Koka igal sammul: Andide rahvaste riiete kirevad mustrid on tegelikult kokalehtede saadetud laulud. Terje Toomistu

Peruule omastest maailmanägemis-viisidest keerleb suur osa ümber kolme maagilise taime. Öösiti mõnes džunglikülas ringi jalutades võib kuulda pimedatest hurtsikutest kostvat šamaanilaulu. Maagilisest kaktusest san pedro’st räägitakse igapäevaselt vähem, kuid täiskuuöödel sõidetakse randa või mägedesse, et sõbruneda selle püha taimega. Andide rahvaste identiteedis ja turuplatsidel on alati kindel koht kokalehtedel. 

Kõrgel mägedes laotab šamaan Urpi meie ette lauale tohutu kuhja kokalehti. Samal ajal jutustab ta maailmade paljususest Andide kosmoloogias. “Meil siin ei piirdu maailm ainult sellega, mida võime näha või käega katsuda. Lisaks on meil veel ülemine maailm... ja alumine maailm.” 

Ta mängib tumeroheliste lehtedega, pistes aeg-ajalt mõne endale suhu. Järgime tema liigutusi, kuni meie põsed on kokalehtedest punnis. 

“Peruus on kolm maagilist taime. Need on ayahuasca, san pedro ja koka,” räägib Urpi. “Need taimed võivad olla eri maailmade vahendajaks.” 

Talle on see igapäine asi, aga meie jaoks on kogu melu ümber maagiliste taimede üks omaette suur ja võõras maailm. 

Ayahuasca 

Istume sügaval Amazonase džunglis hurtsiku põrandalaudadel. Me ei ole juba päevi midagi peale puuviljade söönud, sest nii šamaanid käskisid. Shipibo hõimurahva šamaani Herlinda silmadele langeb süsimust tukk ning Enrique keha katavad kirevavärvilised riided. Enrique on justkui tavaline mees, kes päeval käib ringi nokkmütsiga, kuid Herlinda kuratlik naer ning läbitungiv silmavaade tekitavad meis kõhedustki. Nad ütlevad, et mustrid nende riietel on tegelikult laulud, mida ayahuasca neile saadab. Kuid meie ei suuda veel nende loogikat hoomata. 

Kell on üheksa, kui šamaanid kustutavad tuled. On raske kirjeldada, milline aukartus kõige ümbritseva suhtes meid sel hetkel valdab. See pidavat olema ühe ajastu lõpp. Herlinda podiseb midagi kõrgel häälel ja naerab veidi kuratlikult. Nad loevad palvusi, puhuvad suitsu mööda oma keha ning vilistavad läbi pudelikaelade. Phuuh-phuuh-phuuh. Šamaan kükitab meie ette, puhistab suuga meie juustesse midagi magusalt lõhnavat ning ulatab seejärel pitsi uut dimensiooni. Intensiivse mõttetöö taustal voolab punane mõru vedelik meie kurkudest alla. 

Pimeda ruumi on täitnud šamaanide laul “Nõõska-nõõska šamanee”. Herlinda laulab nii kõrge häälega, et kõrvust käib läbi kibe jutt, Enrique joriseb madalalt ja mahedalt. 

Iga lauluga võtavad visioonid meie mentaalsetes vaateväljades üha võimsamaid vorme. Šamaanid aga juhivad muusika kaudu meie nägemusi. Istume vikerkaarel, mis liigub laulu taktis – madalahäälsed helid kukutavad ta koos meiega kuristikku, kõrged noodid tõstavad taevasse. Shipibo keel, millest me muidu midagi ei jaga, muutub korraga arusaadavaks. See käsib meil end puhastada, mis toimub oksendamise kujul. Tõsi, tegevus pole iseenesest just meeldivaimate killast, kuid rituaalis tundub see ometi kuidagi loomulik. Mida kiiremini laulavad šamaanid, seda rohkem meie reisikaaslane oksendab, naeratus näol. Järgnevad aina kirevavärvilisemad maalingud sisekosmose lõpututest keerdkäikudest. 

Ratsionaalses maailmas ei ole võimalik kogetule ammendavaid seletusi anda, kuid šamaanile on kõik selge, igale pildile on tal vastus. See muidugi ei tähenda, et kõik patsiendid tema tarkusest osa võiksid saada. Pärast üksikuid džungliarsti vihjeid peab inimene ise oma nägemustest õppima. 

Ükski šamaan ei räägi lõpuni oma töö taustast ega selgita meeleldi visioonide tähendusi. Lisaks tunduvad nende ütlused sageli segased ning meie loogilisele maailmale allutamatud. 

Et sellest aru saada, kulub aega. Seni tuleb leppida tõsiasjaga, et meie vestlused tunduvad kui väljavõtted mõnest sürrealistlikust filmist. 

“Herlinda, kuidas sa õppisid inimesi ravima?” 

