11.07.2008, 00:00
Ma käisin koolis
Veiko Märka vaatas Rakveres spetsiaalselt festivali tarbeks lavastatud „Kooli"' - teatritükki, mis ei sea endale sügavaid kunstilisi eesmärke, vaid toetub rõhuvas osas publiku osalusele.
Osalusefekti tekitati mitmel moel. Mina näiteks õppisin peaaegu
sarnases koolimajas nagu koolihoone, mille klassides, aulas ja maja ees
lavastus hargneb. Lavastuslikele detailidele lisandusid psühholoogilised,
tingitud taasmeenuvatest päris-kooli mälestustest. Kas või
“kiituskirjade” jagamine (suvalistele vaatajatele)
“lõpuaktusel”. Kõigest mõistuslikust
vastuvõitlemisest hoolimata tekkis mu hinges jabur igatsus
järgmises etenduses paremini joonistada, ujumisliigutusi teha ja
üldse tubli olla, et ise kogu saali ees tunnustust pälvida. Selliseid
kauge koolipõlve taasaistinguid tekkis veelgi, lõpupildi
tegemisel näiteks, mis tänu Erni Kase toredale mängule oli loo
vääriline lõpplahendus. Aga ka juba esimeses
“stseenis”, kus publik täiesti meelevaldselt neljaks
paralleelklassiks jaotatakse.
Kolmandaks pakkus näidend
sisulist järelemõtlemist kooli kui tsivilisatsiooni ühe
põhjapanevama institutsiooni mõtte üle. Kõige
sümboolsem oli Margus Grosnõi inimeseõpetuse tund:
ujumaõppimine klassis ja – erinevalt õpetajast –
väga ebaujujalikult riides olles. Võib-olla veel huvitavam oli
kunstiõpetaja (Jaanika Juhanson) ja kooli majandusjuhataja (Erni Kask)
vaidlus kunsti olemuse üle, aga ma pidin samal ajal ju joonistama ning
pool juttu lendas kõrvust mööda. (Ja polegi laste asi
täiskasvanute sõnelemist pealt kuulata!) Informaatika tunnist
jätsin meelde tõetera, et loll otsib kunstis võltsi, tark
inimene aga elutõde. Seda viimast “Kool” ju pakkuski, ehkki
pealiskaudselt.
Religiooniõpetus iseenesest ei pakkunud mulle
midagi, sest tean rahvaloenduse andmeid sama hästi. Aga Tauno Tederi
kujutatud tüüp – libe ja lipitsev usujünger, kes on
nõus oopiumi hinge puistama ka põranda all ja pimedas – oli
ehe.
Muidugi oli Rakvere teatri “Kool” mitmes suhtes
parem kui päris kool. Tunnid kestsid umbes veerand tundi ja olid
huvitavamad. Ning karvane õpetaja, kes klassi ees piima joob ja
äärepealt oma saba klaasi vajutab, on tegelikult iga koolilapse
unistus.
Oluline oli tekkinud eredas üldmuljes seegi, et
“Kool” etendus umbes samal aastaajal, millest peaksid pärinema
ka vaatajate endi viimased koolimälestused – lõpupeod.
Ainsa, kuid olulise miinusena toon välja söögivahetunni
puudumise.
Rakvere Teater: “Kool”. Esietendus 3. juulil
festivali Baltoscandal raames Rakvere Vene gümnaasiumis.