Mitte igal filmitegijal ei jätku kuraasi pidevalt vastuvoolu ujuda. Filmi tegemine kui selline on aga muutumas nii tehniliselt kui kulu poolest kättesaadavamaks üha suuremale hulgale inimestest.

Paraku ei leia enamus indie-filmidest teed filmilevisse ning ainsaks väljundiks lugematutele filmitegijatele on festivalid. Viimaste poolest on LA kvantitatiivselt maailmas kahtlemata esikohal. Pole juhus, et mitmed LA järjepidevad filmifestivalid on saanud või saamas kümneaastaseks. Nagu auväärsed firmad varakapitalistlikus Eesti Vabariigis, on LA lugematud filmifestivalid leidnud viimase kümnekonna aasta jooksul oma publiku, end tõestanud ning oma kirglike liidrite toel jalad alla saanud. Äsja lõppes Lõuna-California vanim filmifestival – 22. gay- ja lesbifilmide festival Outfest. Käimas on 8. rahvusvaheline latiinofilmide festival, tulemas 8. LA rahvusvaheline lühifilmide festival.

Hoolimata festivalide rohkusest pole Los Angelesel linna defineerivat, maailmakuulsat must-go filmifestivali. Juuni lõpus toimunud LAFF üritab seda positsiooni jõuliselt hõivata.

Tänavu võis festivalil näha kokku ca 200 filmi, neist 83 olid täispikad. Lisaks USA indie-filmidele oli programmi lisatud hulgaliselt rahvusvahelisi indie-pärleid. LAFF on unikaalne oma A-klassi staaride kontsentratsiooni poolest, näiteks festivali ava- ja lõpuõhtuid juhtisid Samuel L. Jackson ja Halle Berry.

Seminarile nimega “Michael Mann’s LA: Realizing Collateral” kohale tulnud Michael Mann ja Tom Cruise mõjusid pigem kui teisest linnaosast oma autoga kohale sõitnud tüübid kui teisest maailma otsast kohale lennutatud staarid.

Festivali tipphetkeks kujunes kahtlemata Michael Moore’i “Fahrenheit 9/11” Ameerika esilinastus, mis jõudis kolm päeva hiljem Ameerika kinodesse ning on tänaseks kogunud üle 100 miljoni dollari – enam kui ükski varasem dokumentaalfilm kino ajaloos. Seanss oli nii väljamüüdud, et isegi festivalipassi omades sai allakirjutanu istekoha asemel ootenumbri 75. Vahel tasub aga õiges kohas õigel ajal suu lahti teha, sest juhuse tahtel leidus ooteruumis kaks džentelmeni, kes nimetasid end 13-aastase haiguslooga filmifestivalisõltlasteks. Ühe abikaasa ei saanud mingil põhjusel tulla ja nii sai allakirjutanu lubaduse vastu maha öelda, et LA-s on ka toredaid inimesi, vabapääsme ja lasi end rahvavoolul koos Edward Nortoni, Samuel L. Jacksoni (“Wax Bush” T-särgis), Neil Youngi jt “filmisõpradega” pungil saali imeda. Saali pimenedes, ekraani helenedes lasi emotsionaalne filmipublik end nö lõdvaks, reageerides ekraanil näidatavatele koledustele küll sajatades küll siunates. “Asshole!” siit saali otsast, “Motherfucker!” sealt saali otsast.

Päris naljaks oli ameeriklaste endi reaktsiooni vaadata. Bush ju nende oma. Vihareaktsioonile eelnenud valu, õigemini häbi, oli saalis teravalt tunda. Küsisin pärast seanssi filmitegija Tony Bui’lt (“Three Seasons”, “Green Dragon”), et mida ta ameeriklasena seda filmi vaadates tundis ja sain sellise vastus: “Mul hakkas häbi selle üle kui vähe ma teadsin. Ma ei suuda uskuda, mida ma nägin. Tundsin viha, et midagi pole tehtud, kurbust selle üle, mis juba toimunud ja kõige lõpuks inspiratsiooni: nüüd tuleb tegutseda”.

