Minu mõtted katkestas esimesena all jõudnud ajakirjaniku hääl, kes ainsana teades, mis meid ees ootab, oli end targu taskulambiga varustanud. “Edasi läheb kuivemaks ja prahti on vähem”, teatas ta julgustavalt. All tegi käik järsu pöörde vasemale. Meie ees avanes vaatepilt muldpõranda ja üleni kivivooderdusega  umbes kahe meetri laiusest ning kahe ja poole meetri kõrgusest “tunnelist”. Selle paremal küljel olevatest ja ligikaudu viiemeetriste vahemaade taga paiknevatest väikestest akendest immitses nõrka päevavalgust.  Võlvkäik liikus nöörsirgelt sadakond meetrit edasi ja tegi siis uue käänaku vasakule, et 90 kraadise nurga alt jätkuda. Näis nagu oleks aeg seiskunud. Kontrast meie peade kohal laisalt voolava halli argieluga tundus tohutu. Taskulambi hüplevat valgussõõri jälgides muutus aja kulg hetkeks käega katsutavaks ning silme ees heiastusid aastaarvud 1700, 1704, 1944 ...

Siinkohal on ülim aeg paariks teemakohaseks selgituseks. 15. sajandi teisel poolel muutis järjest populaarsema raskesuurtükiväe kasutamine piiramistel keskaegsed kõrged ja suhteliselt õhukesed kindlusemüürid selle toime vastu täiesti kaitsetuks. Tundus, et suurtükiväe võidukäiku ei peata ükski jõud.

Vastumürk siiski leidus. Selleks kujunesid uut tüüpi fortifikatsioonid, mida nende sünnimaa itaalia järgi nimetati trace italienne. Uus süsteem levis kiiresti üle Euroopa. Seda iseloomustasid poolkaldu ehitatud müürid, mis konstrueeriti mullast ja kivipurust ning kaeti enamasti telliskividega. Mõeldavad olid ka üksnes mullast kaitsevallid, mis aga ei suutnud erosioonile kaua vastu panna. Kaasaegsete kinnitusel oli nende elueaks keskmiselt neli aastat, mida minimaalse hooldusega sai pikendada kümne aastani. Lisaks tehti müürid varasemaga võrreldes nüüd palju madalamad ja paksemad.

Trace italienne’i keskseks komponendiks oli mullast viienurkne mitmeastmeline kaitseehitis bastion. Selle kahelt esiküljelt oli võimalik tulistada vaenlast frontaalselt ning kahelt tiivalt, flangilt, hoida vallikraavi külgtule all. 16. sajandi alguses tekkinud vana-itaalia süsteemi bastionitele, mille kohta avaldas raamatu ka maalikunsnikuna ja graafikuna tuntuks saanud Albrecht Dürer, järgnes 1570. aastatel uus-itaalia süsteem. Sellega arengud veel ei piirdunud. 16. sajandi lõpus tekkis Madalmaades uus nn vana-hollandi bastionaalsüsteem, millele neljanda variandina järgnes uus-hollandi süsteem. Viimast iseloomustas muuhulgas kahekordne veega täidetud vallikraav. Suurima efekti andis see siiski ainult piirkondades, kus oli pidevalt kõrge põhjavee tase.

Bastion funktsioneeris eeskätt platvormina suurtükiväele, kuid sinna paigutati ka musketäre. Bastionid ehitati üksteisest kindlate vahemaade kaugusele, mis võimaldas tiibtulega katta kogu kindluste esise ala. Rusikareegliks oli seejuures, et kaitsejoon ei tohtinud olla pikem musketi tabavuskaugusest, mis oli u 250 meetrit. Üksainus selliselt konstrueeritud kindlus võis kontrollida kuni 80 km2 suurust piirkonda ja ka väikesearvuline kaitsemeeskond oli siin suuteline osutama vastupanu, mis olnuks lahinguväljal mõeldamatu.

Tegemist oli tähelepanuväärse uuendusega, mis muutis oluliselt kogu sõjapidamise laadi. Eelkõige vähendasid uut tüüpi kindlused tunduvalt välilahingute osatähtsust ning domineerima hakkasid piiramissõjad. Prantsuse kuningas Louis XIV, kes kartis lahingutes tekkivaid hävitavaid kaotusi, kirjutas: “Suured piiramised rahuldavad mind rohkem kui ükski teine aktsioon”.

Tavaliselt kulus bastionitega varustatud kindluste hõivamisele kuid ja mõnel juhul isegi aastaid. Väljapaistev prantsuse fortifikatsiooniohvitser Sebastian Le Prestre de Vauban (1633-1707) töötas välja tehnika, mida kasutades oli kindlus võimalik vallutada 45 päevaga. Vaubani motoks oli hoida võimalikult palju inimelusid põhimõttel, et pigem põletada rohkem püssirohtu ja valada vähem verd kui vastupidi. Selline mõtteviis pärines ajast, mil armeed olid veel suhteliselt väikesed ning väljaõpetatud sõduri hind seda kõrgem.

