Õnneks on USA lennukompaniide pankrotid mitmeosalised ning kuni pahaendelise chapter seven’ini jätkab firma oma põhitegevust. Seetõttu jätkasin uute piletite otsimist ka mina, püüdes olemasolevatele lennusegmentidele sobitada juurde teisi võimalikult odavaid diile. Ühel ööl avastasin Etihadi tuhandekroonise pileti Colombost Beirutisse (mida ei õnnestunud iialgi broneerida) ning nädalapäevad hiljem Copa 113dollarise lennupileti Los Angelesest Limasse, mis oli küll broneeritav, kuid ­kujutas endast klienditeenindaja Vianka B. de Archiboldi kinnitusel lennufirma eksitust. Jõin kohvi, hõõrusin silmi ja pikendasin arvutisveedetud aega veel veidi. Iga mind lõppkokkuvõttes Euroopasse tagasi toov suund tundus piisavalt hea ning oktoobri keskpaigaks olin kokku saanud kahenädalase ümbermaailmareisi, mis kõlas äärmiselt uhkelt, olles tegelikult sama glamuurne kui tükkidest ­kokkuliimitud vaas.

15. novembri hommikul istusin London Gatwicki lennujaamas ja olin US Airwaysi süsimusta Airbusi silmates tõeliselt õnnelik. Äsja palgakaotusega leppinud luukõhnad stjuardessid, kes nägid välja nii, nagu oleks nad juba nädalaid kulutanud kogu ra­ha söögi asemel juuksevärvile, ­sama rõõmsad ei paistnud. Nende veretud huuled olid vihaselt krimpsus ning et maailmale tolle ebaõiglust veidigi tagasi teha, tõstsid nad juba Gatwicki lennujaamas lennukist välja reisija, kes võinuks “kujutada ohtu lennutur­va­lisusele”. Koos ohtliku kliendiga tuli maha laadida ka viimase pagas, misjärel läks paigast kogu lennuki üleül­dine tasakaal, misjärel tuli uuesti naasta väravasse, misjärel tuli uuesti tankida ja kui me kolme tunni pärast lõpuks õhku tõuseme, oli US Airways kindlasti veel veidike enam pankrotis kui enne.

Üle-Atlandi lend Põhja-Carolinasse võtab aega 9 tundi. Kui Charlotte’is maandume, on mahe sügisõhtu, puulehed punetavad ning niiske õhk lõhnab vürtsikalt kardemoni järele. Ma ööbin odavas äärelinna Hampton Innis ja kaugel silmapiiri kohal sära­vad teemantidena Charlotte’i üksikud pilvelõhkujad. See on linn, kuhu ma kunagi ei jõua.

16. novembri Charlotte Observeri usuleheküljel aga kirjutatakse:

KINGID SÜNNIPÄEVAPOISILT

Kui Michael Henry sai 9aastaseks, korraldasid vanemad tema sõpradele bowlingupeo. Michael palus aga, et külalised tooksid mänguasjade asemel kingiks riideid, mida saaks annetada Charlotte’i Päästemisjonile. “See ei olnud esimene kord, kui Michael on näidanud üles kaastundlikku südant hädaliste suhtes,” lausus vanaema Patsy Drummond.

Phoenix, masendav tööstuskeskus keset kuumavat kõrbe, tervitab mind järgmisel õhtul viltuse kuuga. Ujun pikalt kiirteeäärse hotelli tillukeses välibasseinis, mille äärekivide vahelt ilmuvad aeg-ajalt välja pöidlapikkused kilgid, ning otsustan, et pean järgmisel päeval sõitma edasi Mehhikosse. Mismoodi Mehhikosse jõuda, ma veel ei tea, kuid pean õigemaks mitte muretseda ja lõpetan õhtu kolme rasvase taco ja kahe C-vitamiiniga. Ärkan pärast kaheksatunnist und täiesti väljapuhanult hommikul kell kuus. Kui oled inimene, kes ei saa Eestis und enne kella kolme öösel, võib läände reisimisel tekkiv ajavahe teha imesid.

