31.05.2007, 00:00
Maa-aluseid signaale
Jah Wobble & The English Roots Band Kumu Ööl 25. mail 2007 Kumus.
Ma ei varja, mulle meeldis. Kas on teisi niisuguseid
bassimängijaid, kelle sound’ist võiks linnud taevast kukkuda
ja maa väriseda? On, kas või Jefferson Airplane’i Jack
Casady, Yesi Chris Squire või Japani Mick Karn. Neid on veel, aga Wobble
on üks hiilgavaimaid. Mitte virtuoossuse, vaid massiivsuse poolest.
Maa-alune hääl, vastuvaidlematu jõud. Samas nii sundimatult,
nii enesestmõistetavalt tekitatud. Nagu loodusheli.
Ja jumal, ma pole näinud enne bändi, kes näeks välja nagu pätid. Londoni või Liverpooli kaagid, pisikriminaalid ja... ohjah, prostituudid, välja arvatud flötist ja laulja, ajakirja The Wire etnoplaadikriitik Clive Bell, kes nägi välja nagu püüdlik intellektuaal. Aga see ongi Wobble’i imago. Rohmakus ja kohmakus, arusaamatu mõmisev släng ja samas keerukus ja osavus. See polnud mingi punkbänd, kas või Chris Cooksoni kitarr sõnavahetuses bändijuhi bassiga või Mark Sandersi põletavalt agressiivsed trummid rääkisid tõsidusest ja osavusest. Kahe beibartisti eeslauldud “Inglise Juurte Bänd” oli pigem siiski dub- kui folkkoosseis.
Laval oli tunda loomingulist kaost, olukordi, kus keegi ei tea, mis edasi saab, ja valikud jäävad bändijuhile, kes ise koleda triiksärgi, mõttetute ülikonnapükste ja nõmeda lipsuga asjaoludega manipuleerib. Samas unustamata oma põhirolli, lõigata bassiga õhku märke ja jooni, mis ei kao. Pärismuusika, mis liikus viimase albumi reggae- ja dub-maastikelt improvisatsiooni ja ei unustanud ka kunagi Sinead O’Connori kuulsakslauldud hitti “Visions Of You”.
*
“Jah, müsteerium jääb mulle samuti... iga kontsert on erinev. Minevik ja tulevik kaovad ja eesriie avaneb...” kirjutas Wobble mulle esmaspäeva pärastlõunal, kui ma talt nagu tüüpiline loll küsisin, kuidas ta seda ikkagi teeb.
Kuradi hea on vaadata, kuidas eesriided avanevad. Üht avanemist ma reede hilisööl nägin, uniselt, kuid rõõmsalt.
Ja jumal, ma pole näinud enne bändi, kes näeks välja nagu pätid. Londoni või Liverpooli kaagid, pisikriminaalid ja... ohjah, prostituudid, välja arvatud flötist ja laulja, ajakirja The Wire etnoplaadikriitik Clive Bell, kes nägi välja nagu püüdlik intellektuaal. Aga see ongi Wobble’i imago. Rohmakus ja kohmakus, arusaamatu mõmisev släng ja samas keerukus ja osavus. See polnud mingi punkbänd, kas või Chris Cooksoni kitarr sõnavahetuses bändijuhi bassiga või Mark Sandersi põletavalt agressiivsed trummid rääkisid tõsidusest ja osavusest. Kahe beibartisti eeslauldud “Inglise Juurte Bänd” oli pigem siiski dub- kui folkkoosseis.
Laval oli tunda loomingulist kaost, olukordi, kus keegi ei tea, mis edasi saab, ja valikud jäävad bändijuhile, kes ise koleda triiksärgi, mõttetute ülikonnapükste ja nõmeda lipsuga asjaoludega manipuleerib. Samas unustamata oma põhirolli, lõigata bassiga õhku märke ja jooni, mis ei kao. Pärismuusika, mis liikus viimase albumi reggae- ja dub-maastikelt improvisatsiooni ja ei unustanud ka kunagi Sinead O’Connori kuulsakslauldud hitti “Visions Of You”.
*
“Jah, müsteerium jääb mulle samuti... iga kontsert on erinev. Minevik ja tulevik kaovad ja eesriie avaneb...” kirjutas Wobble mulle esmaspäeva pärastlõunal, kui ma talt nagu tüüpiline loll küsisin, kuidas ta seda ikkagi teeb.
Kuradi hea on vaadata, kuidas eesriided avanevad. Üht avanemist ma reede hilisööl nägin, uniselt, kuid rõõmsalt.