Kolmandaks pakkus näidend sisulist järelemõtlemist kooli kui tsivilisatsiooni ühe põhjapanevama institutsiooni mõtte üle. Kõige sümboolsem oli Margus Grosnõi inimeseõpetuse tund: ujumaõppimine klassis ja – erinevalt õpetajast – väga ebaujujalikult riides olles. Võib-olla veel huvitavam oli kunstiõpetaja (Jaanika Juhanson) ja kooli majandusjuhataja (Erni Kask) vaidlus kunsti olemuse üle, aga ma pidin samal ajal ju joonistama ning pool juttu lendas kõrvust mööda. (Ja polegi laste asi täiskasvanute sõnelemist pealt kuulata!) Informaatika tunnist jätsin meelde tõetera, et loll otsib kunstis võltsi, tark inimene aga elutõde. Seda viimast “Kool” ju pakkuski, ehkki pealiskaudselt.


Religiooniõpetus iseenesest ei pakkunud mulle midagi, sest tean rahvaloenduse andmeid sama hästi. Aga Tauno Tederi kujutatud tüüp – libe ja lipitsev usujünger, kes on nõus oopiumi hinge puistama ka põranda all ja pimedas – oli ehe.


Muidugi oli Rakvere teatri “Kool” mitmes suhtes parem kui päris kool. Tunnid kestsid umbes veerand tundi ja olid huvitavamad. Ning karvane õpetaja, kes klassi ees piima joob ja äärepealt oma saba klaasi vajutab, on tegelikult iga koolilapse unistus.


Oluline oli tekkinud eredas üldmuljes seegi, et “Kool” etendus umbes samal aastaajal, millest peaksid pärinema ka vaatajate endi viimased koolimälestused – lõpupeod.


Ainsa, kuid olulise miinusena toon välja söögivahetunni puudumise.


Rakvere Teater: “Kool”. Esietendus 3. juulil festivali Baltoscandal raames Rakvere Vene gümnaasiumis.