Hommikul teatab hotelli manager, ümar ja emalik mehhiklanna, et Phoe­ni­xist käib Mehhikosse mikrobuss (mota), mis toimetab California lahe äärde Puerto Penascosse ja tagasi 70 dollari eest. Ta jätab mainimata, et tüübilist mota’t juhib keskealine paks mehhiklane, kellel väiksed mustad vuntsid ja konstantselt halb tuju (viimane paraneb ainult nendeks üürikesteks hetkedeks, mil tal õnnestub lähemalt suhelda bussis viibiva õrnema sugupoolega). Et neid hetki oleks rohkem, käsutab mota-juht meesreisijad kohe bussi tagaossa ning blokeerib keskmised istmed pagasikuhjaga. Üldjoontes osutuvad mehhiklased siiski uskumatult vaikseteks, kõrb on hall ja tühi ning sinises taevas ripuvad liikumatult üksikud pilved otsekui plahvatusjäljed.

Kaks tundi pärast starti tehakse väikse bensiinijaama juures peatus, bussijuht naaseb õlist tilkuva pabertuutuga, milles lõhna järgi otsustades praetud saia ja liha, ning sööb pead paberite vahele surudes. Siis jätkub teekond lõuna suunas, kaktusi on näha aina rohkem ja rohkem ning hilise lõuna paiku ületab mota Mehhiko piiri. Passikontrolli ei toimu kummalgi poolel, kuid see-eest on Mehhiko esimestele ruutmeetritele püstitatud ohvrialtaritega sarnanevad metall-letid, millele kästakse laotada kogu pagas (“Mehhikos on tulirelvad keelatud,” manitsesid viimased sildid USAs). Tumerohelise räpaka võsa kohal tiirlevad üksikud kotkad. Illegaalset kraami ei leita kelleltki.

Puerto Penascosse, omaaegsesse maalilisse kalurikülla, mis teinud küsitavat karjääri kuurortlinnana, jõuame alles õhtu tulles. Siin on palju alkoholipoode ja väikseid lonkavaid koeri ning ma eksin kähku valgustamata muldtänavatele, mis kaovad igas suunas pimedusse. “Beach? Where is the beach?” küsin vastutulijailt. Nood vaatavad veid­rat turisti huviseguse imestusega, et siis valgete hammaste välkudes nae­ratada ning viibata käega päikse­loo­jangu ja aina uute muldtänavate suunas.

Mingil hetkel ma lihtsalt enam ei jaksa, kuid õnneks esineb momente, mil maailm toimib peaaegu iseene­sest, inertsist või jumala armust. Kuidagimoodi leian tänavakohviku (pigem liht­salt varjualuse, kus elav tuli ja paar tooli) ning lauake katab end pude­li marjalimonaadi, grillkana, lame­lei­bade ja terava punase piprakastmega.

Kätepesemise võib mõistagi unustada, ent otsustan usaldada piprakastme desinfitseerimisjõudu (pisarad paneb ta igatahes jooksma, nagu ka tati); nii­siis söön, äiates aeg-ajalt käeselja­ga üle näo, ja lõpuks on laual vaid hunnik konte. Ma tunnen end jälle elavana ning taban end esimest korda Eestist lahkumise järel mõttelt, et mitte keegi terves maailmas ei tea, kus olen. Kummalisel kombel on selles tõdemuses sooja turvalisust, mis välistab igasuguse üksilduse.

California laheni, mida piirab hiiglasliku lainemurdjana luksushotellide vöö, jõuan ma tund aega hiljem. Loojangutaevas on süsimust ja jooniti punane ning tohutu liivarand läigib kuupaistes nagu vinüül. Märg liiv imeb kingi endasse, kuid ma läbin kuidagiviisi laineteni jäävad sadakond meetrit ja kükitan veepiiril maha, tundes üüratut tänutunnet. Peaaegu kohe ilmub pimedusest mehekogu ja pakub “misterile” midagi kähiseval häälel, kuid ma raputan pead ja lähen tagasi tänavavalguse poole. Leian väikese haitopisega varustatud söögikoha, kust soetan kruusi kohvi (tassil on millegipärast roheline karu) ning lihtsalt olen, oskamata enam midagi tahta või oodata.

