Loovklaster ei hammusta, vaid on loomingusõbralik
Viimaste aastate jooksul on Kultuuriministeeriumis
tegeldud loomemajanduse kontseptsiooni arendamisega. Loomemajandus ei
mõjuta otseselt traditsioonilist kultuuripoliitikat, pigem aitab
kunstilise ja ärilise poole kokku viia. Seotud on need paratamatult:
kunsti ja äri suhtel on tunduvalt pikem ajalugu (metseenlus
näiteks) kui riigilt toetust saaval kultuuripoliitikal.
Üks võimalus loomemajanduse eesmärke ellu viia, see
tähendab, kunstiline ja äriline pool üksteise hüvanguks
tööle panna, on moodustada loovklaster – see on loomingulise ja
ärilise koostöö võrgustik. Lähemalt aitavad selle
tähenduses selgusele jõuda kultuurikorralduse professor Gesa
Birnkraut ja loomemajanduse lektor, sotsiaalteadlane Veiko Jürisson.
Kuivõrd Eesti loomemajandus on eeskuju
võtnud peamiselt Suurbritanniast, võiks ka stiilipuhta
loovklastri näitena esitleda Manchesteri Northern Quarterit. See on
linnaosa, kus asuvad segamini väikesed kultuuriasutused ja ärid,
tööruumid kunstnikele, mõned näitusepinnad. Loovklaster
keskendub peamiselt muusikale (pisileiblid, prooviruumid, poed) ja moele
(väiksed disainiärid ja stuudiod), mida seovad omavahel
mõlemaid teenindavad sektorid, nagu graafiline disain, reklaam,
kõrtsid ja kohvikud. Sarnaseid äri ja loomingu sünergilisi
kooslusi võib loomulikult leida mujaltki.
Hamburgist
pärit Birnkraut tunneb end Eestiga juba piisavalt seotuna, kuid arvab, et
oskab ometi siinset elu vaadelda väljast-tulnu pilguga. “Arvestades
teie riigi suhteliselt noort iga, on loomemajandusega tegelemine Eesti jaoks
suur samm. Mõningast uurimustööd on tehtud ja loomemajanduse
kaardistamine (eelmisel aastal palju vastukajasid saanud Kultuuriministeeriumi
üritus – toim.) on väga oluline, kuid see on alles algus. Aga
Eesti väiksus annab loomemajanduse kiireks arendamiseks olulise
eelise,” usub Birnkraut.
Veiko
Jürissoni arvates on peamine probleem, et Eestis on
väikesest kultuuriruumist tulenevalt piiratud kultuuriliste kaupade
turg. Erinevalt Suurbritanniast, USAst või teistest suurriikidest puudub
siin näiteks suur filmi- ja muusikatööstus. “Meil on liiga
vähe oma tooteid, samas on ka loomemajanduse tarbijate arv Eestis
väga väike.” Seda enam vajaksid oma tooted tähelepanu.
Näiteks disainer, kes sõltub suuresti tööstuslikust
tootmisest, saaks rohkem kasu konkreetse ettevõtjaga kokku viimisest kui
Kultuurkapitali ühekordsest toetusest. Seetõttu võidab
disain just loomemajandusest, mitte niivõrd traditsioonilisest
kultuuripoliitikast.
Jürisson avab täpsemalt
loomemajanduse poliitilisi tagamaid ja nende seoseid klastritega:
“Valitsuse roll on luua üldine poliitiline keskkond ja strateegiad
loomemajanduse sektorite tugevdamiseks ning meetodid esile kerkivate
loomemajandusega tegelevate ettevõtete toetamiseks.” Seega
pingutavad loomemajandusega tegelevad ministeeriumid praegu muu hulgas selle
nimel, et ettevõtted ja kunstiinimesed üksteist leiaks ja nende
koostöö vilja kannaks. “Kohalik omavalitsus peaks aga tegelema
loovust väärtustava ja soodustava keskkonna tekitamisega
loomingulistele inimestele.” Kohalik omavalitsus saab luua ka
ettevõtetele tingimusi koostööks ja koguni
võrgustikeks – nii tekibki klaster. “Klasterdumine on
oluline teadmiste ja ideede jagamiseks. Loomemajanduses on teadmised eriti
tähtsal kohal, klasterdumine annab edukuseks selge eelise. Koos
töötades ja ideid vahetades võib meile pähe torgata
midagi täiesti ootamatut ja uu
t.”
