“Hold Time”
(4AD)
Olen endiselt
üsna kindel, et selle Portlandist pärit singer’i ja
songwriter’i album “Transfiguration Of Vincent” oli üks
2003. aasta parimaid plaate üldse. Need räsitud, rikutud, justkui
hingematvad laulud (cover Bowie loost “Let’s Dance” meenub
kõigepealt) joonisid vastiku intiimsusega alla kõik selle, mis on
meie eludes puudu ja valesti, kui sellele kord jälle mõtlema
hakata.
Ma arvasin juba siis aru saavat, et tolle plaadi erakordsus
märkis ühtlasi tema ühekordsust. Et Ward vaevalt ennast millesse
sellisesse enam ära kaotab. Ja seepärast olen püüdnud mitte
olla pettunud, kui ta plaadist või laulust teise on neist kaugetest ja
kummastavatest hetkedest pigem eemale nihkunud. Nüüdne Ward on pigem
smart kui deep. Ja kui kunagi lugesid lüngad tema lauludes, siis
nüüd on ta sujuv stilisaator, disainija ja dekoreerija, kes oskab
vajadusel omaenese lauludestki kenasti ohutus kauguses püsida. Tema
muusika on kena ja puhas ja keelpilliküllane, aga võõraid
vaime ta sinna sisse ei lase ja ega nood sinna kutsumata ka ei tule.
Kuid aeg-ajalt saab ta – olgugi teistmoodi – ikka veel minu
puudutamisega hakkama. Nii plaadi nimilaulu kurb kunstpop à la Rufus
Wainwright kui lõpulooks kõlav Morricone-stiilis
instrumentaalversioon Sinatra laulust “I’m A Fool To Want
You” on näited pigem oskusest tunderõhke filmilikult raamida
kui nende alasti jõhkrusega silmitsi seista, aga vähemalt on need
raamid ilusad.
7