Kell 5.45 järgmisel hommikul hakkab äratuskell Sonoyta odavas maanteeäärses motellis piiksuma. Tõusen mehhaaniliselt, kugistan vannitoakülastuse käigus alla avokaado, apelsini ja kaks tabletti C-vitamiini ning suundun kohvrit enda järel lohistades mota-peatuse poole. On ikka veel pime, kuid õhu puudutus nahal näib pehme ja paljulubav. Ma ei pea isegi jooksma, sest mota väljub ju alles 6.30. Kõik on üle ootuste hästi.

Kell saab 6.20 ja 6.25 ja 6.30, kuid mota’t ei saabu. Tunnen, kuidas paanika hakkab end kuskil kõhus aeglaselt liigutama otsekui uss õunas. Lõpuks jõuab mota-jaama haigutav töötaja, kes teatab, et minu buss läks Phoe­nixi poole teele juba kell kuus hommikul.

Haaran hiidvana takso ja palun sõita USA piirile (30 peesot ehk umbes 2 dollarit) ning sisenen Ühendriikidesse Lukeville’i piiripunkti kaudu jalgsi. Vean kohvrit enda järel otsekui tavaline Soome laevale suunduv alkoturist, kuid meeldiva üllatusena ei valmista seesugune saabumine kellelegi mingeid probleeme. Immigratsiooniametnik soovib kena päeva, postkontori ees olevas pappkastis kireb aeg-ajalt kukk.

Ostan topsitäie kohvi ja vaatan kella. Continentali lend CO1834 New Yorki väljub nelja ja poole tunni pärast. Kui kella kaheksane mota järgib sõiduplaani ning kui mul lisaks ka ülimalt veab, võin ma ehk veel oma täiesti non-refundable ja non-changeable len­nule jõuda. Ajaleht The Arizona Re­public avaldab samal päeval aga järgmise uudise:

NAPOLITANO LÕIKUSEL

Arizona kuberner Janet Napolitano puhkas kolmapäeval mõnusalt pärast operatsiooni, mille käigus eemaldati tema paremast munasarjast munasarjatsüst. Napolitano, kes on varem seljatanud rinnavähi, viibib haiglas seni, kuni arstid viivad läbi rutiinseid uuringuid.

Ma ärkan järsu pidurdamise peale (mälupilt: oleme keset kõrbe, päike on äsja tõusnud ja kaktused heidavad üle liiva hiiglaslikke varje) ega suuda mõista, mis toimub. Nüüd tehakse uks väljastpoolt lahti ning kaitsevärvi univormis mees nõuab näha kõigi mota’s viibijate passe. Ta teeb seda kompro­missitul, we-do-not-take-kindly-to-your-kind-around-here häälel.

Vaatan kella. Me oleme sõitnud veerand tundi, mistõttu peame viibima ikka veel Mehhiko piiri lähedal. Ning piirivalvurid bussi kinnipidajad just ongi. Mu pass kaob koos teiste dokumentidega kuhugi ning aknast välja vaadates võib näha, kuidas nad kolmekesi pabereid uurivad. Siis tuleb piirivalvur pikaldasel sammul tagasi ja ma mõistan juba kõnnakust, et Eesti passiga pole selles kõrbes keegi varem esinenud.

Järgneva poole tunni vältel jõuan ma vastata praktiliselt kõigile küsimu­s­tele, mis võivad üldse puudutada ühe isiku tööd, reisi ja elu laiemas plaanis. “Mida sa tegid Saksamaal?” küsib ta näiteks (“Millisel korral, sir?”) või “Palju sa maksid I-94 vormi eest?” (“Ma ei pidanud selle eest üldse midagi maksma”) või “Kas sul on kotis kokaiini, marihuaanat või teisi ui­mas­teid?” (“Ei, mul ei ole ei kokaiini, marihuaanat ega teisi uimasteid, sir”).

Päike on juba kõrgel, kui kõik mu asjad kõrbeliivale laiali pakitakse ning salapärane aparaat nende kohal oma peenikesi nooli võngutama hakkab. Alarmi ei kõla ja piirival­vurid tea­tavad napilt, et kõik on osutunud korrasolevaks. Istun tagasi mota’sse, ning vabandan mehhiklaste ees kõigis keeltes, mida oskan. Kuid see on üle­liigne. Jää on murtud. Vaikus on murtud. Kõik sädista­vad rõõmsalt. “Nad arvasid, et sa oled terrorist,” tea­tab ema­lik latiinonaine vaimustusega (mille taga võib hoomata kahjurõõmu faktist, et teatud passide omanikke koheldakse veelgi suurema umbusuga kui mehhiklasi) ning kui me pooletunnise hilinemisega Phoenixisse jõuame, viskab ta mind oma autoga lennujaama, keeldudes kategooriliselt mis tahes tasust.