Loovklastris ei piisa vaid
(füüsiliste) töökohtade ja töötingimuste
tekitamisest. Jürisson: “Idee poolest on tegu kohaga, kus eri
loovvaldkondade esindajad saavad jagada oma kogemusi ja teadmisi – mitte
ainult praktilisi, vaid ka emotsionaalseid ja esteetilisi. Kuid ei tohiks
unustada ka sellise koondumise majanduslikke eesmärke.”
Jürisson ja Birnkraut nõustuvad, et loovklastrid peavad
kujundama võrgustikke ja sotsiaalset keskkonda, mis soodustaks
loomeinimeste tööd. Vahel ununeb, et loomingulist tegevust ei
saa töötundidega piirata: vähe sellest, et loomeinimesed kipuvad
tegema ületunde, tihti puudub neil üldse kindel tööaeg!
Just seetõttu peaks loovklastri töötingimused arvestama
vaimseid pingutusi ja võimalusel toetama kiiret enesetaastamist nii
emotsionaalselt kui ka füüsiliselt.
EMTA
korraldatud suveakadeemia Synaxis Baltica andis siinsetele
potentsiaalsetele klastritele, nagu Ülemiste City, Katariina Gild ja
Kultuurikatel, rahvusvahelise hinnangu. Lisaks nende hetkeolukorra
analüüsimisele mõeldi ka tulevikule ja vaadati, millises
suunas nad võiksid areneda. Birnkraut räägib, et tudengite
arutelu oli endalegi arendav. “Eriti tugeva diskussiooni tekitas
Ülemiste City projekt, sest tudengite jaoks oli algusest peale selge, et
tegemist ei ole loovklastriga. Arvasin algul, et hetkel võib-olla mitte,
aga seal on loomingulist potentsiaali.”
Jürisson
näeb Ülemiste City tulevikku tarkvaratööstuses: “Kuna
siin on keskmes kõrgtehnoloogiaga tegelevad firmad, siis see võib
luua aluse IT- ja tarkvaraklastri arengule.” Jürissoni sõnul
puudub Ülemistes esialgu üks loovklastri oluline element:
sotsiaalne keskkond. “Tarkvara loojad vajavad lisaks
spetsiifilisele valdkonnaga seonduvale ka vaba suhtlust, mis omakorda
ärgitaks loomingulisusele. Küsimus ongi selles, kuidas luua
Ülemistes loomingulist keskkonda,” kinnitab Jürisson.
Birnkrauti sõnul oli Synaxis Baltica tulemuste põhjal Tallinnas
loovklastrile kõige lähedasem Katariina Gild. Samas leidsid
suveakadeemial osalejad, et Katariina Gildi ei juhita klastri skeemist
lähtuvalt, sest sealsed ärid alluvad ühele ettevõttele,
MTÜ-le Hereditas. Ka Jürisson nõustub, et Katariina Gild on
võrreldav klastriga, aga ei ole veel päris klastri
mõõtu. “Kui rohkem partnereid ühineks ja moodustaks
suuremaid võrgustikke, oleks põhjust seda klastriks
nimetada.”
Paljud loomemajanduse arendamisega
tegelevad inimesed on seisukohal, et tõelist loovklastrit Eestis veel
pole. Esimest omasugust oodatakse Kultuurikatlast, mis ehitataks üles
linna ja erasponsorite toetusel, kuid peaks tulevikus saavutama isemajandavuse.
Veiko Jürisson: “Kultuurikatlast võib saada klaster, kus
ühes kohas keskendutakse erinevatele kultuuritegevustele. Kuid veelgi
tähtsam oleks alternatiivseid ideid ja mitmekesisust soodustava keskkonna
loomine.”
Kellele on vaja kultuurikorraldust?
Loomemajanduse ja loovklastrite kui ühe kultuuripoliitika tulevikuala vastu tunnevad erilist huvi kultuurikorralduse tudengid, keda koolitatakse neljas Eesti kõrgkoolis. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (EMTA) pakutav magistriõpe on ainsana rahvusvaheline ning suurem osa õppetööst toimub inglise keeles. Sealse kultuurikorralduse programmi akadeemiline juht ongi professor Gesa Birnkraut, kes tegutseb õppejõuna mitmes Euroopa kõrgkoolis. Samas on Birnkrautil ka mitmekülgne praktiline baas – ta on olnud seotud nii ajakirjanduse kui ka popmuusikatööstusega, hetkel juhib ta mitut kultuurivaldkonnas tegevat ettevõtet.