“Taimed rääkisid mulle.”

Või 

“Mis haigus mul on?”

“Sulle kukkus vikerkaar pähe. Ja-jaa, vikerkaar.” 

Šamaanide tööd puudutav on kaetud paksu saladuselooriga. Ayahuasca’st ei taheta Peruus niisama rääkida. Küsimustele maagiliste taimede kohta vastatakse keerutavalt. Uurides midagi šamaanide kohta, kehitatakse õlgu. Kui lähebki õnneks oluliselt rohkem teada saada, on ilmselt tegemist turistigiidiga, kes püüab rituaali simulatsiooni müüa. 

Alles mõne aja möödudes mõistame asja tuuma – ayahuasca on püha taime jook, millest teadmiseks peab valmis olema. Tõelise šamaani juurde juhatatakse need, kes näitavad üles siirast huvi ja austust taime ning selle erilise kultuuri vastu. 

Hirm taime kuritarvitamise ees on tõmmanud tugevaid piire traditsiooni jätkuvusele. Kuigi Amazonase piirkonnas on maagilist kokteili kasutatud aastatuhandeid, kuulub ayahuasca kõikides ÜRO riikides peale Peruu ja Brasiilia narkootiliste ja keelatud taimede nimistusse. Ekslik oleks arvata, et ayahuasca on droog, mille najal võiks näiteks minna välja pidutsema. Taim on väga intensiivne ning nõuab enda juurde šamaani, kes oma lauluga juhib sessiooni nii rituaalset kui vaimset poolt. Rituaali ajal on patsient šamaani kaitse all ning seega kurjadest vaimudest puutumatu. Väidetavalt on šamaanidel koguni nii tugev vaimne jõud, et selle abil võivad nad vajadusel pidada ka nähtamatuid mentaalsõdu. 

San pedro 

Oleme kõrvetavas kõrbes. Meie ümber laiub vaid lõputu tühjus. Ainult liiv, liiv, liiv. Igal sammul vajub jalg poole sääreni liiva, see võtab hingetuks. Tõuseme ja laskume, tõuseme ja laskume, kuni kaugeneme Huacachina üksikutest õhtustest häältest täielikku vaikusse ning kaotame lõplikult orientatsiooni.

Maandume mehe onnis, kes on kõrbega harmooniliselt koos elanud juba aastaid. Ta jalutab ringi mööda kõrbe, loeb filosoofilisi teoseid ning mõtiskleb elu ja inimese üle. Vastupidiselt meie imetlusele peab küla politsei teda veidrikuks. “Mida keegi seal kõrbes päevade kaupa teeb?! Kõrb – seal pole ju mitte midagi!” laiutavad võmmid käsi. 

Meile saab Patrickust aga juht järgmise maagilise taime juurde. San pedro kaktusel nagu ayahuasca’lgi on Andides ja Peruu rannikul üle kolme tuhande aastane ajalugu. Seda on kasutatud nii ravimi kui spirituaalse teejuhina. Kaktuse psühhoaktiivseks toimeaineks on peamiselt meskaliin, mida sisaldab ka Mehhikos tuntud peyote. 

Patrick lõikab meetrise kaktuse kolmeks ning ulatab osa meile. Loeme õlavarrejämeduse kaktuse nurgad üle. Saame seitse. 

“Kõige tähtsam on taime austada,” sõnab Patrick. Esmapilgul tundub ta väide meile õige mõistmatuna, kuid hiljem saame aru ütluse mitmetähenduslikkusest. Siia alla kuuluvad nii tagasihoidlikes kogustes rituaalne tarbimine kui ka püüd mõista ja uskuda taime ajaloolis-kultuurilist tähendust. Ent ehk veelgi olulisem on olla ise rituaaliks valmis. 

Koorime kaktuse, lõikame vajalikud osad tükkideks ning keedame neid elaval tulel järgmised kuus tundi. Nii me istume ümber lõkke, liigutame aeg-ajalt kibedat suitsu ajavat supileent ning valmistume rituaaliks, vesteldes tunde erinevatest võimalikest maailmadest. Tundub, nagu oleks see osa šamaanirituaalist. Selleks, et meid rahustada ja mõtlema panna. Varsti kaob taevast Suur Vanker ning sünge must asendub heledamate toonidega. Me pole viisteist tundi midagi söönud. Aga meid toidab vaimustus, mille Patricku jutustustest endaga kaasa tõime. 

Alles esimeste päiksekiirte saabudes oleme valmis paotama ukse san pedro maailma. Võtame kätest kinni, sulgeme silmad ning hingame seitse korda sügavalt sisse. Kõrbe vaikuses võib kuulda meie ärevaid südamelööke. 

“Taimele võite esitada ka palve või küsimuse,” ütleb Patrick, kui on klaasi rohelise vedelikuga enda ette tõstnud. 