CO 1834 väljumiseni on nüüd jää­nud aega loetud minutid, kuid mu hea õnn jätkub Continentali leti ees, kus sümpaatne keskealine agent mind ühtki küsimust esitamata neli tundi hiljem väljuvale lennule broneerib. Jõuan hilistel öötundidel New Yorki, joon hea tuttava korteris ära Meh­hikost kaasatoodud tequila ning purustan öösel käsikaudu vannituppa minnes tualettvee, mis maksis nime ja lõhna järgi otsustades rohkem, kui mulle meeldiks mõtelda.

Kaks hommikut ja üks Californias veedetud öö hiljem lendan Thai Airwaysi lennuga TG 775 Los An­ge­lesest Bangkokki. Orient algab juba lennukiukselt, kus siidiussidena kuldsetesse sarongidesse mässitud stjuardessid reisijaile põlviniulatuvaid kummardusi teevad. Meeskonnasiseselt hoitakse viisakusega seevastu kokku. Kui kapten läbi valjuhääldite käske jagab, teeb ta seda väikeste raevukate karjatustena.

Me lendame päiksega kaasa ja ajale vastu, sest Vaikse ookeani kohal ületab lennuk kuupäevajoone, kuid kabiin pimendatakse aknakatete abil kähku. Jaapanlased (nemad moodustavad reisijaist umbes poole) mõistavad hoobilt, et saabunud on öö, ja uinuvad organiseeritud korras, osal valged sarsimaskid ees, kuid hoolimata kahest xanaxist ei õnnestu see mul sama lihtsalt. Seega leban lihtsalt kummalises poolhämaruses. Aeg kaob tund tunni järel ning tundub lõpuks täiesti peatuvat. Vahetevahel ilmub pimedasse vahekäiku sarongi mässitud stjuardess, käte vahel kandik vee ja apelsinimahlaga, ning teeb sellega magajate suunas rituaalseid liigutusi. “Khaa! Khaa!” kähistab ta otsekui tohutu kana.

Pärast 12tunnist lendu, mis viib meid sedavõrd kõrgele põhja, et all võib märgata jäätükkidega ülekülvatud halli merd, maandub lennuk kütusevarude täiendamiseks lõpuks Osakas. Loen e-maile ning ostan siis topsitäie kuuma veega ülekallatud sealihanuudleid. Pärast lennukisööki mõjub see tõelise elueliksiirina.

Järgmisel hommikul seisan Bangkoki kolmetärnihotelli Mandarin kristalllühtrite ja punase vaibaga söögisaalis (öö maksab 300 krooni, hommikusöök hinna sees) ning põrnitsen kahtlustavalt suuri plekkanumaid, milles auravad erinevad anonüümseks jääda soovivad vormiroad. Valgus on ebamugavalt terav, õunamahl pintsliloputusveena ereroheline ning kohv lihtsalt halb. Laudlinad, mis olid 30 aasta eest valged, näevad välja nii, nagu oleks neil vändatud mitmeid täispikki pornofilme. Süüdlasi ei maksa kaugelt otsida, sest rõngashabemetega vanamehed pudistavad toitu, suutmata pilku liiga noortelt tai tüdrukutelt kiskuda. Otsustan, et vihkan Taid, kuid lähen siiski tänavale suitsu tegema. Kohemaid peatub mu ees väike kolmerattaline sõiduk ning selle juht prääksatab käskivalt: “Tuk-tuk Patpong!”

