Ly Seppel. "'Ajasära"'.

Huma, 63 lk

“Lõhki lõhkudes me ühistüve,/paiskud öhe, mis nii tähistume./Ajaharjul lahus tähistume.” Kirjutab Ly. “Oma õiekest avavast roosist kirjutab Ly: “Ometi üks, kes jaksab veel naeratada/mõtlemata maaväringule,/alandlikult/leppides ja lootes.” Ly peab oluliseks:”Minna oma teed,/olla oma olemist./Unes ja ärkvel./Kuni ruum puhkeb,/aeg aheneb,/Ise asetud ümber.” Värisevi  käsi ja südame pekseldes kirjutab Ly:”Meie peal on kõiksuse silm,/meist endistki vastu see vaatab.” Nõnda kirjutab ta. Mida oskan lisada?! Tahaks kirjutada hästi. Nagu Rudaki.

Ly Seppel, see lapseeast saati ju värsi sees hoitu (esimesed lullad Rapla õpilasalmanahhis “Oma sulega” 1958, esikkogu “Igal hommikul avan peo” 1965) on saavutanud küpseks keskeaks aukartustäratava täiuse sõna vallas, sõna valdamises. Mõne meistri puhul sõnab rahvasuu:”Taliga kant leikab!”Nii ka Ly’l – pealkirjast tagakaaneni!

AJAS ÄRA –VIIS MINEMA. AJAS ÄRA – SAI ASJA KORDA. AJASÄRA. Sära ja sädelust küllaga.

Ja ka esikkogu pealkirjas samalaadne nipp:”AVAN PEO!” Lihtsale sõnale konteksti kaudu tähenduslikkuse sära andmine käib Ly’l pealtnäha lihtsalt. “Valguselöök vastu silmi./Laps kilkab:tuli,tuli!” Ly tekstid on välkvalgeil hetkil sündinud,”AJASÄRA” pole kuigi mahukas, sügav, sillerdav ja sädelev ometi, tundub, et tegu on viimase kümne aasta tekstidega. Viimase luuletuseni jõudnud ohkasin – juba läbi. Tagakaanel on veel üks:”Ehmatuski ja imestus/on meie elu.Sest/suur on silmade pimestus/elusast päikesest. Kunstnik on lisanud väikseformaadilise portreefoto. Ly, kellest olen mõned head aastad noorem, näeb sedavõrd sarmikas välja, et mu säravhall habe suisa tuhmub.