Moore ise ei saanud esilinastusele tulla, ta oli nimelt teel Washingtoni, et oma uusimat šedöövrit Kongressi liikmetega jagada.

Iseseisvad filmid on tihtipeale ühe-mehe-showd. Ise kirjutan-lavastan. Mõnel juhul ka mängin. Nagu festivali avafilm – kütkestav “Garden State” (kus mängivad Natalie Portman, Zach Braff, Peter Saarsgard, Ian Holm). Võrdlemishimulised on jõudnud seda ka tänavuseks “Lost in Translationiks” kutsuda. Filmi autor, lavastaja ja peaosatäitja Zach Braff töötas enda sõnul kolm aastat tagasi West Hollywoodi restoranis ettekandjana kuni otsustas karjääriohjad enda kätesse võtta.

Kinoinimesed suhtuvad filmidesse, mis ühe inimese poolt kirjutatud-lavastatud, suure poolehoiuga. Need lood on enamalt jaolt nii taustalt kui fassaadilt väga isiklikud, ausad ja südamest-südamesse kõnelevad.

Ilmselt tänu kohalikule demograafiale oli suurem osa rahvusvahelisest kinost pärit Aasiast ja Lõuna-Ameerikast. Publiku preemia parimale mängufilmile läkski USA-Columbia koostööle noortest nais-kokaiinikulleritest (narkomuulad) “Maria Full of Grace” (Joshua Marston).

LA on tõeline rahvaste paabel. On omaette elamus istuda ühes saalis koos seansitäie filipiinlastega ning vaadata neid eluliselt reageerimas dokumentaalfilmile “Imelda” (Ramona S. Diaz), mille staar Imelda Marcos kuulutab ilma igasuguste süümepiinadeta, et pühendas oma elu ilule ja rahvale ning täitis samal ajal nii “staari kui orja kohuseid”. Seda kõike ülivaeses riigis. Absoluutselt välja müüdud oli Jaapani kultus-õudusfilm “Ringust” inspireeritud “Ju-On: The Grudge”, meelitades kohale saalitäie ülima õudusfilmi žanri austajaid. Filmile reageeriti aplodeerides ja higistades. Samuti Jaapanist tuli omanäoline must-valge tummfilm “After the Apocalypse”. Filmi autor Yasuaki Nakajima on iseõppinud filmilavastaja ning seda oli tema vastustes publikule ka tunda. Ta ei osanud päris hästi seletada mis motiivide ajel tema tegelased filmis tegutsesid. Küll aga tegi ta suurepärast marketingitööd – terve kinoesine asfalt oli filmikleepse täis kleebitud ja ilma suure flaieripakita teda juba festivalil ei näinud.

Tšiili-Hispaania-Venetsueela koostööfilm - liigutav ja inspireeriv “B-Happy” (Gonzalo Justiniano) tituleeriti koheselt Ladina-Ameerika “Amèlieks”. Omalaadse visuaalnaudingu valmistas E J-Yongi võluv “Untold Scandals” – Korea tõlgendus Choderlos de Laclos romaanist “Dangerous Liaisons”. Ajastult Chosuni dünastia (18. sajand) norme järgiv, stiililiselt kaasaegse publikuga kõnelev kostüümipidu. Euroopast tooksin esile prantslase Patrice Leconte’i uusima – väljapeetud ja pingestatud inimsuhtemuinasloo “Intimate Strangers”. Kui inglise filme peetakse ameerikas “omadeks”, siis prantsuse filmid klassifitseeruvad kusagile vene kino kanti. Kütkestavad, kuid arusaamatud. Olgu öeldud, et Venemaad esindas vaid üks film – Boris Khlebnikovi ja Aleksei Popogrebski debüüt “Roads to Koktebel”. Publiku preemia parimale rahvusvahelisele mängufilmile antigi inglaste draamale “Dear Frankie” (Shona Auerbach). Skandinaaviast polnud festivalil mitte ühtegi filmi.

