Lustiga tehtud, lustiga mängitud, aga...
“Nõks”
Autor Ann
Jellicoe. Lavastaja Priit Võigemast.
Mängivad Tõnn
Lamp, Alo Kõrve, Mart Toome, Külli Teetamm.
Esietendus
Tallinna Linnateatris 17. novembril.
“Päike
soojem, taevas sinisem”
Autor Dennis Potter. Lavastaja Mart
Koldits.
Mängivad Rain Simmul, Margus Tabor, Aleksander Eelmaa, Anne
Reemann, Andres Ots, Allan Noormets, Piret Kalda.
Esietendus Tallinna
Linnateatris 8. detsembril.
Väidetavalt ei ole kriitiku
asi küsida, miks üks või teine lugu parajasti
ühe või teise teatri repertuaari võetakse. Et kriitik
kritiseerigu tulemust. Aga kui tulemus on igati vinks-vonks, miski, mis on
korralik ja turvaline ja mille kallal ei saa kuidagi ennast lolliks tegemata
viriseda, aga paraku ei kerki kulm ka üleliia üllatusest ega
vaimustusest?
Pole saladus, et selline siin ja praegu tegelikkusega
mitte just viljakat dialoogi harrastav elevandiluutorni-kunst, mida Linnateater
oma paksude müüride vahel viljeleb, ei ole päriselt minu
teetass. Aga ma leian, et see pole ka kõige “tolmusem”
teater ja päris põhjani eluvõõras paik, mis
pärast rasket päevatööd rahvale meelelahutuseks ainult
kostüümidraamasid ja suhtekomöödiaid pakub. Kuigi ta pakub
ka neid.
Provintsist pealinna nooblisse
teatrisse tulnud Priit Võigemast debüteeris Linnateatris
lavastusega “Nõks” – suhtekomöödiaga, mille
puhul tegin panused noorusliku energia, kollektiivi sünergia ja
stambivabaduse peale (silme ees suvine “Portselansuits” Teatriliidu
saalis, kus vaatamata sellele, et eksistentsiaalne ja maailmavalulik lugu ise
jalust ei rabanud, suutis Lauri Lagle lavastus ja näitlejate kirglikkus
spartalikes tingimustes ikkagi üle kolme tunni elava huvi üleval
hoida).
“Nõksu” mootor – kuidas saada naist
– on naiste- ja meesteajakirjades viimse kui jupini lahti monteeritud,
nii et seegi lugu ei ole just teab mis ootamatusi täis. Omas ajas (60ndate
alguses) oli tekstil ehk tõesti ka emantsipatsioonile ja
stereotüüpide läbivalgustamisele rõhuv väärtus.
Lavastaja on panustanud füüsilisele pingele: tempo on kohati nii
kiire, et näiteks Tõnn Lambile tahaks söösta klaasi
suhkruvett ja tooli pakkuma, et ta keset lava rabandust ei saaks.
Kitsas Londoni korteris põrkuvad erinevad temperamendid – suure
jutuga allüürnik elumees Tolen (Alo Kõrve), nohiklik ja naiste
sebimise kunstis vilumatu korteriperemees Colin (Mart Toome) ja boheemlaslik
naljahammas ning muidu hüperaktiivne ja loominguline Tom (Tõnn
Lamp). Süütenööriks ettearvatavatele sündmustele saab
eksinud noore näitsiku ilmumine (Külli Teetamm), kes peagi muutub
salakavalaks hüsteeriliseks vambiks. Ma tajun kõigi meeltega
positiivsust ja lusti nende mängus, ma kujutan suurema vaevata ette, et
prooviperiood oli killurebimist ja rõõmu täis, aga ikkagi
vaatan ma juba ei tea mitmendat korda kella.
“Päike soojem, taevas sinisem” viib vaataja
1943. aasta Inglismaale, sõjast, hirmudest, rassismist, vägivallast
läbiimbunud aega. Lavastaja Mart Koldits on näitemängu valikut
üritanud intervjuudes aktualiseerida näiteks kas või
pronksiöö sündmustega aprillis. Peamiselt huvitas teda
üldinimlik mudelkäitumine, mida ta iseloomustab nii: “Kardan
ise, olen ebakindel, seetõttu ründan teisi. Sitt, mis mul kaelas
on, seda ma ei lahenda mitte ise ära, vaid valan teiste kaela edasi. Nagu
Aku Louhimeh
e filmis “Paha maa” – inimesed elavad oma paha teiste peale
välja ja siis see paha muudkui kandub mööda inimesi
edasi”.
Ainus erinevus on see, et pärast “Paha
maa” nägemist oled liimist lahti ja mõtled kaks korda, enne
kui tolmuimejamüüja nina ees ukse kinni lööd, sest mine
tea... Aga pärast “Päike soojem...” vaatamist niisugust
õõva ei jää – kas on asi tõsise loo ja
inimolemise groteskse ambivalentsuse ohtras leevendamises hea huumori ja kohati
karikatuurse stiliseeritud mängulaadiga, et finaali traagika nii
võikalt ja mällusööbivalt ei mõju?
Kõik näitlejad, kes mängivad esmapilgul
süütute kelmustega kogemata üle piiri minevaid lapsi (tapavad
orava, sulgevad naljaviluks küüniukse, nii et üks laps sisse
põleb), on enda seest (ning kindlasti ka oma järelkasvu
jälgimise pealt) leidnud omanäolised ja hästi töötavad
lahendused, intonatsiooni, kehakeele, miimika. Abiks on ka Peeter Sauteri
tõesti suupärane ja ladus tõlge.
Kuid minu suur
aplaus läheb ikkagi Margus Taborile, kes peksukott Donaldi rollis on
saavutanud harukordse tasakaalu haletsusväärsuse (rõhutatud
absurdse räpaka kostüümi, haige kõrvasideme, marraskil
moka ja paar numbrit liiga suurte kummikutega) ja tõsise
närvidelekäivuse vahel.