22.03.2007, 00:00
Lummava ajaloovestja mälestuseks
Henri Troyat (1.11.1911 – 2.03.2007) in memoriam.
Eesti keelde on tõlgitud palju ajaloobiograafilist
kirjandust. Siin leidub selliseid hiilgavaid analüütilisi
originaalkäsitlusi nagu Simon Sebag Montefiore kapitaalne
“Stalin”, mis raske graniiditükina mu kodus kirjutuslaual
raamatuvirna otsas kõrgub. Iga fakt mitu korda üle kontrollitud,
iga dialoog ja monoloog pealtkuulnute tunnistustega tsementeeritud.
Tõeline kvaliteedietalon igale ajaloolasele, kes võtab
nõuks mõnest suurmehest monograafia kirjutada. Kuid selles virnas
on ka Henri Troyat, autor, kellelt on viimase kümnendi jooksul
kõige enam tõlgitud suurmeeste elulugusid ning kes, julgen
väita, on mõjutanud tõenäoliselt kõige rohkem
eesti intelligentse lugeja arusaama sugestiivsest biograafilisest
ajalooromaanist. Sest oma “modellide” suhtes peent empaatiat
üles näitav Troyat on suurepärane jutustaja, kirjanik, kes
vangistab lugeja tähelepanu ega lase lahti enne, kui sisukorralehtki
ümber pööratud. Kirjastus Kunst ümbritses Troyat’
teosed kuldsete kaantega ja see värv sobib sellele säravale
stiilimeistrile nagu valatult. Samasugune sõnavõlur oli Stefan
Zweig, kui mainida vaid üht parimat Troyat’ eelkäijatest (ja
meil ammutuntud nime), kelle biograafiaid on kohalikel raamaturiiulitel samuti
mitu köidet. Metoodikas seob Zweigi ja Troyat’ kontseptuaalselt sama
kirjanduslik võte – nad belletriseerivad ajaloo. Tänaste
teadmiste põhjal on mõlemad õigupoolest esseistid ning
nende teosed subjektiivsed esseed, arutlused suurvaimudest. Aga seda suurem
tähtsus on neil ajaloo populariseerijana.
Troyat elas 95aastaseks ja avaldas üle saja raamatu. Üliproduktiivne nagu Dumas-isa (kelle elust kirjutas ta ühe oma viimase raamatu – aga nende omavahelises kõrvutuses on ka minupoolset hinnangut, eks) ja vitaalne nagu Tolstoi (kellega sidus teda Venemaa idealiseerimine ja kelle elu valas ta samuti raamatusse), on Troyat siinmail ennekõike tuntud biograafina, kuigi ta kirjutas ka romaane ja novelle. Esmalt need panidki Prantsusmaal temast rääkima; 1959 valiti ta Prantsuse Akadeemiasse. Minagi tunnen (oma piiratuses) teda vaid eestikeelsete tõlgete kaudu ning paarist-kolmest Troyat’ teosest olen Areenis ka lühiretsensiooni kirjutanud. Troyat’ “Aleksander I” on lihtsalt vaimustav lugemine, peaaegu psühhoanalüütiline meisterportree Zweigi “Maria Stuarti” vaimus. Siinnegi kirjutis oleks pidanud esialgu olema hoopis arvustus möödunud aastal Eesti Raamatu kirjastatud biograafiast “Aleksander III: Lumetsaar”. Aga – mis konarlik tõlge, mis piinlikud trükivead! Justkui mälestustahvel lohakale toimetajatööle. Kadus igasugune tahtmine rohkem ridu raisata.
Ka Troyat on omamoodi etalon – etalon subjektiivse eluloo kirjutamise kunstis. Seda kunsti valdas ta täiuslikult ja meile jääb ainult võimalus kaevelda, kui me ühte või teist MEILE olulist fakti, daatumit või nime tema teostest ei leia. Tema paksus “Katariina II-s” pole näiteks peaaegu üldse mainitud Eestit, märksa õhemas “Ivan IV-s” ta siiski Eestil (pro Liivimaal) mõnel korral peatub, justkui mokaotsast. Hariduselt jurist, kuid huvidelt ajaloolane, tuhnib ta hoolsalt dokumendikogumikes, kuulsate meeste ja naiste korrespondentsis, monograafiates, juba varem ilmunud biograafiates, valib välja tema jaoks huvitavad andmed ning kirjutab kokku. Troyat pole teaduslik uurija, vaid tark kompilaator. Ta pole varas, tema teosed lõpevad ausalt bibliograafiaga. Venemaa ajalugu on ta paleus, kuigi kordagi pärast perekonnaga punaste eest põgenemist 1920. aastal ei k&uu ml;lasta ta sünnimaad. Läbi Kaukaasia, Krimmi, Istanbuli ja Veneetsia pagedes jõuab ta pere lõpuks Pariisi. Ta ei taha rikkuda mäletust õnneajast (nagu mu ema, kes ei käinud kordagi tagastatud sünnitalu vaatamas) ning tema literatuurse haridustee kujundavad 19. sajandi suured vene realistid. Tõenäoliselt oma armeenia juured ära unustanud ja prantsuse keeles kirjutanud Troyat’ (ristinimega Levon Aslan Torossjan, venepäraselt Lev Aslanovitš Tarassov) rahvuslik identiteet on põnev psühholoogiline probleem.