Luige tibukollane maja

Hans H. Luige Kadrioru maja sai restaureerimispreemia. Ene Läkk käis Koidula tänav 10 kohal.

“Ehitise väärikas vananemine on esteetiline elamus, mille ees tunneme aukartust,” arvab Stockholmi Kunstikõrgkooli arhitektuuriosakonna restaureerimisprofessor Ove Hidemark. Majade vananemine on omaette väärtus, mida ei tohi peatada tehniliste imevahenditega, või kui siis ehk pisut pidurdada.
“Põnev on tegelda vanade majadega. Kui hakkad nuuskima, siis saad aru, kust muutuvad põrandalauad, kus on teisest materjalist voodrilaud – järelikult on seal toimunud ümber- või juurdeehitus,” selgitab restaureerimisarhitekt Katrin Tomberg.
“Preemia saanud maja renoveerimine oli küllalt odav, sest maja oli heas seisukorras. Siin on peaaegu kõik säilitatud. Mis oli viltu, sellele ei pööratud suurt tähelepanu. Ega põrand ole piljardilaud, et peab otse olema,” selgitab muinsuskaitse spetsialist ja komisjoni liige Jaan Sotter. Kõigi pilgud puurivad põrandasse, mille üle võivad omanikud uhked olla. Õlitatud põrand on vanadest laudadest, mille praod vaid toonitavad selle väärikust ja iga.
“Siin õnneks sai investor aru, millised materiaalsed väärtused selles kultuuriväärtuses peituvad.”
“Tõepoolest, tellija soov oli, et seinad ei pea olema loodis, et nurgad ei pea olema täpsed. Võib-olla mõni teine oleks sellisel juhul skandaali teinud,” lisab Tomberg. “Taastada tuli esialgne ruumide planeering, et tuba oleks tuba ja köök oleks köök.”

“Vanas majas on ka tervislikud materjalid – ehtne puit ja kivi. Paljud ebausklikud inimesed tahavad minna elama uude majja, sest vanas on kindlasti keegi ära surnud või haige olnud. Aga need pisikud on meil elus ümberringi niikuinii ja need, mis kellegi ära tapsid, on ammu siit ära lennanud,” seletab Sotter. Seltskond rõkkab naerda. Kõik manavad endale silme ette pildi lendavatest pisikutest.
“Selle maja puhul oli tore veel see, et üldprojektijuht oli ise ka restaureerimisfänn.
Tema armastab vanu asju ja kuna ta on varem selliseid projekte teinud, siis tunneb ka seda turgu.Ta teab, et on olemas inimesi, kes sellise asja eest maksavad.”
“Vanad puurajoonid on tohutult populaarsed mitte ainult Skandinaavias, vaid ka ameerika yuppie’d kulutavad palju raha puumajade korrastamisele oma koduks,” rääkis juba aastaid tagasi Tallinna külastanud toonane Euroopa peamise muinsuskaitseorganisatsiooni Europa Nostra peasekretär Lester Borley. Tol ajal ei mõistetud siin, millise väärtuse otsas me tegelikult elame.
“Tavaliselt pakuvad sellised linnaosad inspireerivat miljööd loomeinimestele ja lastekasvatamiseks sobivat keskkonda peredele.”
Nüüd on hakanud Eestiski vanad puurajoonid hinda minema. On ka viimane aeg, sest hävinud, põlenud ja lammutatud on palju. Tallinnas on Kadriorg, Kalamaja, Kassisaba ning oaasid Pelgulinnas, Pelgurannas, Nõmmel, Süda ja Tatari tänaval miljööväärtuslikeks tunnistatud. Kohad, mille kinnisvaraärimehed veel mõni aeg tagasi oleksid hea meelega maatasa teinud ja pilvelõhkujad asemele ehitanud.
Kadriorgu, mille peakujundajaks läbi aegade on olnud tsaari tahe ning seal elanud sakste rikkus, on tekkimas elitaarne elurajoon. Paljud tõsised investorid on mõistnud restaureerimise vajalikkust Kadrioru väärtusliku miljöö säilitamisel ja on nördinud, kui mõnel kinnisvaramagnaadil õnnestub väevõimuga ehitada sinna mõni modernne kast.
“No need legod nüüd küll siia Kadrioru serva ei sobi,” näitab Luik Narva maanteel aastaid tagasi ehitet, Vilen Künnapu projekteeritud majade poole. Metodisti kiriku kõrvale püstitatud elamud sobivad moodsa pühakojaga suurepäraselt, paraku mitte Kadrioru äärde. Vaade neile sunnib unustama, et Katarienthal oli kunagi idülliline suvitusrajoon.

Hans H. Luige kinnisvarafirma on restaureerinud mitmeid (osa on veel pooleli) arhitektuuriajalooliselt väärtuslikke maju. Läinud aastal sai Suur-Karja 4 maja muinsuskaitse preemia akende renoveerimise eest, nüüd aga Kadrioru elamu Tallinna Kultuuriväärtuste ametilt restaureerimispreemia.
“Olime väga üllatunud, kui meile preemiast teatati,” räägib kogu ettevõtmist juhtinud Selle Mõtsar õnnelikult.
Kui preemia kätteandmisel küsisid ajakirjanikud Luigelt, miks ta selle kõigega jändab, on ju uue ehitamine tihtipeale odavam ja sama suurele maalapile suurema hoone püstipanek toob hiljem kindlasti palju rohkem sisse, vastas Luik, et neid maju, mida on veel restaureerida, pole enam palju järel.
Preemia võitnud uusrenessanslike ja neoklassitsistlike sugemetega juugendmaja Kadriorus räägib muuseas mitme autori olemasolust. Kunstiajaloolase Silvi Lindma-Pihlaku uurimuse järgi tegi esialgse projekti insener Aleksander Bürger, ehitati hoopiski insener-arhitekt Madis Kolgi teise projekti järgi, juurdeehituse tegi Eugen Habermann, kes tõenäoliselt muutis hiljem ka fassaadidekoori selliseks, nagu ta tänapäeval on.
Nüüd aga elab maja oma uut elu. Üürnikke on Skandinaaviast ja Eestist, maja ees seisab Hiina diplomaadi auto.