Siim Nestor Foto: Laura Nestor

See on kummaline lingvistiline fenomen, mis levib meie juturuumis mühinal. Ja et sellist kõnemaneeri kasutavad peamiselt teismelised ja noored ning moekam rahvas, võib arvata, et ootamatu-küsimuse-viiruse levik on alles alguses ja varsti-varsti räägivad kõik nii. Nii nagu nad osaleksid parasjagu televiktoriinis ja ebaleksid oma vastuses: „Millal toimus Ümera lahing?“ – „B. Tuhat üheksasada kaheksakümmend...?“

Usun, et olen sedamoodi ka ise kõnelenud. Endale aru andmata, kasutanud justkui parasiit-intonatsiooni. Tõenäoliselt on külge hakanud harjumus ka peamine põhjus, miks inimesed sedasi räägivad. Aga põhjusteks võivad ka olla ebakindlus (tõesti kaheldakse enese öeldus), mingi grupi kõnemaneeris ja moes.

Ega midagi väga hullu tost polegi, kuid tillukesi tõrkeid see suhtluses teeb. Juhe läheb hetkeks kokku, tuleb esitatud avaldus peas kiiresti ära tõlkida – sellel küsimärk tagant võtta, lause lõpu helikõrgus peas paika sättida, et aru saada, kas öeldi midagi kindlat või väga ebakindlat. Eriti puhkudel, kui küsimusele vastatakse vastusega, mis kõlab kui küsimus, ja siis, kui kõnetoon muutub küsivaks lause keskel (küsimärk tuleb justkui koma asemel).

„Mis kellaks sa homme lähed?“ „Mul on kell kümme koosolek?“

Pisut utreeritult võib see kõlada umbes sedasi:

„Mis kellaks sa homme lähed?“ „Mul on kell kümme koosolek?“

„Ok, aga mis kell sa koju jõuad?“ „Ma ei oska öelda?“

„Aga millal sa oskad öelda?“ „Kui mul kella kolmeks on selge, palju vaja veel teha? Siis tean täpsemalt?“

Inglise keele maailmas on see vana probleem. Ennekõike seostatakse seda ameeriklaste kõnemaneeriga, kuid keeleuurijad on arvamusel, et põhjuseks võib olla ka Austraalia inglise keele aktsent, ka Uus-Meremaa oma, kus see kerkis esile juba II maailmasõja ajal.

Ameerikas osutatakse lähtekohana aga 1960ndatele ja Lõuna-Kalifornias asuva San Fernando Valley kõrgema keskklassi tüdrukute kõnemaneerile. Frank Zappa parodeeris nende jutustavaid küsilauseid aastal 1982 avaldatud loos „Valley Girl“. Ning Valleyspeak’i ehk Valspeak’i peetakse praegu upspeak’iks või uptalk’iks nimetatava kõnepruugi eellaseks. Teaduslik termin seesuguse jutulaadi kohta on high rising terminal (HRT).

Eestisse on see jõudnud viimastel aastatel. Võimalik, et kuskilt noorte- või komöödiasarjadest-filmidest või siis rahvusvahelise haardega juutuuberite-influentserite suust. Ja mitte ainult Eestisse. Valleyspeak’i levik on globaalne.

Nii või naa, meie kõneruumis on kahtlustav kõneviis juba sedavõrd levinud, et mõni targem võiks kultuurinähtust uurida ja asjale korraliku nime anda. Ma ise ei saa sellega joonelt hakkama?