“Ma tahan su maali!”

Üks Ole ühe Saadoja, üks Elken ühe Murka vastu. Kadri Karro uuris eesti kunstnikelt, kuidas ja miks nad omavahel teoseid vahetavad.

“Tõsiselt öeldes, Vincent, kardan, et ma ei saaks elada teie maalide keskel. Nad teeksid mu üheainsa nädalaga hulluks.”

Maalikunstnik Paul Gauguin maalikunstnik Vincent van Goghile Irving Stone’i romaanis “Elujanu” (1956)

Selleks, et koguda kunsti – mida on ikka peetud pigem kalliks ja eksklusiivseks hobiks –, ei pea tingimata piisaval hulgal vaba raha (või miliuslikku “veenmisoskust”) omama. Võib piisata ka sellest, et olete ise kunstnik. Aastate jooksul kunstnikega ja kunstnikest vesteldes on ikka kõrva jäänud see, et kunstnikud vahetavad omavahel teoseid. Seda nii isikliku kui loomingulise sümpaatia alusel. Ka Gauguin, kes romaanis “Elujanu” kurdab van Goghile, et tolle teosed panevad kogu ta sisikonna värisema, vahetas päriselus siiski vaevatud geeniusega teoseid.