kõik need neli pilti olid mu õest. “Kas sa näed, kui ehedad need on? Neis on midagi nii teistsugust,“ ütles mu õppejõud. Sain temast aru ja mõistsin, et tema sõnades on tõde,“ ütleb Katrina. “Ühel hetkel kasvas mu õde aga suureks ja väga raske oli leida järgmist vahepealse vanusega noort, kes oleks nõus end kaamera ees vabaks laskma. Nii ma avastasingi pisemad põngerjad ja jätkasin oma kooli lõpuprojektiga “Eesti maakoolid“. Enne projektiga alustamist olin lehest lugenud, kuidas riik plaanib maakoole sulgema hakata. Niisiis võtsin nõuks näidata, kui toredad ja erakordsed kogukonnad on maakoolid, kui siirad ja ilusad inimesed selle koosluse loovad. Võtsin oma projekti neli Pärnumaa kooli ning pildistasin neis õppivaid toredaid lapsi. Väga kurb on mõelda, et riik mõtleb ainult sellele, kuidas ökonoomsem oleks. Koole sulgedes tekib paratamatult küsimus, kas riigil on lihtsam hoida lapsi enne või vaadata nende järele pärast. Maakoolis on üks õpetaja kümne õpilase kohta – tähelepanu vajav laps maakoolis seda ka saab,“ kõneleb fotograaf pisikeste kogukondade kasuks.

Järjepidevus viib sihile

Kuigi maakoolid ei pruugi kohalikele riigiisadele kuigi sügavat muljet jätta, mängis Katrina karjääris olulist rolli just Eesti maakoolide projekt. “Londonisse kolides kogusin kokku kõik suured ja olulised lasteajakirjad (Junior, Naif, Milk), kus tahtnuksin oma töid näha. Hakkasin käima mööda agentuure, näitasin oma töid, kohtusin inimestega. Ostsin endale Juniori ajakirja ja lehitsesin seda koos sõbrannaga, kes ütles, et “oh! Sinu tööd sobiks ju väga hästi siia!“. Seejärel sain kokku ühe agentuuri esindajaga, kellele olin oma töid kriitikaks näidanud juba ülikooli ajal ning kes nüüd viis mind kokku oma stilistiga. Selgus, et stilist oli Junioris kuus aastat töötanud ning talle meeldis väga minu maakoolide projekt. Seega ütlesin talle, et mul on mõte ja soov leida üks piisavalt kreisi stilist, kes tuleks minuga Eestisse ning paneks lapsed ilusasti riidesse. Vastuseks kõlas “Teeme ära!“. Talle meeldis väga mu idee ja ta ütles, et just sellist projekti neil ongi vaja. Käisimegi Eestis pildistamas ning fotod ilmusid hiljem Junioris. Olen ära tabanud, et minu stiil läheb korda mitte ainult Inglismaal, vaid ka Hispaanias ja Prantsusmaal. Läti workshop’il öeldi mulle kommentaariks, et võiksin ühel hetkel mõelda New York Timesi peale. Selline mõte on minusse juba istutatud ja nüüd tuleb vaikselt mõtte täitumise suunas tegutseda. See ei juhtu kohe homme, aga ühel hetkel teen ma selle ära,“ sõnab naine enesekindla veendumusega.

Katrina ütleb, et tema elus on väga palju juhtunud tänu suunatud mõtlemisele ja järjepidevusele. “Ülikoolis võtsin eesmärgiks assisteerida mõnda professionaalset fotograafi. Mõne aja möödudes saingi moebrändi FCUK pildistamisel assistendiks, kus fotograaf viis mind kokku FCUKi kunstilise juhendajaga, öeldes muiates: “She’ll be your next photographer!“ Neli kuud hiljem võttis FCUKi kunstiline juht minuga ühendust ja uuris, kas ma teeksin neile ühe väikese projekti. Tegin ära! Kõik on kinni mõtlemises. Tegelikult valmistusin ma selleks tööks juba pool aastat varem, kui minu peas hakkas küpsema plaan, et tahaksin fototööstuses töötada. Järgmine moment oli maakoolide projekt, millega mõtlesin, et tore oleks, kui see saaks välismaal kajastust. Järgnes Juniori ostmine, kohtumine stilistiga... Väike mõte peab settima ja sa pead selle mõtte nimel töötama. Ära sulge endale ise uksi,“ ütleb Katrina kõigile, kellel on unistus. “Äärmiselt oluline on ka järjepidevus. Ma tahtsin väga ajakirja Milk saada. Saatsin neile nii e-kirju, oma lugusid kui ka ideid, mida soovisin teostada. Alguses mulle isegi ei vastatud. Nende mõistes olin ma mitte keegi. Aga ühel hetkel sain ma vastuse! Tundsin, et see on minu esimene võit! Varsti oli aga pool aastat möödas, saatsin neile story’sid, aga midagi reaalselt ei juhtunud. Võtsin siis oma portfoolio kaenlasse ja läksin koputasin nende uksele. Nad võtsid mind vastu ehk järgmine võit. Kolmas võit oli, et ma tegin neile projekti. Loo moraal on see, et kui ma oleks vastuseta meilide peale kohe pillid kotti pannud, ei oleks mitte midagi juhtunud. Peab trügima, pürgima ja enda eest seisma, sest keegi teine seda sinu eest ei tee.“

Uurides Katrinalt, kas hoolimata põnevast elust ja suurepärastest karjäärivõimalustest välismaal on fotokunstniku peas mõlkunud ka mõte tagasi kodumaale tulla, kõlab vastuseks kiire jaatus. “Võimalusel kohe kindlasti – olen alati avatud pakkumistele! Aga ma olen ka spetsialiseerunud ja mulle meeldib nii. Kui mul palutakse teha pulmafotograafiat, siis jah, ma teen seda ja saan hakkama, aga ma ei tunne ennast nii kindlana, nagu ma tunnen lapsi pildistades. See tähendab aga seda, et ka tulemus ei tule niivõrd äge. Ma saan teiste žanridega kahtlemata hakkama, aga minu enda jaoks on see keeruline. Mulle meeldib väga oma töö kaudu Eestimaad reklaamida. Olen seda ka juba edukalt teinud: ajakirjas Milk ilmus moefotoseeria pealkirjaga „Eestlase klann“, mille fookuses olid Pärnu arhitektuur ja pered, samuti olen Maarjamaale toonud mitmesuguseid Juniori projekte ja tuntud stiliste. Minu suurim soov on olla kodumaal, aga teha maailmatasemel tööd,“ ütleb Katrina lootusrikkalt lõpetuseks.

Katrina Tangi loominguga saab tutvuda Pärnus Endla Teatrikohvikus, kus 29. septembrini on üleval rändnäitus “Vanaema kodu võlud“, ja fotograafi kodulehel http://katrinatang.com/.