Kunagi olin ma tüdruk, kuid enam mitte.

Edna O’Brien „Girl“

 

Ühel kuumal aprilliööl viis aastat tagasi röövisid Boko Harami islamivõitlejad Chiboki linnas Nigeerias internaatkoolist 276 koolitüdrukut, toppisid nad veoautodesse ja sõidutasid oma laagrisse. Ligi 60 tüdrukul õnnestus järgnevate kuude jooksul vangistusest põgeneda. Tänaseni on põgenenud või vabastatud veel üle saja röövitud tüdruku. Kuid 112 tüdrukut – kellegi tütred, kellegi õed, kellegi lapselapsed – on endiselt kadunud. Või surnud. Mis nende Boko Harami küüsi langenud tüdrukutega juhtus?

Selle küsimusega tegeleb tuntud Iiri kirjanik Edna O’Brien (88) oma sel sügisel ilmunud ja ­autori enda sõnul viimaseks jäävas romaanis „Girl“ (e.k „Tüdruk“). Kui O’Brienile 1960. aastal (kuri)kuulsuse toonud esikromaanis „Maatüdrukud“ („The Country Girls“, e.k 2002) jutustas kirjanik loo tüdrukutest, nagu ta isegi kunagi oli – katoliiklikest iiri maatüdrukutest, kes ihkavad kloostrikooli seinte vahelt linna, ellu täis põnevust, mehi ja pulbitsevaid tundeid –, siis romaanis „Girl“ räägib O’Brien loo tüdrukutest, kes sattusid turvalisena näivate kooliseinte vahelt üleöö põrgusse.

Avalehele
0 Kommentaari