Õhtul näen slängisõnastiku koostajat ja Ekspressi head kaasautorit Mai Loogi, kes elab Bangkokis juba mitmendat aastat. Ta informeerib mind faktist, et endast lugupidavad tailased käivad praegusel aastaajal jopedega (“Kolme päeva eest algas talv, sest temperatuur langes esimest korda alla 30 kraadi”) ning me läheme sööma tillukesse restorani, kus pakutakse koriandriga kaheksajalasalatit ning obskuurset mahla litšikonservist ja purustatud jääst. Millegipärast võtan pähe, et just see jää viib mind valusa surmani düsenteeria läbi ning Mai vaatab mu paranoiat huvitatud pilgul. “Oh God!” ütleb ta siis rõhuga. “Mul on seitsme aasta jooksul olnud Tais kõht lahti ainult paaril korral. See pole nagu Eestis, kus oli iga aasta toidumürgitus.”

Hiljem seisame Bangkoki 247-meetrise State Toweri katusel, kus töö­tab linna peenim baar. Absoluut­selt kõik joogid tunduvad maksvat vähem kui Tallinnas, pehme öötuul sasib juukseid ning kaugel eemal lookleb Chao Phraya jõgi, süsimust hiigelmadu keset tuledemerd. “See on Bangkok!” hüüab Mai. “Normaalne, kurat võtaks!”

Öö hiljem lendan Emiratesiga edasi Dubaisse, mis jääb mu mällu peaasjalikult musta türpi mässitud piirivalvenaisega, kes vallandas kurguhäälse hädakisa kohe, kui Eesti passi kaasi nägi, kuid tühjadele mälubaitidele kandideerivad ka košmaarne kolmetärnihotell Lahepärl ning läikpaberile trükitud ajaleht Gulf Today, mille sisust moodustavad olulise osa võõrtööliste häbistamiskuulutused. Nagu näiteks:

Käesolevaga informeerime, et Alwyn Naveen Braganza, kellel on India pass Nr A1679782 ja kelle foto on ära toodud siinkohal, on omavoliliselt lahkunud töökohast. Seetõttu on ta vallandatud ja kompanii ei võta endale mingit vastutust tema tegude eest. Iga isik või firma, kes teeb temaga pistmist, teeb seda omal vastutusel.

VIJAY TANKS FZC, Sharjah, UAE

Samal õhtul suundun Dubaist edasi Kairosse.Lennutrajektoor viib üle Saudi Araabiast ning aknast alla vaadates võib videvikus märgata suuri ümmargusi põlde, mis meenutavad UFOde maandumisplatse hilissuvises viljas. Äkilise meeleliigutuse ajel annetan kõik kaasasolevad sularahariismed Emiratesi korjandusümbrikusse. Mul on ähmaselt küll meeles, et Egiptuse viisa eest tuleb maksta 15 dollarit, kuid küllap saan ma selle välja võtta lennujaama pangaautomaadist. Või siis maksta krediitkaardiga. Igatahes ei saa sellise summa puudumine kujuneda mingiks probleemiks.

Poolteist tundi hiljem seletan korpulentsele valgele naisele, kellel on jänesehambad ja maani seelik, et mulle raha laenamine oleks absoluutselt inimlik ja turvaline tegu. Kohe pärast passikon­trolli, kohe esimese ATMi juures, maksan kõik tagasi, soovi korral topelt. Naine pole aga kuu pealt kuk­kunud. Ta on reisiraamatust juba lu­genud, et on saabunud Egiptus­se, kohta, kus kõik üritavad teda petta ja temalt ta vara ära võtta. Niisiis valetab ta, et temal raha üldsegi ei ole, ning pöörab ­selja. See on üks neid har­vu hetki, mil tunnen end tõelise värdjana.

Lõpuks suudan piirivalvureid venda, et nad lihtsalt peavad mind ilma viisamarkideta esimese rahaautomaadini eskortima, ning pool tundi hiljem seisan lõpuks lennujaama ees. Olen just süütamas igatsetud ­sigaretti, kui pimedusest ujub välja üle pea ­võitud juustega egiptuse nooruk. “Mu ­sõber,” ütleb ta häälel, mis peab ­väljendama siirast vennalikku muret. “Kust sa tuled, mu sõber, kust oled sa pärit? On sul vaja taksot või ehk tas­sikest teed?”