17. sajandi viimastel kümnenditel kui sõjaväed saavutasid varasemaga võrreldes enneolematu suuruse, olid välikomandörid juba valmis ohverdama rohkem inimelusid ajavõidu nimel. Hollandi sõjainsener Menno van Coehoorn (1641-1704) näis olevat leidnud võimaluse piiramiste lühendamiseks. Tema tehnika keskseks elemendiks oli piiramise edukas lõpetamine tormijooksu abil, mis aga lisaks sõduritele seadis ohtu ka tsiviilelanike elud.

Suured probleemid tekkisid siis, kui piiramine kestis arvestatust kauem. Peaeesmärgiks oli linna hõivamine enne kui lõpevad seda ümbritseva maakonna ressursid. Tugevat kindlust oli ohtlik jätta ka edasiliikuva armee selja taha. Ilma tähtsamate kindluste hõivamiseta võis armee ühe piirkonna küll okupeerida, kuid mitte kunagi vallutada.

Piiramiste juurde kuulus kindel rituaal. Kõigepealt tegid ründajad ümberpiiratuile ettepaneku koheselt alistuda. Seda ei võetud aga kuigi tõsiselt, sest üksnes argpüksid või hullumeelsed olid nõus ilma ühegi lasuta alla andma. Seejärel algas formaalne piiramine, mille käigus järgiti mitmeid tol ajal kehtinud aukoodeksi põhimõtteid. Nii tuli ette juhtumeid, kus ümberpiiratud kindluse komandandile saadeti viisakuse märgiks suupisteid ja alkoholi ning hoiduti vastase ülemjuhataja korteri pihta tulistamast.

Varem või hiljem algasid ühe või teise poole initsiatiivil läbirääkimised. Alistumisel sõlmiti kapitulatsiooniakt, kus määrati kindlaks allaandmise tingimused. Harilikult saavutati kompromiss, millega lüüasaanud poolele garanteeriti teatud väärikus. Kaitsjad võisid muidugi pakutud tingimused ka tagasi lükata, millega ühtaegu loobuti igasugusest legaalsest ja moraalsest kaitsest. Tavaliselt järgnes taolisele sammule üldine tormijooks ja selle õnnestumisel linna täielik paljaksröövimine. Selleks anti üldjuhul aega kolm päeva. Esimene päev kulus linna rüüstamisele, teine saagi minematassimisele ja kolmas korra taastamisele. Mida aeg edasi, seda rohkem üritati piiramatut röövimist ja tapmist piirata. Rüüstav armee võis kergesti kontrolli alt väljuda, mis mõjus laastavalt sõjapidamisele ning üldises kaoses hävines hulk vajalikke tagavarasid, mida muidu oleks saanud kasutada.

Täpselt samamoodi kulgesid sündmused ka 1704. aasta suvel Narva all. Enam kui kaks kuud kestnud piiramine oli jäänud tulemusteta, sest kindlus keeldus tsaar Peetri vägedele kapituleerumast. Tartu langemisega juuli keskpaigas vabanesid venelastel lisajõud, mis paisati viivitamatult Narva alla. 9. augustil kell kaks pärastlõunal kõlas viiest mortiirist kogupauk, mis oli märguandeks tormijooksu algusest.  Kaitsjatele tuli see üllatusena, sest nad olid oodanud rünnakut öösel. Osa sõdureid puhkas, osa oli toidumoona saamas ja ülejäänud tegelesid kindlustustöödega mujal. Visast vastupanust hoolimata olid kaitsjad mõnetunnise võitluse järel sunnitud taganema vanalinna, venelased tihedalt kannul. Vaenlase võimsa surve ees viimase lootuse minetanud kindluse komandant, viiekümne kolme aastane Henning Rudolf Horn (1651-1730), lasi trummaritel lüüa alistumissignaali, põrutades ka isiklikult rusikaga trummi pihta. Raevunud venelased ei teinud sellest aga kuulmagi ja hõivasid sisekindluse, kus tapsid maha palju kaitsjaid, halastamata seejuures naistele ja lastele. Ainult väike osa sõdureid ja Narva elanikke päästis end põgenemisega Jaanilinna. Narva jäi kaheks päevaks vene sõdurite meelevalda.

Kindluse komandant langes vangi ning sai tsaar Peetrilt kõva kõrvakiilu. Ettekäändel, et Horn oli vene vange halvasti kohelnud, pandi ta ahelatesse ja heideti vangikongi. Harilikult koheldi vangilangenud vastase ohvitsere väga suuremeelselt, mida aga ei saa öelda Horni kohta. Ilmselt polnud venelastel kõige muu kõrval meelest läinud, et sama mees kaitses Narvalt edukalt 1700. aastal ning aitas kaasa Peetri häbiväärsele lüüasaamisele. Horni sunniti pealt vaatama, kuidas tema äsja surnud naise haud lahti kaevati ja vasest kirst ära rööviti (vase väärtus oli vaadeldaval ajal kõrge) ning surnukeha jõkke heideti. Seejärel viidi ta koos lastega Moskvasse ja pandi seal vanglasse, kus hoiti tavalisi kurjategijaid ja mõrtsukaid. Horn vahetati välja alles kümne aasta pärast ja pöördus tagasi Rootsi, kus ta 1719. aastal tõsteti krahvi seisusse.   

