Kuhu tahab aga minna oskaja inimene?

Olles elanud ja töötanud pikka aega Pittsburghis, imestas professor Richard Florida, bestselleri The Rise of the Creative Class autor, miks noored andekad inimesed lahkuvad linnast, mis 1986 tunnistati Ameerika kõige elamisväärsemaks, kus on maailmatasemel infotehnoloogia- ja meditsiinikeskus, head võimalused spordiks ning toimivad kultuuriinstitutsioonid. Ometigi kaotab linn elanikke ja majanduskasv jääb kesiseks.

Florida toob näiteks ühe vestluse eduka noore inimesega, kes eelistab elu väiksemas linnas Austinis, Texases, kus ei ole arvestatavat sümfooniaorkestrit, balletti, professionaalseid spordimeeskondi või Pittsburghiga võrreldavat kunstimuuseumi. Miks?  Peale huvitava ja väljakutseid pakkuva töökeskkonna on otsustavateks argumentideks noorte inimeste kontsentratsioon, tohutult palju tegevusvõimalusi, ergas  muusikaelu, rahvuslikud ja kultuurilised erisused, head puhkevõimalused ja suurejooneline ööelu. Pittsburghis puuduvad aga võimalused määratleda oma elustiili, puuduvad selleks vajalikud kultuurilised eeldused, erinevused ja tolerantsus. Florida leiab, et elustiili valikuvõimaluste kõrgelt väärtustamine esindab uut jõudu Ühendriikide elus ja majanduses. Küsitletud noormehe puhul on tegemist  tüüpilise loovklassi esindajaga: kiiresti kasvava, hästi haritud ja hästi makstud tööjõu segmendiga, millel on suur mõju majanduskasvule. Loovklass tegutseb paljudel tegevusaladel tehnoloogiast meelelahutuse, ajakirjanduse ja kunstideni. Nad ei tunneta ennast ühtsena või klassina, kuid nad väärtustavad loovust, individuaalsust, erinevust, jagavad samu väärtusi. Linna atrtaktiivsus on otseselt seotud selle  konkurentsivõime ja majandusliku eduga. Et mõõta ühe või teise linna valmisolekut konkurentsiks, töötas Florida välja mõõtkava, nn loovuse indeksi. Neli võrdse tähtsusega faktorit peaksid tema arvates kirjeldama koha potentsiaali.

Esimene on loovklassi osa kogu tööjõust, teine  kõrgtehnoloogia osakaal, kolmas innovatsioon, ja neljas gay-indeks, mis näitab koha avatust erinevatele ideedele ja inimestele. Kuulsaks on saanud tema 3T hindamissüsteem – Tehnoloogia, mida saab mõõta patentide arvuga per capita ning tehnoloogiasektori  mahu ja kontsentratsiooniga, Talent, mida saab mõõta bakalaureuse ja kõrgemat kraadi omavate inimeste suhtega elanikkonda ja  Tolerants, mida  mõõdetakse indikaatoritega “mosaiik” ja "boheem". "Mosaiik" näitab mujalt tulnute suhtarvu elanikkonda ning “boheem“  kunstnike, kirjanike, muusikute, näitlejate jne. kontentratsiooni linnas. Samasse ritta on pandud ka geid. Miks?

Analüüsides majanduslikult edukaid linnu leidis ta, et geide elukoha valikud langevad hämmastavalt kokku  ni boheemide eelistustega kui üldse "parema indeksiga" paikadega. Florida väidab, et linn saab olla  edukas ainult siis kui kõik kolm Td on esindatud ja et majanduslikult edukates linnades moodustab loovklass umbes 30% elanikest, väheedukates  ligikaudu 15%.

Loovklass on avatud erinevustele ja mõjude mitmekesisusele, väärtustab elustiili milles on olulised kirju ööelu ning  eriline huvi eksperimentaalse kunsti ja etenduskunstide vastu. Eelistatakse aktiivset ajaviidet passiivsele, osalusvõimalusega tänavakultuuri institutsionaliseeritud kultuuritarbimisele, tähtis on tegelik ja intensiivne kogemus, kõrgelt hinnatakse sporti.

Florida käsitleb üleminekut organisatsioonile rajatud ühiskonnast loovusele rajatud ühiskonda ameerikalikul moel ja see ei pruugi täiel määral Euroopas toimida. Florida skeemid võivad meeldida või mitte meeldida, tõsi on aga see, et need on mõjutanud paljude linnade arengustrateegiaid. Ka Euroopas.

