Kellele on vaja kultuurikorraldust?

Loomemajanduse ja loovklastrite kui ühe kultuuripoliitika tulevikuala vastu tunnevad erilist huvi kultuurikorralduse tudengid, keda koolitatakse neljas Eesti kõrgkoolis. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) pakutav magistriõpe on ainsana rahvusvaheline ning suurem osa õppetööst toimub inglise keeles. Sealse kultuurikorralduse programmi akadeemiline juht ongi professor Gesa Birnkraut, kes tegutseb õppejõuna mitmes Euroopa kõrgkoolis. Samas on Birnkrautil ka mitme­külgne praktiline baas – ta on olnud seotud nii ajakirjanduse kui ka popmuusikatööstusega, hetkel juhib ta mitut kultuurivaldkonnas tegevat ettevõtet.
Viimasel ajal on poliitikute hulgas kombeks mainida kultuurikorraldajate olulisust, samas ei mõista ka paljud kultuuriinimesed, milleks nood õieti kasulikud on. Birnkrautil on vastus käepärast: “Kultuurikorraldajad teevad midagi võimalikuks. Nad ei ole aktiivsed kunstilisel poolel ega tegele ka ainult ärijuhtimisega, vaid on justkui tõlgid kusagil vahepeal. Nad hoolitsevad selle eest, et kultuur saaks areneda. Siinkohal ei pea ma silmas kunstilist kvaliteeti, sest see on kunstnike asi. Mõtlen kõiki protsesse selle ümber: rahastamist, organiseerimist, juriidilist külge, kultuuripoliitikat, lobby-tööd jms.”
EMTA kultuurikorralduse magistriprogramm korraldas augustis esimest korda Lääne­mere maade võrgustikku kuuluvat rahvusvahelist suveakadeemiat Synaxis Baltica, mille teema oli “Loovklastrid – kultuurimaastiku tule­vikumudel?”. Arutleti, mille poolest erineb loov­klaster tavalisest klastrist – koostöövõrgustikust, milles tegutsevad vaid äriettevõtted. Samas uuriti lähemalt kolme Tallinnas asuvat näidet, millel oleks potentsiaali olla loov­klaster: Ülemiste City, Katariina Gild ja Kultuuri­katel.

 

Miks Eestis pole loovklastrid hästi käivitunud?

Andre Veskimeister , Ülemiste City arendusjuht
Põhjuseid on palju. Toote- ning tööstusdisaini koha pealt oskan öelda, et meie arengustaadium on lihtsalt selline. Tootmisettevõtted teevad väga palju allhanget, oma
loomingut on vähe ja ei ole ka selliseid suuremaid hankeid, mis eeldaks eri alade loomeinimeste konsolideerumist.

Maria Hansar, MTÜ Kultuurikatla juhatuse liige
Selles on ehk süüdi loome­isikute vähene aktiivsus, kes pole teemaga hästi kursis. Küllap puudub majanduslik vajadus ning ka omavaheline konkurents on ilmselt väike. Mis riiki puutub, siis klastri käivitamisrahad tulevad aasta pärast, paraku juhindub see pigem riigi loomemajanduse nägemusest, mitte loomeinimeste omast.

Harry Liivrand, Areeni kunstitoimetaja
Klastrid on seotud ikka pigem sotsiaaldemokraatliku ühiskonnaga, mitte Ameerika tüüpi liberalistliku majandusega (mis meile eeskujuks). Ja Saksamaal ja Soomes – viimases on eriti tuntud näide Kaapelitehdas – on olnud selliste endistesse tööstusrajatistesse asutatud keskuste aluseks korralik majandusplaan, pindade eelnev jaotamine – kuhu tulevad workshop’i ruumid, stuudiod, korterid, kohvikud, teatrisaalid jne – ning varasemad kokkulepped osapooltega, kes sinna kolivad. Kompleksi valmides käivitub seega ka avalik tegevus – publik ju ootab. Rahastamisel on abiks mitmesugused fondid, kohalikud omavalitsused. Mu meelest on olemuslik viga selles, et kipume end võrdlema pigem kaua iseseisvad olnud maadega, mitte Läti, Poola ja Sloveeniaga, kus majanduslik-poliitiline olukord on sarnasem.

Madis Tüür, Kultuuriministeeriumi arendusosakonna peaspetsialist
Üht kindlat põhjust nimetada oleks suhteliselt lühinägelik, kuid praktika on näidanud, et tegijad keskenduvad tihtipeale vaid enda tegemistele ning eri valdkondade koostööl tekkiv sünergia jääb saavutamata. Siiski loodame olukorra muutumist, sest valdkonna arendamiseks on tulemas märkimisväärselt lisavahendeid Euroopa Liidu struktuurfondidest. Selle raha jaotamise põhimõtete koostamisel on rääkinud kaasa kõik huvitatud osapooled. Olen veendunud, et loov­klastrite elujõulisus on aja küsimus.