Bastionid ei muutnud seega iseenesest ühtegi kindlust vallutamatuks. Sellest hoolimata oli trace italienne oluliseks saavutuseks kindlusarhitektuuris, mille strateegiline tähendus ulatus üksikjuhtudel kuni 1920. aastateni.

Aastasadu kahe ilma piiril seisnud Narva oli Riia järel kavandatud kõige võimsamaks kindluseks Rootsi Läänemereprovintsides. Linna kindlustamise järjekordne kava valmis pärast seda kui Ingerimaa ja Karjala kindluseid inspekteeris 1681. aastal Rootsi fortifikatsiooniteenistuse tollane ülem Erik Dahlbergh.  Ehitustööd vältasid erineva hooga kuni Narva vallutamiseni Vene vägede poolt 1704. aastal. Korraga olid töödega ametis 1000-1300 peamiselt Soomest komandeeritud sõdurit. Kindralkuberner Otto Wilhelm von Ferseni arvates oli seda vähe ja ta pöördus kuningas Karl XI poole palvega saata talle appi veel 2000-3000 meest, sest muidu võidakse tööga valmis saada alles 20-30 aasta pärast. 

Eriti hoogsalt töötati kahel aastal enne Põhjasõja puhkemist. Planeeritud üheksa bastioni asemel jõuti enne vaenutegevuse lõkkele löömist valmis saada seitse. Põhjast läände liikudes olid nende nimed: Victoria (võit), Honor (au), Gloria (hiilgus), Fama (kuulsus), Triumph, Fortuna (saatus) ja Spes (lootus). Ehitamata jäid Justitia (õiglus) ja Pax (rahu). Teistes Eesti  alal paiknevates kindlustes kandsid bastionid Tallinnas Rootsi provintside, Kuressaares lindude, Pärnus planeetide ja Tartus Rootsi valitsejate nimesid.

Narva kaitseehitiste eripäraks olid kasematid, mida Dahlbergh lasi ehitada peale bastionite tiibade veel ka esikülgedesse. See võimaldas musketäridel vallikraavi tunginud vaenlase pihta otsetuli avada. Siinsed kasematid olid enamasti kahekordsed. Nende laius oli 2 m ja kõrgus alumistel 2m ning ülemistel kuni 2,75 m. Iga seitsme meetri taha oli ehitatud laskeava. Võlvitud kasemattide välisseinte paksus oli aukartustäratav – kaks meetrit. Ühes sellises viibiski meie väike seltskond septembrikuu kümnendal päeval.

Eesti Ekspressi poolt organiseeritud retk polnud oma olemuselt esmaavastuslik.  Maa-aluse Narva olemasolust on teatud kogu aeg. Kohapealseid kindlustusi on põhjalikumalt käsitlenud Arnold Soom ja arhitektuuriloolane Jevgeni Kaljundi. Me oleme nad vahepeal lihtsalt uuesti ära unustanud. Kauem unustada enam ei tohi, sest ehkki Narva 17. sajandi lõpu bastionitest on veel säilinud üle kahe kolmandiku, teeb ajahammas halastamatult nende kallal oma tööd. Narva kindlustused väärivad senisest tunduvalt suuremat ja sealhulgas rahvusvahelist tähelepanu. Alustada võiks nii maapeale kui maa-aluse kaardistamisega, et fikseerida praegune hetkeseis ning seejärel konkreetsete ennistamistöödega pihta hakata. Veel on meie võimuse anda Narvale tagasi osa tema põnevast minevikust, mis tõstaks pealegi tunduvalt huvi linna vastu nii Eestis kui väljaspool selle piire. Kuulen juba mõttes hüüdeid, kust võetakse selleks raha! Kõige tähtsam on siiski tahtmine ja soov midagi ära teha. Ajalugu ei oota ega andesta!

PS Viibides Narva jõe lähedal asuvates Victoria bastioni kasemattides, hakkas mobiiltelefon minu taskus järsku nõudvalt piiksuma justkui soovinuks kindluse viimane rootsiaegne komandant Henning Rudolf Horn mulle sõnumit saata. Kiri ekraanil teatas aga hoopis, et olime sattunud Venemaa mobiilvõrgu võimsa leviala haardesse. Ärgem nähkem kirjeldatud episoodis ainuüksi paradoksaalset vihjet Narva dramaatilisele minevikule, vaid väljakutset keerata linna ajaloos uus ja parem lehekülg.