“Theater Of The Mind”
(Def Jam)
Mõnes mõttes on kahju, et hip-hopis on nii palju sooloartiste,
sest siis nad ei saa kunagi õigel ajal laiali minna. Ja siis need
soolokesed tulistavad uut materjali kogu aeg (Ludacris kuues albumit
üheksa aastaga) ja kätte jõuab kiire keskeakriis. Kui see
käes, siis räägivad nad üha sagedamini sellest, kui palju
nad on subkultuuri heaks ära teinud ja et noored kuked hoidku nokad maas.
Nad saavad aru, et nende “kuldaeg” hakkab otsa saama, aga nad ei
taha sellega leppida. Ja siis nad tüütavad meid oma
blää-blääga edasi: “Ma olen müünud 12
miljonit plaati ja olen tšempion.”
Siit plaadilt ei ole
midagi esile tõsta, vahest peale Lil Wayne’i minutilise
külalisräpi palas “Last Of A Dying Breed”, sest Lil Wayne
on kui ussist salvatud, kähisev ja närviline, nagu päris
inimene.
Mõelge, vaid üks vägev minut ja see ei
kuulu ka Ludacrisile. Ja muidu vähekriitilised Ameerika kuulajad ilmselt
nõustuvad minuga, sest see on esimene Ludacrise plaat üle kaheksa
aasta, mis Billboard 200 edetabelis number üheks ei tõusnud.
Kräpp.
3