Viimasel ajal on poliitikute hulgas kombeks mainida kultuurikorraldajate olulisust, samas ei mõista ka paljud kultuuriinimesed, milleks nood õieti kasulikud on. Birnkrautil on vastus käepärast: “Kultuurikorraldajad teevad midagi võimalikuks. Nad ei ole aktiivsed kunstilisel poolel ega tegele ka ainult ärijuhtimisega, vaid on justkui tõlgid kusagil vahepeal. Nad hoolitsevad selle eest, et kultuur saaks areneda. Siinkohal ei pea ma silmas kunstilist kvaliteeti, sest see on kunstnike asi. Mõtlen kõiki protsesse selle ümber: rahastamist, organiseerimist, juriidilist külge, kultuuripoliitikat, lobby-tööd jms.”
EMTA kultuurikorralduse magistriprogramm korraldas augustis esimest korda Läänemere maade võrgustikku kuuluvat rahvusvahelist suveakadeemiat Synaxis Baltica, mille teema oli “Loovklastrid – kultuurimaastiku tulevikumudel?”. Arutleti, mille poolest erineb loovklaster tavalisest klastrist – koostöövõrgustikust, milles tegutsevad vaid äriettevõtted. Samas uuriti lähemalt kolme Tallinnas asuvat näidet, millel oleks potentsiaali olla loovklaster: Ülemiste City, Katariina Gild ja Kultuurikatel.
Andre Veskimeister , Ülemiste City arendusjuht
Põhjuseid on palju. Toote- ning tööstusdisaini koha pealt oskan öelda, et meie arengustaadium on lihtsalt selline. Tootmisettevõtted teevad väga palju allhanget, oma
loomingut on vähe ja ei ole ka selliseid suuremaid hankeid, mis eeldaks eri alade loomeinimeste konsolideerumist.
Maria Hansar, MTÜ Kultuurikatla juhatuse liige
Selles on ehk süüdi loomeisikute vähene aktiivsus, kes pole teemaga hästi kursis. Küllap puudub majanduslik vajadus ning ka omavaheline konkurents on ilmselt väike. Mis riiki puutub, siis klastri käivitamisrahad tulevad aasta pärast, paraku juhindub see pigem riigi loomemajanduse nägemusest, mitte loomeinimeste omast.
Harry Liivrand, Areeni kunstitoimetaja
Klastrid on seotud ikka pigem sotsiaaldemokraatliku ühiskonnaga, mitte Ameerika tüüpi liberalistliku majandusega (mis meile eeskujuks). Ja Saksamaal ja Soomes – viimases on eriti tuntud näide Kaapelitehdas – on olnud selliste endistesse tööstusrajatistesse asutatud keskuste aluseks korralik majandusplaan, pindade eelnev jaotamine – kuhu tulevad workshop’i ruumid, stuudiod, korterid, kohvikud, teatrisaalid jne – ning varasemad kokkulepped osapooltega, kes sinna kolivad. Kompleksi valmides käivitub seega ka avalik tegevus – publik ju ootab. Rahastamisel on abiks mitmesugused fondid, kohalikud omavalitsused. Mu meelest on olemuslik viga selles, et kipume end võrdlema pigem kaua iseseisvad olnud maadega, mitte Läti, Poola ja Sloveeniaga, kus majanduslik-poliitiline olukord on sarnasem.
Madis Tüür, Kultuuriministeeriumi arendusosakonna peaspetsialist
Üht kindlat põhjust nimetada oleks suhteliselt lühinägelik, kuid praktika on näidanud, et tegijad keskenduvad tihtipeale vaid enda tegemistele ning eri valdkondade koostööl tekkiv sünergia jääb saavutamata. Siiski loodame olukorra muutumist, sest valdkonna arendamiseks on tulemas märkimisväärselt lisavahendeid Euroopa Liidu struktuurfondidest. Selle raha jaotamise põhimõtete koostamisel on rääkinud kaasa kõik huvitatud osapooled. Olen veendunud, et loovklastrite elujõulisus on aja küsimus.