Lugu koolivenna portreest
Kui uurisin, milline periood pikas ja viljakas (kokku ligi 1000 skulptuuri, monumenti ja pisiplastikas teost) kujuritegevuses on olnud lähedasem ja omasem, alustas Taniloo juttu 1960ndate uuendusotsinguist ja moodsatest vooludest. Just siis tulid ta loomingusse rõhutatult soojade šamottvormidega naisaktid ja kubistlik-formalistlikud (!) meesfiguurid (näiteks: Saaremaa 1919.a. mobiliseeritud saare meeste “ülestõusu” monument).
Hinnangut andes oludele ja taotlustele, ütleb Taniloo: “Olen olnud kunstis 60 aastat, alustasin Pallases. Õpiaeg mind ei ahistanud: inimkeha oli võimalik selgeks teha, nagu see klassikalises kunstimaailmas on olnud. Olen olnud figuraalskulptuuri mees, selles ei ole takistusi olnud. Ja akti tegemine läks ka varsti vabaks.” (Pallast jätkanud Riiklikus Kunstiinstituudis küll Stalini ajal akti treeniti, kuid näitusel pidid kujul siiski riided seljas olema.). “Nüüd me oleme jõudnud piirideta kunsti – see aeg tuleb ka ära kasutada.”
Näituse vabakäeline ja elav komponeering, terve eraldi saal vormitundlikku silma köitnud puust ja kivist loodusvorme, sh. edasiarendatud kivinäod; kips-, šamott- ja pronksportreed, mil postamentideks palgivägi; kompositsioonid enam kui sajandivanuste tarbeesemetega – rahvalikku käteosavust ja kunstimeelt vääristvad “Köögilugu”, “Merelugu”, “Kalamehe lugu”, “Kangalugu”; tõelises mixed-meedias läbi viidud biograafilised misanstseenid – kõik see annab küllaga vaatamist, äratundmist ja/või üllatusi, kuidas “piirideta kunsti” diskursust tõlgendada. Õigupoolest polegi need kunstidiskursused ja uue-vana, moodsa-mittemoodsa ortodoksia oluline. Olulisem on elav suhe ja väärtuste (millised me vist juba/ajutiselt kaotanud oleme) manifest.
Noorena oli Tanilool Tartus 5 sümbolit: Kivisild, Raekoda, Ülikooli peahoone, Toome varemed ja Kalevipoja monument. Et Kalevipoeg saab kava kohaselt käesoleva aasta Võidupühaks Tartus taastatud, selles on Tanilool kui visal eestvõitlejal omad teened. Remodelleerib A.Adamsoni kunagist kuju Ekke Väli, Taniloo käib Tartust teda aeg-ajalt konsulteerimas. Kivisild aga ootab veel taastamise idee vedajat.
Palamuslasena ei saa ma ühtlasi Taniloo teenete reas jätta märkimata tema põlvnemist Palamuse kandist: 1735.aastal laulatati Taniloo otsene esivanem Maarja-Magdaleena kirikus (s.o. Palamuse naaberkihelkonnas). Just nii kaugele on kunstnik jõudnud oma laiavõralise sugupuu uurimisega, tegevus, millega alustas 1950. Töös on suguvõsa vapi modelleerimine (tuleb teostamisele keraamikas) ja ühtlasi saab sellest koostatud ka üks järjekordne installatsioon. Soovigem vanameistrile jätkuvalt ergast vaimu moodsa kunstidiskursuse ja eestluse (kultuuri)loo ühendamisel.
