"'Ma ei sure teie kiuste"'

Margit Tõnson ei saa lahti tundest, et ta on filmi “Klass” juba näinud, lugenud, kogenud, tundnud.

“Klass”
Režissöör- stsenarist Ilmar Raag.
Produtsent Riina Sildos.
Operaator Kristjan-Jaak Nuudi.
Kunstnik Eva-Maria Gramakovski.
Osades Lauri Pedaja, Pärt Uusberg, Vallo Kirs, Paula Solvak, Riina Ries, Mikk Mägi, Margus Prangel, Tiina Rebane jt.

Alates 16. märtsist kobarkinos.

On uduvihmane pärastlõuna (9. märts). Sõidame Ilmar Raagi musta maasturiga trahvikiirusel Jõgeva poole. Autos on veel eriefektide spets Lauri Laasik – kaks-ööd-magamata mees – ja film ise, kahes arvutis. Ühes natuke küpsem, teises noorem versioon. Igaks juhuks on kaasas ka projektor. Ettenägelikkus on pool võitu.
Eesmärk on testida Alo Mattiiseni muusikapäevadel osalejate, keskmisest tublimate ja aktiivsemate (vanasti kutsuti neid oivikuteks – neid, kes jõudsid kooli kõrvalt käia trennis, muusikakoolis, koorilaulus, näiteringis, luuleklubis ja kelle klassitunnistusi oli igav vaadata) noorte peal verivärsket noortefilmi “Klass”. “Klassi” turundusstrateegiast veel nii palju, et “originaal­sus” seisnes ette-mitte-pläramises, väljavalitute peal testimises (nagu Hollywoodis), spetsiaalsetes filmiblogi-pihtimustes (http://ilmarraag.blogspot.com) ja... Muidugi tegi filmi näitejuht Gerda Kordemets “Klassi” tegemisest omakorda dokumentaalfilmi ning seda näitas paar päeva enne esilinastust ETV.  Filmi peategelased on pärit kooliteatritest Raplast, Jõgevalt, Rakverest, Tallinnast...
Testseansi alguseks on kultuurimaja saali kogunenud värvikas seltskond eespool kirjeldatud noori, aga ka nende juhendajad-pedagoogid, kes pisut ärevil, sest SL Õhtulehte nad juba lugesid. Siin-seal alustab keegi nõudlikku plaksutamist, mis kasvab kohe massiliseks aplausiks. Ja nii üha uuesti ja uuesti. Massihüpnoosi esimesed pääsukesed.
Miks teha tehtud filmi?
Raag juhatab “mitteametliku põrandaaluse linastuse” napisõnaliselt sisse, tehnika tõrgub tavapäraselt, aga lõpuks on saal pime ja tillukesele ekraanile projitseeruvad ... ammu nähtud ideed, nähtud kangelased ja antikangelased, nähtud olukorrad, nähtud lahendused. Ma olen seda kõike juba näinud, lugenud, kohanud, tundnud. Tõsi, üks erinevus on. See klassitäis noori räägib eesti keeles. Kohati ropus slängis (“Ja mitte üks türa ei sega vahele”, “heavy metal, käisin sital”, auditooriumis saateks kõmisevad naeruhood), kuid enamjaolt siiski elavas ja orgaanilises keeles – mitte selles eesti filmile nii omases dialektis, mis kõlab halvimal juhul nagu otsetõlge inglise keelest.
Ma usun, et need elusad, värsked, jahmatavad repliigid pärinevad suuresti 15 noore näitleja (filmi tuumik) enda kõnepruugist. Sest nad on kahtlemata selle filmi kaasautorid. Initsiatiiv, algimpulss võis ju tulla Raagilt, aga liha kontidele, isegi mõned konkreetsed karakterid (õpetajad, vanemad) noortelt endilt.
Nad mängivad hästi. Nende silmis pole “tahan saada superstaariks” edevust, vaid hoopis pühendunu veendumus – film on nende jaoks vajalik ja ta kõnetab seda, kes tahab kuulata, kelle süda on õige koha peal. (Nagu nentis hiljem auditooriumi naerupahvakutest šokis noor näitleja Pärt Uusberg, kelle kanda Joosepi, kiusatud poisi raske roll: “Kes suudab kaasa elada ja keskenduda ja kaasa tunda, see nutab. See, kes ei suuda, see naerab.”) Nad annavad endast kõik ja veel natuke peale. Ja nad ei küsi midagi vastu.
