Lugemiselamus
Paljud sõbrad, kellele olen kirjeldanud Eva Ibbotsoni romaani “Kaasani täht”, on küsinud, miks ma arvan, et see on lasteraamat. Jah, tõepoolest, miks? Sest raamatu peategelastena seiklevad lapsed, umbes 12-13 aastased tüdrukud ja poisid. Sama lugu on muide ka Ibbotsoni mullu eesti keeles ilmunud romaaniga “Reis Merejõele”. Aga viimast raamatut võib pidada ka loodusjutuks – tegevus toimub Amazonase metsades, “Kaasani tähte” omakorda kriminulliks, mõlema raamatu kohta pole patt öelda ka armastusromaan. Žanril polegi õigupoolest tähtsust, mõlemad raamatud on lummav ja siiras lugemisvara.
Ibbotsoni raamatud räägivad elust, nii nagu see on. Ilma ilustamata, kuid samas maitsekalt jutustab kirjanik, miks mõned inimesed on pahad ja teised jälle head, ja et elu on vahel kõigile raske. Aga neil, kellel on unistused ja tunded, sõpradest rääkimata, ei hakka selles maailmas kunagi liiga külm ega kõle. Õnn tuleb külla sellele inimesele, kes on võimeline armastama ega viska tundeid prügikasti. Kuigi just see teebki elu vahel raskeks.
“Kaasani tähe” tegevuse käivitab muldvana näitlejanna, kes pärandab oma vanu rõivaid ja klaasist kunstehteid täis kohvri leidlaps Annikale, tänutäheks selle eest, et Annika kuulab pühendunult ja armastusega hulluks peetud vanadaami muistseid lugusid.
Ühel päeval aga ilmub välja Annika kaua kadunud ema. Kuigi ema on tütart petnud ja isegi tema tagant varastanud, ei pööra Annika emale selga, “sest ta on minu ema ja oma ema ei anta politseile üles”. Õnneks on Annikal muidugi olemas inimesed, kes teda päriselt armastavad.
Ma ei usu, et kirjanik tahab õhutada lapsi varjama kurjategijaist vanemaid, pigem kõneleb stseen tõelistest tunnetest, lojaalsusest ja tingimusteta armastusest, millest moodsas igapäevaelus puudu jääb. Mõtlen selle peale sageli, kui loen Stiinale saabunud murekirju, milles avanevad laste rasked probleemid, mis tulenevad eeskätt armastuse puudumisest.
Eva Ibbotson õppis nooruses psühholoogiat, kuid pidi õpingutest loobuma, kuna ta ei suutnud pealt vaadata ega ammugi läbi viia katseid loomadega. Siis tegi kaasüliõpilane mr Ibbotson Evale abieluettepaneku, sest arvas, et karjäärist loobudes teeb Eva teadusele vähem kahju. Mr Ibbotsonil oli õigus, kehva teadlase asemel sai maailm hea kirjaniku.
