1971. aastal ilmunud briti ulme uue laine juba klassikaks saanud romaan. Tolleaegne avangardsem ulme oli juba pöördunud teadustehniliste insenerilugude juurest suurema väljandusrikkuse, psühholoogilisema ja sotsiaalteadlikuma karakterikäsitluse poole.  Nii on ka “Pastellvärvide linn” (kirjanik oli selle kirjutamise ajal 26 aastane) mitme ulme alamžanri sümbioos, ning püüdleb esmajoones teatava stilistilise ütlemislaadi rõhutamise poole. Mitte niivõrd sündmustik ja taustamaailm pole peamine (ehkki ka need on filigraansed ja ülimalt täpselt kujundatud), kuivõrd tegelaste motivatsioonide ja sisemaailma kirjanduslik peegeldus.

Tegevus toimub ülikauges tulevikus, mis meenutab esmalt fantasy-maailma, kuid maaliliste metsade asemel on siin postindustriaalse ajastu jääkmaastik Tegelaste suhestatus (rüütlid-kuningannad-koletised) tuletavad pigem meelde kuningas Arthuri aegu. Maa tehnoloogilisele hiilgeajastusle on järgnenud järsk langus, saabunud on  ökoloogiline katastroof. Kasutatakse lennumasinaid ja energiamõõku, mille tööprintsiibid on ajalukku kadunud. Tsiviliseerituse ainsat tuge Viriconiumit ähvardab häving. Põhjast tungivad peale barbarihordid, kes on enda valdusesse saanud ennemuistse supertehnoloogia, mille hukatuslikku olemust nad isegi ei tunne. Maailm vajab päästmist ja sellega hakkama saavad kangelased löövad peale vastaste sügavaid haavu ka eneste hinge. “Pastellvärvide linn” on mõneti zelaznylik, poeetilis-brutaalne, väga hoolikalt häälestatud ja läbimõeldud quest-romaan.