Euroopas eelistatakse pigem loomemajanduse (creative industry) kontseptsiooni. Olen seda teemat varem ajakirjanduses  käsitlenud (Postimees 22.01.2004) kutsudes üles Eesti loomemajanduse kaardistamisele. 80. aastatest alates on kultuuri hakatud käsitlema majanduslikult arvestatava jõuna, mille mõju majandusele on võimalik mingil määral mõõta. Ilmneb, et “kultuuril, kui tähendusi loovate märkide süsteemil“ on tohutu majanduslik potentsiaal. Identiteeti ja elustiili kujundavatel  mehanismidel on turul lisaväärtuse allikana arvestatav  roll. Väidetavalt on tegu kõige kiiremini areneva majandussektoriga maailmas, mis kasvab peaaegu kaks korda kiiremini kui majandus üldse. 

Kuidas defineerida loomemajandust? Pakutud on erinevaid variante, kuid kõige levinum on Suurbritannias (Department for Culture, Media and Sport 1998) välja töötatud definitsioon, mida sageli tsiteeritakse. Selle kohaselt on loomemajandus majandussektor, mis põhineb individuaalsel loovusel, oskustel ja andel ning mis on võimeline tootma heaolu ja töökohti läbi intellektuaalse omandi loomise ja kasutamise. Oluline selles definitsioonis on intellektuaalse omandi rõhutamine, sest see annab paratamatult laialivalguva loomemajanduse mõistele selgroo.

Ühendriikides kasutatakse loomemajanduse asemel terminit copyright industries.  Definitsioon ei hõlma paratamatult kogu ala. On mitmeid valdkondi, mis ei ole seotud intellektuaalse omandi mõistega (nt. käsitöö).  Loomemajandust kirjeldatakse kui majandusharu, mis on rajatud loomeinimeste oskustele ja andele, kes koostöös tehnoloogide ja mänedzeridega valmistavad turustatavaid tooteid, mille majanduslik väärtus tuleneb nende kultuurilisest tähendusest või intellektuaalsest omandist. Loomemajandus on jaotatud neljaks tsükliks: originaallooming, tootmine, levitamine ja tarbimine. Loomemajanduse piiride  määramine keeruline. Üks toode või teenus võib olla erineval viisil ja erinevatel turgudel levitatud. Võtame näiteks filmi, mis võib olla esitatud kinos, TV-s, DVD-l nii kodu- kui välisturul. Sama on muusikaga.

Britid käsitlevad loovmajanduse valdkondadena (DCMS klassifikatsioon) reklaami; arhitektuuri; kunsti -ja antiigikaubandust; arvutimänge, tarkvara ja elektroonilist kirjastamist; käsitööd; disaini; moedisaini; muusikat, visuaalseid ja etenduskunste; kirjastamist; raadiot ja TVd; fotot, videot ja filmi. Väikeste erinevustega on loetletud valdkonnad  oma loovmajanduse kaardistamise aluseks võetud mujalgi, sealhulgas kultuuriministeeriumi eestvedamisel ka Eesti.

Näib, et infoühiskonna ja teadmistepõhise ühiskonna kontseptsioonidele on järgnemas loovuspõhise ühiskonna kontseptsioon.

Milliseid järeldusi võiksime eelnevast teha? Esiteks. Paljud eelnevate kümnendite väärtused  on lükatud kõrvale,  kultuur on demüstifitseeritud. Kõrge ja madala eristamine kultuuris ei oma enam tähtsust. Adorno ja Horkheimeri käibele toodud termin “kultuuritööstus”  mis pidi kirjeldama kapitalistliku kultuuritootmise pahupoolt on  omandanud positiivse tähenduse. Kultuuri, kultuuritööstust (st loomemajandust) käsitletakse nüüd väärtusliku majandusliku ressursina. 

Teiseks. Florida veenab meid arvestama linnaelanike huvidega, nende õigusega  valida elustiili. Valikuvõimalused  tuleks teadlikult luua, nagu seda tehti Austinis. Välja tuleks töötada kontseptsioon linna strateegilistest eesmärkidest keset rahvusvahelist konkurentsi. Ei piisa linna arengukava üldsõnalisest määratlusest “ärimaa”. Mis äriga on tegemist, millised on linna huvid, kuidas oleks võimalik ühendada linna ja arendaja huvid vastastikku kasulikel tingimustel? Kuidas mõjutab see miljöö ja avaliku ruumi kvaliteeti? Üks on selge: linn vajab kiiresti tugevat arendusega tegelevat struktuuriüksust, see võiks ühendada volikogu ja oma ala parimaid asjatundjad. Praegune volikogu komisjonide struktuur on ajast ja arust.

Tehes vastava ettepaneku ühele tuntud poliitikule sain vastuseks “mida sa tahad, vaata saali”. Tõepoolest. Läheb vist veel aega.