Lucy O’Brien “Madonna kui ikoon – täielik biograafia”

Eesti Ekspress 2009. 432 lk.

Lucy O’Brien on kirjutanud Madonnast igati korraliku raamatu. Korralik tähendab siin põhjalikku, faktiküllast ja oma kangelanna suhtes empaatilist. Korralik ei tähenda küll aga seda, et raamat võtaks ette erilisi teoreetilisi ambitsioone. Mis võib olla pettumus, kuid ka kergendus.

Madonna on küllap tänase popkultuuri kõige ületeoretiseeritum staar, seda kuni naeruväärsuseni välja. Need kriitikud (ja fännid), kes rohkem kahe jalaga maas püsivad, on juba aastaid muianud mitmesuguste talle pühendatud akadeemiliste uurimistööde peale.

Kuigi, mis seal ikka naerda – mitmed tema imagoloogilisi peitusemänge toitnud ideed on nagunii oma päritolult kaalutletult teoreetilised. Kuid igatahes tahab O’Brien – vaatamata oma raamatu pealkirjale – tegeleda vähem ikooniga ja rohkem selle reaalsusega, mis seal varjus peitub. Ta ei ole paljastav biograaf, kuigi naudib oma avastusi – ka neid, mis natuke räpased.

Pigem on O’Brieni tõeotsingul feministlik taust. Madonnast kui passiivsest imetlusobjektist on talle selgelt vähe ning nii aktiviseeribki ta teda, näitab staari töös, liikumises, inimsuhete keskel. Tema räägitud Madonna lugu on jõulise karjääritrajektoori lugu, nullist tippuronimise Tuhkatriinu-lugu.

Üks Eesti üsna Madonna-lembene kultuurikorüfee rääkis temast mulle kunagi justkui moodsast Tuhkatriinust – kellestki, kes tõusis ballile räpase koldesuu äärest. Kuid O’Brien ei lase meil unustada, kust Madonna ikkagi pärit on. Me saame raamatus tundma edu ära teenimise mehhanisme, saame aimu alanduse ja eneseületamise loogikat. O’Brieni jaoks on Madonna ikoonilisus varjus tema sees ja mitte tema pealispinnal. Mitte fotodel, plaatidel ja videotes, vaid jõulises karakteris.

Kuid, kui küsida, siis... Selle karakteri jõud on ikkagi... Milles? Ma ei kujuta ette, et keegi küsiks midagi taolist Billie Holiday või Aretha Franklini kohta, aga mida Madonna – keskpärane laulja ju iseenesest – ikkagi tegi ja teeb, et oma edu vääriline olla? Kas O’Brien seda nõnda kavandas või ei, temagi raamat signaliseerib seda – Madonna kõlbab feministliku ikooni rolli, sest nimelt on ta olnud popkultuuri kõige täiuslikum šoppaja. Tema ostukorvis on inimesi ja on ideid, nii visuaalseid kui kõlalisi, aga näiteks religioosseidki. Samas leidub seal ka igasuguseid sootuks argisemaid aksessuaare, mida kaasaegne naine ikka vajab. Punkbändi The Slits liikmed tunnevad, et neid kunagi fännanud Madonna võiks tänutäheks kas või nende T-särki kanda, aga Madonna lihtsalt omandas neilt midagi, mida ta vajas ega ole selles kapitalistlikus toitumisahelas kellelegi võlgu.

Madonna kui ikoon on tarbimisnäljast sündinud konstruktsioon. “Strike a pose, there’s nothing to it,” ütleb ta oma laulus “Vogue” ja kui autorid nagu O’Brien alustavadki kusagilt mujalt, jõuavad nad lõpuks tema loomust diagnoosides ikka just sellesama järelduseni.