Maa lugu
Kui “Imelise Maa” arvustamiseks koju tarisin, oli esimeseks elamuseks köite kaal. Üritasin raamatut õhtuseks voodikaaslaseks võtta, nagu raamatutega kombeks olnud, kuid ilmnes, et selle raamatuga on seda ohtlik teha. Kord kaldus rinnal lahtiolev raamat lugemise ajal liiga ettepoole ja tabas mu lõuga kui telliskivi. Pärast seda lugesin raamatut vaid lauale panduna. Kuidagi hakkas “Imeline Maa” mu silmis sarnanema mu koduraamatukogu teise kaaluka köitega, 1938. aastal välja antud “Suure Piibliga”. Kaalult on teosed võrreldavad, pakuvad ühtviisi rikkalikult pilte ja mõtteainet ja kumbagi ei ole sobilik lugeda voodis.
“Imelise Maa” autorkond on aukartustäratavalt suur ning kirjutajad mainekad. Raamat on varustatud hulga täpsustavate lisade ja registritega. Ka tõlkijad on olnud väärikad – eesti geoloogiateaduse raskekahurivägi Avo Miidel, Heldur Nestor, Jaak Nõlvak.
Esimest korda ilmus raamat ingliskeelsena 2007. aastal Austraalias ja siis oli ta pealkiri “Geologica”. Peab ütlema, et eestikeelne pealkiri on õnnestunum. Ta annab edasi teatud suhtumist, mis sellest mitmekihilisest raamatust süvenemisel vastu kiirgab.
Rändaja abimees
Raamatu põhirõhk on Maa geoloogial. Samal teemal on ju eesti keeles olemas päris põhjalikke teoseid: 2000. aastal ilmus kolmeköiteline “Geograafiaentsüklopeedia”, 2004. aastal “Maa Universumis” (eesti algupära ja seepärast eriti hinnatav!), 2009. aastal “Maa entsüklopeedia” jne. “Imeline Maa” on neist kõige mitmetahulisem.
Omaette väärtus on raamatu pildistik. Fotosid, kaarte ja jooniseid on hulganisti, paljud fotod suureformaadilistena otse piibellikult võimsad. Olles ise loodusepiltnik, oskan hinnata nende meisterlikkust.
Fotode lumma ei loo mitte ainult maastike endi suurejoonelisus, vaid sageli eriline valgus. Näiteks Islandit või Antarktikat pildistades olen pidanud kogema, kui erineva ilmega tulevad seal vägevate maastike pildid kiiresti muutuvates valgusoludes. Teed näiteks fotosid samast mägismaast üleni sompus taevaga ning siis pilvede vahelt piiluva päikesega ja ei usu pärast ise kah, et tegemist on sama maastikuga. “Imelist Maad” võib vabalt nautida kui kaunist pildialbumit või uurida kui looduspiltniku käsiraamatut.
Mõistagi selgitab raamat mitmekülgselt Maa geoloogia põhitarkusi. Kuid omaette tasand, mida mööda raamatus saab liikuda, on rändaja juhatamine põnevatesse paikadesse. Mägesid, vulkaane, kõrbeid ja rannikuid käsitletakse mandrite kaupa. Igal mandril omakorda tehakse üksikasjalikke sissevaateid teatud põnevatesse paikadesse, kuhu sealkandis reisija võiks minna.
Suurteos on küll liiga paks, et seda maailmareisile minnes kotti pista, aga reisi ette valmistades annab ta asjalikke ja unikaalseid taustateadmisi, mida turistile mõeldud reisijuht ei sisalda.
Äratundmise rõõmu ja kurvastust
Teravdatud tähelepanuga neelasin “Imelisest Maast” mõistagi neid paiku, kus juba käidud või kuhu peagi plaanis minna. Omaette uurimist pakuvad raamatus kastitatud tekstid, mis sisaldavad praktilisi ja värskeid fakte. Tore oli näiteks vulkaanide käsitluses leida “kümnendi vulkaanide” loetelu. Seal olid kirjas aktiivsed tulemäed, mis lähenemas oma plahvatusfaasile. Sain kohe selgeks, et ohtlikumatest olen Etna, Vesuuvi, Teide juures juba õnnelikult ära käinud, aga ka seda, et Aafrikas asuv Nyiragongo vulkaan, mille otsa peagi plaan minna, kuulub samuti maailma “kümnendi vulkaanide” hulka.
Nagu nii mahuka raamatu puhul vist paratamatu, leidsin tuttavate paikade kohta, millest endale üht-teist selge, ka eksitusi. Leheküljel 16 väidetakse, et Sossusvlei liivaluited Namiibias on maailma kõrgeimad. Ega ikka ei ole küll, isegi Aafrikas leidub neist kõrgemaid düüne. Leheküljel 383 kinnitatakse, et Kalahari on maailma suurim liivaväli. Kuid liivaväljad pole Kalaharile üldse iseloomulikud, enamik Kalaharist kujutab endast põõsastega kaetud poolkõrbe. Hoopis imelik on näha Kongo metsade haruldast looma okaapit fotolt vastu vaatamas mitte troopiliste puude, vaid põhjamaiste männitüvede vahelt. Vist on foto tehtud mõnes loomaaias. Nii väärika raamatu puhul mõjub vastakas pilt eriti kentsakalt.
