BAABAD HOOS: Setu koor näitab, mida naised mehega teha võivad. Ingmar Muusikus

Etendus läks müraki lahti, ei mingit pikka jorutamist ega ümbernurga sissejuhatust. See on pluss. Ei mingit imik-Taarkat, lugu algab traagilise sündmusega, mil selgub, et joomarist isa on maad kõriaugu kaudu maha parseladnud ja et seega on Taarka tulevik pehmelt öeldes tume.

Kohe esimese stseeni põhjal peab kiitma Taarka ema rolli täitvat Marje Metsurit, kes vaataja hoobilt oma raudsesse embusesse haarab kui hell aga range ema oma sõnakuulmatu maimu ja enam lahti ei lase. Peab tunnistama, et kui kirjapandud lugulaulus võistlevad ühes stseenis omavahel laulunaised Taarka ja Toomka, siis selles tükis rebivad juhtvankrit võrdselt Marje Metsur ja Merle Jääger, viimane Taarka rollis. Mine võta kinni, kumb on parem. Taarka roll on mahult suurem, ema osa aga seda jõulisem. Ei saa siiski öelda, et üks teise varju jätaks.

Teise ereda paarina kerkivad etendusest esile Anna Raudkats (Helena Merzin) ja Armas Otto Väisänen (Veikko Täär), nende osaks on kohati traagilisi toone võtvas tükis koomuskit teha ja see kukub neil päris mahlakalt välja. Midagi ülemäära originaalset nende rollilahenduses küll pole, aga vähemalt muhelema võtab karuse publiku küll. Kõige rohkem elevust tekitab maarahvas loomulikult baabapeo stseen. Baabapidu on setu kandis selline asi, mille käigus külanaised ennast täis kaanivad ja kui mõni rumalam mees nende teele ette jääb, siis ullikese vaeseomaks mõnitavad. Teatriversioonis valatakse õnnetule tint püksi, hiljem kirmaskil räägitakse, et nii pisikese asjaga ei viitsi baabapeol ükski baaba ennast lõbustada.

Siit jõuame setu kooride juurde, neil on oma roll ja kuna võib öelda, et tegemist on Setu muusikaliga, siis see roll on kandev. Koor käib ja lõõritab oma lõputa laule, mõni neist kõvem, teine õblukesem, vahepeal poeb naha vahele, kuid paraku on kohti kui kohti, kus kõikidel lauludel paistab olevat sama viis ja mis seal salata, ka samad sõnad. Elupõlise harjumaalasena ei taipa ma võru keelest pea tuhkagi, vähemalt saab kavalehelt lahtiseletavat harjukeelset libretot lugeda. Koori poole pealt tõuseb esile Toomka rolli täitev Anita Punamäe, kelle eestlaulmisel esitatakse tüki kõige nutusem laul, mis viib nii lavalviibijad kui publiku vaat et transsi.

Libreto on hüplik, on kohti vungiga ja ilma, arvestades seda, et kogu kupatus kestab koos 20 minutilise vaheajaga kokku kolm tundi, võiks tegevust siit sealt koomale võtta. Kahjuks on pikkuse pealt kokku hoidma hakatud just lõpus, mis on otsekui kirvega ära nüsitud. Kogu etendus vajub õhku rippuma jääva lõpu tõttu põhja nagu vene kirves, kui nii võib öelda. Taarka on surnud. Tütar teatab sellest papile ja see võtab mõtlikult pihku kirikuraamatu ning venitab tõrrepõhjast: “Taarka, Taarka, Taarka, mis me siia kirjutame? Kirjutame rahvalaulik.” Nii. Korras. Kõik. Jutul lõpp. Noh? Tuleb aplaus juba või? Saite aru, läbi sai nüüd? Vaat selline lugu on selle lõpuga. Kui läbi kogu tüki saab kasutada koori, kas siis mitte ei peaks see lugulaul rahvalaulikust ühe korraliku südantlõhestava itkuga lõppema? Itkemist küll etenduse jooksul kuuleb, aga lõpust on üks akord puudu, see kõige olulisem. Pange itk lõppu, siis saate öelda, et nii, nüüd on valmis! Nüüd on nii hea, et nutt tuleb peale. Sõna otseses mõttes.

Ma panen siis ka paar lauset veel lõppu. Tasus küll Eesti teise otsa sõita. Sain küll elamuse, mis oli 90% ulatuses positiivne. Pole veel öelnud, et hiiglaslikud kõrvitsad majaseina küljes avaldasid sügavat muljet. Minge kõik ja vaadake see ilmaime ära.

“Taarka”

Autor Kauksi Ülle, lavastaja Ain Mäeots, kunstnik Iir Hermeliin, muusikaline juht Jaanika Oras, aiakunstnik Pirgit Blum, Taarka Merle Jääger. Teistes osades: Ode Alt, Marje Metsur, Margus Jaanovits, Indrek Tulp, Viivika Kooser, Maarja Hõrn, Helena Merzin, Alina Karamazina, Veikko Täär, Anita Punamäe, Riho Kütsar, Hõpõhelmed, Tsibi­härbläseq, Helbi koor, Väike Hellero jt. Esietendus Obinitsa Seto Seltsimaja õuel 4. augustil 2005.