Louis-Ferdinand Céline: kas dr Jekyll või mr Hyde?

Äsja eesti keeles ilmunud “Reis öö lõppu” autori Louis-Ferdinand Céline’i (1894–1961) surmast möödub tänavu viiskümmend aastat, kuid debatid tema ümber jätkuvad.

Aasta alguses avaldas Prantsuse kultuuriministeerium 2011. aasta kultuuritähtpäevade ametliku kava. Selles mainiti ära ka Céline’i 50. surma-aastapäeva tähistamine, millele reageerisid valulikult sõja ajal represseeritute ühendused. Kultuuriminister Frédéric Mitterrand lasi kava käibelt kõrvaldada, sattudes uue kriitikarahe alla. Sedapuhku ründasid ministrit kirjanikud, süüdistades teda tsensuuris.

“Reis öö lõppu”, mille avaldas Heli Alliku tõlkes kirjastus Varrak, kuulub Prantsusmaal alates teose ilmumisest 1932. aastal klassika tippu. Lisaks on teos pannud kirjandusteadlased pead murdma, kas tegu on kirjanduse või selle programmilise eitamisega.

Sama probleem hõlmab ka Céline’i isikut. Ta oli Teise maailmasõja ajal Vichy režiimi toetaja ning paistis juba enne silma fanaatilise antisemitismi poolest.

Sõjajärgsel Prantsusmaal Céline kui suur kirjanik rehabiliteeriti. Vabanduseks leiti, et suured kunstnikud on juba kord amoraalsed. Céline’i kirjad ja teosed kanoniseeriti sellega, et need avaldati Gallimard’i kirjastuse sarjas “Bibliotheqèue de la Pléiade”. Samas on palju neid, kellele oma põhimõtetele elu lõpuni truuks jäänud kirjanik on vastumeelne.

Debatt Céline’i üle ei lõpe ilmselt niipea. Toimuvat distantsilt vaatlev Saksa nädalaleht Die Zeit võttis 27. jaanuaril kokku: “Pole olemas geniaalset mister Jekylli, kes tegutseks sõltumatuna rassistlikust mister Hyde’ist, nagu tahaks näha liigagi leppimisihar sõjajärgne retseptsioon.”