Kähistan vihaselt, et mul pole vaja ei teed (õige) ega taksot (vale), ja käitun nii tõrjuvalt, kui ­suudan, sest olen ju Egiptuses, maal, kus kõik tahavad vaid mu raha. Ütlen, et tahaksin lihtsalt seista siin ja suitsetada, olles täiesti absoluutselt üksi. Egiptlane noogu­tab mõistvalt, kuid ei lähe kuhugi. “Kuid on sul ehk vaja hotelli, mu sõber?” jätkab ta.

Edaspidise Egiptuses veedetud öö­päeva jooksul veendun siiski lõplikult, et kuuldes väljendit “mu sõber” on kõige õigem põgeneda. “Sõber” tähendab halba, parimal juhul külaskäiku parfüümi- või papüürusemuuseumisse, milliseid on üks igal tänavanurgal. Muuseumis istutatakse sind sujuvalt diivanile, lagedale ilmub topsike lääget suhkruvett ning paks muuseumipidaja asub tegema aktiivset müügitööd, hõõrudes sissejuhatuseks su käeseljale tilga parfüümi “Kõrbe veetlus”. “Odav, väga odav, ainult nael milligrammi kohta,” räägib ta ise sealjuures. “Võibolla veidike, näiteks üks liiter?”

Ma piidlen umbusklikult teeklaasi ja pomisen seltskondliku vestluse ülalhoidmiseks, et liiter on liiga palju. Egiptlase meeleolu halveneb nähtavalt, kuid ta säilitab elementaarse teenistusvalmiduse ja leiab pikema otsimise peale laua alt pooleliitrise piimapudeliga sarnaneva anuma. Ütlen ehmunult, et ma ei kavatse osta tema lõhnaõli isegi mitte poole liitri jagu, ning taoline otsekohesus on viga. Kui kunagi eksisteeris väikseimgi lootus, et minust ja paksust parfüümikaubitsejast saavad tulevikus kirjasõbrad, siis nüüd on see šanss igaveseks kadunud. Ta kähvab, et jooksin ära oma münditee (“Ära solva mu Egiptuse külalislahkust!!”), ning tuhnib tuju täiesti kaotatuna edasi kapis, kust, oh üllatust, ilmuvad nüüd lagedale ka 100- ja 50milliliitrised pudelid. See areng rõõmustab mind nii väga, et maksan värisevate kätega 50 naela ning põgenen pakikesega, mis lõhnab jubedalt nagu nädalajagu surnuaial olnud lillepärg.

Niisiis on kõige õigem suhelda nende inimestega, kes sinuga ise suhtlema ei tule. Siis on kõik hästi. Ma ja­lu­tan öösel üle Niiluse (papüürus sahiseb, vesi läigib ja jõelaevad vilgutavad sinipunaseid tulesid), söön kiirsöögikohas kahekroonise eine punase kastmega ülekallatud makaronidest ja tangudest ning imetlen kummalisi lihakeresid, mis karnide ees konksude otsas ripuvad. Väga raske on mõista, mis loomad nad kunagi olid, kuid suuruse ja sabade järgi otsustan eeslite kasuks.

Mu viimane päev Egiptuses hak­kab meeldiva telefonikõnega. He­lis­tab Suzan, innukas Lufthansa agent, kes hakkas ööpäev varem uurima, miks hotelli aadressile tellitud Ale­xand­ria-Frankfurt-Tallinn lennupilet ikka veel kohale jõudnud pole. “Tõtt­-öelda,” üt­leb ta asjalikult, “on pilet vist kuhugi kadu­ma läinud. Kuid ärge muret­sege, härra Kivi. Minge vaid ilusti Ale­xandria len­nujaama ja uus pilet ootab teid seal!”

See kõlab nii veenvalt ja loogi­liselt, et ujun ülimat kergendust tundes pikalt välibasseinis, mis on InterContinentali reklaambukleti kohaselt Lähis-Ida suurimaid.

Esimese klassi rongipilet Kairost Alexandriasse maksab umbes 70 krooni ja meenutab turvaelementidega varustatud õllealust. Tool on hiiglaslik ja jalatugedega. Kairost väljudes kihutame pikalt paralleelselt suure maanteega, kuid mingil hetkel magistraal kaob ja jäävad vaid mustavad põllud. Paaril korral märkan pimeduses lõkkeid, millel ei tundu olevat mingit funktsiooni.