Allakirjutanul õnnestus tabada festivali direktor Richard Raddon veel kerges festivalieufoorias.

Mitme aastaga kavatsete LAFF-ist kasvatada maailmatasemel festivali kui see on teie eesmärk?

See on kohe päris kindlasti meie eesmärk. Andke mulle viis aastat, siis peaksid tulemused selles osas näha olema! Hetkel oleme graafikus. Eeskujudeks on Toronto Filmifestival ning indie-kinomeeste hüppelaud ja mõõdupuu Sundance Filmifestival. 

Kuidas kavatsete seda eesmärki mõõta? Kas siis kui LAFF-il on oma “Sex, Lies, and Videotape” või “Reservoir Dogs” (nende filmidega said Sundance’i Filmifestivalil filmitegijate kaardile Steven Soderbergh ja Quentin Tarantino) on tegu tehtud?

Päris sellisel tasemel läbimurret pole meil esmakordselt ekraanile pääsenud filmid veel leidnud. Kuid nagu eelpool öeldud – töö selle nimel käib. Küll on terve rida väiksemaid filme, mis on meie festivalil esmakordselt tunnustust leidnud nagu “Kissing Jessica Stein”, dokumentaalfilm “Mayor of the Sunset Strip” ja “The Cooler”.

Mis teeb LAFF-i teiste festivalidega võrreldes unikaalseks?

LAFF on eelkõige filmitegijate festival. On teada, et LA pole uustulnukaile just kõige sõbralikum ja avatum linn. Seetõttu üritame festivalil osalevaid filmitegijaid nii hästi kohelda kui võimalik.

Filmitegijad pole teatavasti kõige suuremad salongilõvid. Festival üritab selle žestiga filmitegijaid end LA-s hästi ja koduselt tundma panna. Linnas tagasi olles üritatakse uusi filmitegijaid tutvustada võimalikult paljudele filmitööstuse-inimestele. LA-s pole kerge omal käel kontakte luua, seetõttu püüab festival esindada meie linnas harva esinevat külalislahkust, üritame öelda filmitegijaile, et nad on teretulnud.

Olete ise finantskõrgharidusega filmiprodutsent ja nüüd filmifestivali direktor. Kõik puhtalt filminduse äriline pool. Kas teil kunstnikuna ambitsioone pole?

Arvan jah, et minu anne peitub rohkem teiste talendi avastamises ja selle hindamises aidates neid nende loomingus. Mind inspireerib iga kord kui avastan nn uue unikaalse keele, milles noored, andekad filmitegijad meiega kõnelevad. Arvan, et olen selles osas päris hea “kuulmisega” ja see on ka omaette anne.

Millised filmid teid isiklikult kõige enam liigutavad?

Ma pole teab-mis kindla žanri fänn. Mulle avaldavad kõige enam muljet karakterikesksed filmid. Lood, milles filmitegija haarab su oma tegelaste maailma. See võib olla kaunis või kole, räpakas või õel, liigutav või koguni julm, kuid igal juhul muljetavaldav. Igas sellises loos on oma annus inimlikkust. Minu lemmikud on varasem Steven Soderbergh ja Michael Haneke. Kui keegi produtsentidest välja tuua, siis võib-olla Saul Zaentz (“Lendas üle käopesa”, “Inglise patsient”, “Amadeus”, “Olemise talumatu kergus”).

Kas tahate et filmid teid muudaksid?

Polegi nii mõelnud….Tahan küll. Tahan näha ja kogeda seda, millele muidu võib-olla ei mõtle. Filmid avavad inimesi erinevatele vaadetele, maailmadele, kultuuridele, situatsioonidele ja aitavad neid mõista. See loob teatava teadlikkuse ja aktsepti erinevate maailmade suhtes. Kui Ameerika liidrid oleksid maailmast vaid paremal teadmisel, oleksid asjad kõikjal paremini. Nii erinevad kui me kõik ka oleme - filmid seovad meid inimestena ühte ja loovad teineteise osas parema mõistmise. Film ühendab inimesi nende meeltes.