“Oh tuhat ja tulinõ, mis nüüd sündü! Vanamõro karas´ kõiki kässi ja jalgu, küüste ja hammastõga kõnõlõjalõ külge, kradsõ ja kakk´tedä ja ka muid nii pall´o, kui kedägi kätte räbähtü, kooni tulinõ ja kiib viha veidü jahembas läts. Sis viil röögäs´ tä kui murdja lõvi: “Takah mul kõik, ti lundópääq!”

Kas ei kõla nagu tänapäevane multi või märulifilm hommikusest või õhtusest telekast? Nii esitasid meiegi esivanematest rehetaredes videvikku pidades fäntäsit (imemuinasjutud), seebikat (mis külas päeval sündis), mõistatamismänge põhimõttel aga rahvas arvab… pähklite peale , mõni mitukümend aastat teeninud ja eluga pääsenud soldat rääkis kuidas “japs ütles ära tüki, käi siit sa minema…”. Polnud telekat, raadiot, ajalehti, raamatuid, telefonist ja internetist rääkimata. Sellisel aja lõpupoole liikus külarätsepana Vastseliinas ja Setomaal ringi Hurda Jakobi (see kes 10 kroonise peal on kujutatud) usinaim kaastööline muinasjuttude rahvasuust üles kirjutamise alal Jaan Sandra (28.VIII 1862-20.X 1925).

Nii nagu enne teda olid muinasjutte inimestelt kirja pannud ja oma loominguga täiendanud Faehlmann ja Kreutzwald, nii pisukene muutis oma tekste ka Sandra. Ühelt poolt sellepärast, et ta ei saanud õmblemise ajal jutte kuulates neid üles kirjutada ja pärast oli mälu ja omapärane stiilitunne teinud oma töö. Igatahes kui folkloristid on jätkuvalt norinud Sandra Jaani üleskirjutatud 1897 rahvajutu, 403 rahvalaulu, 4129 vanasõna, 1133 punkti uskumuse ja kombe kirjapaneku rahvaehtsuse ja omaloomingu vahekorra üle, siis seda raamatut lugedes vabastaks folkloristid hääl meelel ebausaldatavast rahvaluulekorrespondendist ja võtaks Sandra Jaani Võro ja Seto kirjanike nimekirja, kus ees juba Shmalz, Jaik, Kõiv, Ruitlane, Ilves ja hulk teisi.

Kahrukõrvaga Ivvani 33 muinasjuttu on vaid üks väike osa Sandra kogutust, kuid esinduslik ja lummav.

Juba pealkirjad kõlavad nagu seltskondlikes ajakirjades: Seenekuningas; Petjä kuningas; Mis vaesõ mehe pujast sai; Kuri tüü, kuri palk; Paatäüs kulda; Luiganäio…

“Enditsel vanal ajal, kuna sóo maailm viil palló noorõmb ja priskõp oll´, elli Õdagumaal üts pistü –rikas kuningas, kel rohkõp latsi olõ-s ku ütsainus tütär. A tuu gi sai sääne tainapää, kia taha-s ütelegi mehele naasest minnäq…

Lugege ise edasi kui telekas rikkis, vool ära või pühapäev juhtub olema. Muinasjutud aitavad stressi, igavuse, läbipõlemise vastu, aitavad soojendada jahenenud suhteid ja on ilusad kuulata.