Meil on jälle raske mõista, kuidas taimelt saab midagi paluda või küsida, aga kui nemad seda usuvad, võime meiegi. Silmitseme tõusva päikese võimast valgust täielikus vaikuses, kuni Patrick tõstab suule didžeriduu. 

Kirjanik Aldous Huxley on võrrelnud meskaliini mõju taju uste avamisega. Me ei tea, kas nendel unenäolistel tundidel varahommikuses kõrbes läbielatu on see, mida võimaldab avardunud taju. Või on see meskaliini toimel muutunud teadvuse olek. Või on see san pedro vahendusel leitud mõni teine reaalsus. Mil iganes moel seda nimetada, siiani pole me päriselt võimelised kogetut meie keelde tõlkima. 

Šamaanile on muidugi need asjad selgemad kui vesi – nägemused on ­sinu omad ja sinu tõlgendada. Nii lihtsate sõnadega seabki ta küsimärgi alla igasuguse püüde muuta kogetu kollektiivselt mõistetavaks. 

Kokalehed 

Lookleme 3000 meetri kõrgusel Peruu taeva all mööda kitsast muldteed üles ja alla. Iga sajakonna sammu järel peame tegema puhkepausi, et hapnikku ahmida. Inkade pühapaik Machu Picchu jääb endiselt roheliste mägede ja pikkade matkapäevade taha. Keha on väsinud ja mägede hõredast õhust tingitud hingeldamisest ei saa kuidagi jagu. Kuid taamalt lippab meie poole silma järgi 80. aastates naine, hiiglaslik pamp kukil. Jõudnud väsinud turistideni, naeratab ta meile kaastundlikult ning pakub kokalehti. 

Eurooplastena kipume meiegi samastama kokalehti kokaiiniga – üks koka kõik. Kuid siin närib iga Andide eit ja taat kokalehti niisama igapäevaselt, nagu meie vanaisad popsutavad piipu. Narkootilised omadused saab taim alles pärast ohtrate kemikaalidega üle valamist. Kuni taim on puhtast loodusest, ei ole koka rohkem narkootiline kui näiteks hommikukohv. 

Harvardi teadlasedki räägivad, et need rohelised lehed töötavad nii nälja, väsimuse, janu kui kõrgushaiguse vastu ning on rikkad toiteväärtuselt. Andidesse saabujal soovitatakse esimese asjana juua üks kange kokatee. 

Mägirahvastele tähendavad kokalehed rohkemat kui pelgalt turgutit. Miljonipäise mägilinna peatänaval näeme hiiglasliku klaasseintega pangahoone ees trobikonda rahvusriietes tädikesi. Rahvasummast läbi murdes selgub meilegi, mis põhjusel pontsakad memmed täna kogunevad. 

Panga ees tossab lõke. Põlema on pandud miniatuurne roosa maja, tikutopsisuurused võltsdollarid, mänguautod ning nende kohale visatakse kokalehti. See kõik on osa annetusrituaalist Emakesele Maale, kelle heasoovlikkus tuleb selliste rituaalide kaudu välja teenida. 

Ka igapäevane kokalehtede söömine on alati ritualiseeritud. Näiteks tuleb neid pakkuda kaks korda ja vastu võtta kahe käega. Umbes tunniajase nätsutamise järel jääb rohelistest lehtedest alles väike kuulike, mida kombe kohaselt ei tohi kunagi niisama minema visata. Roheline plönn tuleb aupaklikult asetada maasse, kinkida tagasi Emakesele Maale. Nii õpime meiegi tasapidi kokalehti austama. Mitte selle pärast, et see taim on üks ­iseäraliku keemilise koostisega põõsas, vaid et see moodustab olulise osa Andide rahvaste identiteedist. 

Nüüd istume vastakuti šamaaniga, kes pärib lehtedelt tuleviku kohta. Ta loobib loitsude saatel meie poolt välja valitud kokalehti enda ette linikule. Tunneme laua kohal mingit erilist aurat. Keha läbib kokalehtede kergelt ergutav mõju, tajumeeled teravnevad tasapisi. Kui meie põsed on kokalehtedest juba ammu punnis ning olemine pisut teistsugune, palub šamaan Urpi esitada lehtedele küsimuse. 

Pärast pooleaastast rännakut Lõuna-Ameerikas oleme näinud maailmast nii palju uusi erinevaid tahke. Oleme ümber hinnanud lubatu ja lubamatu, usutava ja uskumatu, võimaliku ja võimatu. Me ei oska enam ennast maailma mitmekülgsusega suhestada ning küsime selles osas šamaanilt nõu. 

Šamaan vastab sellele ilma lehti abiks võtmata: “Meil on igaühel oma reaalsus. Seda tuleb austada.” 

Kolme võlutaime temaatikat käsitlevad autorid ka oma novembri alguses ilmunud reisiromaanis “Seitse maailma”.