Loov kodutus: miks me jääme üürikorterisse?
Keset Tartu linna lösutab hall, kulunud krohviga maja. Justkui piinlikust tundes kössitab ta kiiskavate klaasfassaadiga ehitiste läheduses, meenutades aegu, mil maju ei tehtud välise klantsi ja miljoni-dollari-vaadete nautimiseks, vaid lihtsalt elamiseks. Ometi ei ole laguneval majakarbil midagi, mida saaks uusehitiste vastu välja käia — ei sajandivanuste palkmajade hõngu ega mägihütti ümbritsevat süütut vaikust. Vahetult maja taga asub ööklubi, mille ümber räuskavad rullnokad, kõrval kulgeb mööda linna üks põhilisi tänavaid, kus kihutavad lakkamatult autod, üle tee on mahajäetud vabrik. Täielik pretensioonitus nii arhitektuuris kui miljöös. Tühjus…
Selles väsinud ehitises asub kitsuke üürikorter — minu töö- ja eluilm. Põhiplaanilt umbes 20 ruutmeetrit, millest 12 võtab enda alla tuba, ülejäänu köök, esik ja vannituba. Nii tuba kui kööki kaunistavad laskeava meenutavad lae all asuvad meetrikõrgused aknad — välja vaatamiseks tuleb toolile tõusta. Just siin vananevas urkas vananeva arvuti peal valmivad kõik minu artiklid ja loengud, mida sisimas kurja vanduvad üliõpilased kuulamas käivad — kultuurrahvaks püüdlemise taak ei ole seni lasknud ülikoolidel filosoofiast loobuda. Siin valmib ka käesolev meeleolupilt. Aeg-ajalt toimuvad hämaras korteris tagasihoidlikud olengud — palju külalisi korraga ei mahu. Nostalgiliselt meenutatakse kunagisi avarates koridorides peetud pidusid, enne kui kinnisvaraarenduse täitumatu suu ka ühiselamud neelas. Üliharva maldab mõni kaugemalt tulnu siia ööbima jääda, vaba põrandapinda on täpselt lisamadratsi jagu.
Üldine linnapilt on ahvatlustest kubisev simulatsioon: poed, pangad ja euronõuete järgi kohendatud kohvikud sirutavad oma meelaid kombitsaid uitaja poole. See kõik toimub vaikselt ja diskreetselt, mitte nii räigelt nagu Tallinnas, aga seda ohtlikum! Tekib mulje kodususest ja juba oledki eksinud supermarketi lettide vahele, teadmata kas sealt veel välja pääsed. Sestap on hädavajalik tõmbuda mõtisklust nõudva raamatuga — neid siiski leidub veel — või lihtsalt aega vajavate mõtetega oma urkasse. Aken on kõrgel — melu ei paista sisse. Ja juba süüvidki töösse, samal ajal kui maja taga ning alumise naabri juures lämisevad rullnokad ja beibed, teine naaber — kibestunud üksikema — valab oma pettumust lapse kaela, parkimisplatsilt kostab kummivilinat. Mis avaks veel paremini, ilma kõmiseva pateetikata, ühe rahva saatuse ja perspektiivid? Mis meenutaks veel paremini filosoofia viletsust, meie lahtijuuritust moodsa tehnika ajastul, meie kodutust? Eimiski…
Urgas on ala, mis ühendab mõtteilma eluilmaga. Sellest paradoksaalsest eelisest jäävad ilma ruumikates majades asuvad professorid, kes tunnevad end koduselt ja sukelduvad mugavalt mõtteilma. Samuti vanema põlvkonna idealistid-laulikud, kes põgenevad pealetungiva eluilma eest metsa sügavusse, üritades leida kadunud kodu ning kuulatades hirmuga, millal metsalangetajad nendeni jõuavad. Toimekad karjeristid küllap tunnevad ennast nii kontoriboksides kui ka merevaatega korterites nagu kodus ega taha kodutuse tähendusest midagi kuulda.
Maaüksindusse taandumine on alati olnud nende valikuks, kes ei suuda kodutusega leppida. Thoreau elas metsas, Heidegger tõmbus sageli mägihütti Schwarzwaldis. 70 aastat tagasi kirjutas ta seal programmilise artikli "Loov maastik: miks me jääme provintsi", mis on ka käesoleva mõtiskluse algimpulsiks (vt. Akadeemia 1989/2). Heidegger väidab, et tema mõttetöö juurdub talupoeglikus pinnas, leiab seal kodu. Äkki olemegi lihtsalt võõrandunud, linnadesse eksinud põlvkond, kes ei leia teed tagasi algupära juurde? Nõnda väidab näiteks maa õnnistusse uskuv Kalle Eller. Kuid siis meenub maal sündinud kirjaniku Põrgupõhja Jürka, kes justkui lausuks Heideggeri vastu: Švaabimaa juured meid küll ei päästa!
Neil päevil kohtan sageli reklaame: kõige kodusemad kodulaenud, kodused majad ja korterid, kodu kodu kodu… Isegi ärkamisaegsed vaimud on palgatud inimesepüüdjateks. Kõik ebameeldivused varjatakse sõna kodu maagilise energia taha (vrd. nt. sõnaga vanadekodu). Sinu minevikuks oli teo-orjus, olevikuks on palga-orjus ja tulevikuks saagu kodu-orjus! Aga kas loov kodutus, mis teeb meid nägijaks, tuleb ohvriks tuua?
Hommikul astun oma üürikorterist välja päeva kätte. Valgusfoori taga seisab autoderodu. Ülikondades juhid on närvilised, kiristavad hambaid, tihe liiklus on hetkeks takistanud nende kiirustamist: ikka kodulaenu nimel. Aga teisel pool maja sorib üks mees prügikastis — tema ei mängi pimesikku, on kodutuse lõpuni omaks võtnud. Näib, justkui aimaks ta mu pilgus küsimust ning vangutaks sõbralikult pead. Mehe pilgus on rahu…
Väljatõste
Sinu minevikuks oli teo-orjus, olevikuks on palga-orjus ja tulevikuks saagu kodu-orjus!
Leo Luks on Eesti Põllumajandusülikooli filosoofialektor