David Cronenbergi “Vägivaldne minevik”, Thomas Vinterbergi &l dquo;Kallis Wendy”, Gus Van Santi “Elevant” tulevad esimestena meelde. Need on kui kolm kaljut, mis kõrguvad kino pika ajaloo tüseda puberteedi-maailmavalu-süsteem-versus-indiviid-vägivallafilmide kogumi kohal. Miks meil on vaja kodumaist klooni anno 2007? Kas tõesti ainult selle pärast, et seda pole siinmail varem tehtud? Lubage meenutada, Jaak Kilmi ja Andres Maimiku dokumentaal “Päkapikudisko” näitas väga avameelselt koolivägivalda, aga keelati ETVs ära. “Mänguvägivalda” aga ETV nüüd suisa toetab?! Kui kellegi mälu ulatub ka “Naerata ometi” ja “Õnnelind flamingo” aegadesse, siis “vägivald sünnitab vägivalda” idee on ka eesti kinos kaunikesti kaalukalt kajastatud.
Moralist, kes ei paku lahendusi
Raagi õigustus koolivägivallast ausat ja realistlikku filmi teha peitub otsapidi kuskil tema enda kooliajas kogetul ja nähtul, otsapidi asjaolul, et 77% tänastest õpilastest on koolivägivallaga kokku puutunud (aina sagedamini toob massimeedia meieni uudiseid tüdrukutest, kes peksavad armutult läbi kooliõe, poistest, kes tassivad metsa ja pussitavad jõhkralt klassivenda jne) ja igas teises klassis on õpilane, kel on juurdepääs relvadele.
Filmi karm finaal on laenatud maailmakogemusest. Kuigi Eesti olusid arvestades oleks adekvaatsem, kui tagakiusatu endale nööri kaela paneks, sest vaadakem faktidele otsa – just nii käitub eesti koolipoiss või koolitüdruk, kes abi otsida ei oska, vanematega kontakti ei leia, ja kooli psühholoog (kui teda üldse kooli palgal on) oli sel päeval näiteks koolitusel.
Raagi puhul ei saa me üle ega ümber tema soovist ühiskonna silmi avada ja südametunnistusele koputada. “Klass” on tema jaoks miniatuurne ühiskonnamudel, seal toimuvat saab laiendada apaatsetest indiviididest oma muredega üle koormatud ühiskonnale, kel pole silmi ega kõrvu teiste probleemide jaoks. Ta esitab vaatajale kaadrite vahel küsimuse, kuidas too ise kriisiolukorras käituks. Ta ei otsi süüdlast ja ei paku ka lahendusi. Murdeealiste käitumine koolis on tema arvates võrreldav murdeealise noore ühiskonna käitumisega. Mõned on isiksused, mõnel aga isiksuse asemel firmakad. Ja see on nõme. Kui 15 aastat tagasi meile kapitalism kohale toodi, siis oli pakist puudu kasutamisõpetus. Õigemini, ära oli unustatud hoiatussedel, et edaspidi on igaühe ellujäämine tema enda mure, ja nõrgemad peavadki välja surema.
“Ma ei sure teie kiuste...” laulab lapsehääl kui ingel teispoolsusest (Pärt Uusberg kirjutas selle filmi parima loo, mis päästab filmi lõpuks üheplaanilisusest). Too kurb-kaunis viis peas ringlemas, mõtlen enda jaoks kõigi filmi puuduste kiuste välja ühe põhjuse, miks seda kinno vaatama minna: just nende noorte näitlejate pärast tuleb seda teha, sest see on nende ainus tasu. Ja kui teil tekib pärast korrakski küsimus “kus on väljapääs?”, on film ilmselt ka oma hoiatusliku eesmärgi täitnud. Mis sest, et lavastuslikult kohmakalt ja kohati kopeerides. Müts maha suurepärase montaaži, helirežii ja operaatoritöö ees, mõistagi.

 

Sünopsis
Joosep (Pärt Uusberg) on klassi peksupoiss. Sõjaväelasest isa (Margus Prangel) õpetab kodus, et õige mees hakkab vastu. Ema (Tiina Rebane) noomib, et vägivald pole lahendus. Klassijuhataja (Laine Mägi) on klassi kiusajates pettunud.
Joosep on tark poiss, tal on unistus, ta kannatab kolkimise ära, sest varsti saab nende nõmedate, firmakatega isiksuse puudujääke kompenseerivate nolkide seltskonnast minema, ülikooli, välismaale... Kiusajad aga ei anna alla. Õli viskab tahtmatult tulle ka linnakooli uustulnuk, igati popp Kaspar (Vallo Kirs), kes saatuse tahtel vahetab leeri ja Joosepit kaitstes kõigutab liidri Andersi (Lauri Pedaja) positsiooni. Enne nii normaalne olnud poiss on ühtäkki olukorras, kust auga välja tulemiseks on vähe võimalusi...