Maa ajalugu annab tausta inimkonna ajaloole
Raamat “Imeline Maa” on omamoodi Emakese Maa portree. Antakse ülevaade ta eluloost ja iseloomulikumatest palgejoontest. Maa ajastuid, pinnavorme, kliimat, elustiku muutusi käsitlevate tekstimassiivide vahel loovides saab leida ergastavaid mõtteotsi ning laskuda iseseisvalt peaaegu metafüüsilistesse mõtisklustesse.
Üks arusaam, mis Maa lukku süüvides valdama hakkab, on inimliku ja geoloogilise ajaarvamise üüratu erinevus. Inimese kõige loomulikum ajamõõt on minu arust tänini tema enda iga, olemasolu sünnist surmani. Juba inimkonna kirjalike kultuuride ajalugu, mis ulatub mõne tuhande aastani, tundub meile mõõtmatult pikana, rääkimata inimese kui liigi ehk Homo sapiens’i mõnesaja tuhande aasta pikkusest ajaloost.
Aga geoloogiline ajaskaala on inimliku ajaskaalaga võrreldes sama hästi kui ajatu. Seetõttu mõjub ta muide ka kuidagi teoloogilisena. Geoloogilise ajaarvamise mõõtkavas ei paista alla miljoniaastane etapp olevat üldse mitte mingi tõsiselt arvestatav ajaühik. Meie koduplaneedi iga ulatub ju miljardite aastateni. Vähemalt neli korda on selle aja jooksul enamik elustiku liike mingites katastroofilistes sündmustes otsa saanud ja sama palju kordi on Maad tabanud jääaeg.
“Imeline Maa” annab meile lihtsa endastmõistetavusega teada, et inimene võib end pidada maakeral kui tahes vägevaks ja mõjukaks tegelaseks, Maa ajaloo ning looduse jõudude taustal oleme ikkagi vaid täpp ta helesinises biosfääris.
Stoiline vaade kliimamuutustele
“Imelisse Maasse” süüvimine paneb ka kliimamuutustele vaatama stoilisema pilguga. On looduslooline tõsiasi, et nüüdne inimkond elab Maa ajalooperioodide arvestuses siiski parajasti jääajas. Periood algas 15 miljonit aastat tagasi ja ei ole mingit alust arvata, nagu oleks see praegu lõppemas.
Viimane suurem jäätumine, kui Eesti oli kaetud mitme kilomeetri paksuse jääpantseriga, lõppes ligi 10 000 aastat tagasi ning järgmine on ehk sama aja pärast taas tulemas. Lühema ajaskaala arvestuses on aga parajasti lõppenud nn Väike jääaeg, geoloogilises arvestuses tühine 600aastane külmaperiood. Kliima soojenedes oleme jõudnud mahedamatesse ilmastikuoludesse, mis näiteks Eestis valitsesid viimati muistse vabadusvõitluse aegadel.
Raamatus sedastatakse suhteliselt kuivalt, et nüüdne kliimasoojenemine on tõenäoliselt põhjustatud mitme teguri koosmõjust. Peaasjalikult on need looduslikud, kuid osalt ka tingitud inimesest. Tahtmatult kerkib pähe mõte, et nüüdne võitlus kliimasoojenemise vastu on järjekordne näide selle kohta, kuidas inimese oma jõudu looduse suhtes üle hindab ning usub, et suudab loodust julgelt kujundada.
Vist suudab inimene parimal juhul kliima kõikumisi leevendada, kuid mitte neid oma kontrolli alla võtta. Niisuguses valguses paistab nüüdne üleüldine kliimakampaania, kus teemast on saanud poliitilise korrektsuse või moe küsimus, kuidagi tühisena. Ehkki, ärge saage must valesti aru, olen ikka kliimasoojenemise vastaste poolt. Sellel lihtsal põhjusel, et kliima soojenemisest kõneldes sattub tähelepanu keskmesse inimkonna arutu looduse saastamine ja piiramatu tarbimine.
Emakese Maa jaoks on üsna ükskõik, kas inimene end iseenda probleemidega hukutab või ei. Tema elab edasi. Õiget arusaamist on vaja edasikestmiseks ikka eelkõige inimesele endale. Ehk nagu kinnitatakse “Imelises Maas”: “Maa on oma 4,6 miljardi aasta pikkuse ajaloo jooksul koos mitmesuguste eluvormidega üle elanud palju dramaatilisi muutusi ja jätkab nii ka edaspidi. Küsimus on: kas ka meie?”