Ajasisustamiseks lappan Al-Ahrami ingliskeelset numbrit ning mu pilk pea­tub neljandal lehel, kodumaauudis­te veerul.

KUMMALISED RÜNNAKUD

Pärast mitut vaikset aastat on sala’wa, salapärane liik metsikuid loomi, kes meenutavad kuuldavasti hüääne, jälle põhjustamas paanikat. Eelmisel pühapäeval ründasid ja hammustasid loomad ligi 113 Alexandria elanikku. Vigastatud viidi tõsiste haavadega silmades, kõrvades ja kätes Ras Al-Tini haiglasse, kus neid vaktsineeriti marutõve vastu. Samasugused kiskjad on varem rünnanud elanikke Armantis – linnas Niiluse idakaldal 500 kilomeetrit Kairost lõunas –, tappes kolm ja vigastades tosinaid.

Kaks tundi hiljem jääb rong seisma ning ma trügin välja nagu kõik tei­sedki. Edasi minna pole aga kuhugi, sest rongist meetri jagu eemal on kõrge kollakas plank. On märkimis­väärselt külm ja inimesed seisavad oma kitsikuses kannatlikult, otsekui tardunuina. Viimaks läbib rongi nõksatus, rattad hakkavad pöörlema ning vagunid veerevad eest. Nüüd haaravad kõik oma kompsud ning sibavad üle rööbaste eredalt valgustatud jaamahoone poole.

Alexandria lennujaam nii valgustatud ei ole. Tõtt-öelda meenutab ta veidike Kuressaare lennuvälja terminali, ainult et hoone on siit-sealt lagunenud ja selle sissepääsu blokeerib sõjavägi. “Ticket, ticket!” korrutavad sõdurid ärritunud tihasekarjana, kuid läbi ime õnnestub mul neile selgeks teha, et pilet Lufthansa öisele lennule Frankfurti ootab mind ees lennujaamas, lennufirma kontoris.

Paraku on see vale. Lufthansa ainus kohalik töötaja ei tea mu juhtumist midagi. Ta on kõhn, närviliselt hüpleva kõrisõlmega mees ja süütab pu­nase marlboro juba kaugelt enne, kui oma jutuga lõpetanud olen. “Aga meil ei ole teie piletit ja Alexandria len­nujaamas ei saa pileteid ka välja kirjutada,” ütleb ta ahastavalt ning heas inglise keeles. “Ja me ei saaks aktsepteerida ka e-pi­le­teid, sest siin pole vastavat tehnikat.” Marlboro pakk ilmub ta pluusi­taskust uuesti välja ja peatub sedakorda mu nina ees: “Võta-võta! Sa vajad midagi kangemat!”

Tund aega hiljem on tuhatoos täis suitsetatud ja närvilised tõmblused, mis varem piirdusid vaid käte ja kõrisõlmega, läbivad nüüd Lufthansa esindaja tervet keret. Ta on teinud kangelaslikke jõupingutusi, et saada kätte mõnd ülemust, kes oskaks talle anda instruktsioone ja nõu, kuid Frankfurdis on öö (Frankfurt magab, Frankfurt ei vasta) ning kõik kõned suunatakse automaatselt Lõuna-Aafrika kõne­keskusse, mille töötajail puuduvad volitused erijuhtumitega tegelemiseks. Niisiis on tal äärmiselt kahju, kuid õnnetuseks pole enam ­midagi, mida Lufthansa mu heaks teha saaks. Kõige õigem minust oleks võtta oma kotid ja rongiga Kairosse tagasi minna.

Nüüd saavutavad mu viha ja masendus kolmekordse jõu. Kujutan häiriva selgusega ette, kuidas mind kohe koos kõigi kompsudega sala’wa’destkubisevasse öösse tõstetakse, ning mõistan, et mul ei jää üle midagi muud kui end lennujaama ära peita. Ma pean lihtsalt ootama ära Frankfurdist sissetuleva lennu saabumise, et siis, kohver süles ja õlg ees, ebainimlikult mörisedes läbi turva- ja passikontrolli lennukisse joosta. Kindlasti tulistataks mind tee peal sõelapõhjaks, kuid mis sellest. Samal ajal on mu närviliselt ringinäperdavad käed leidnud mobiili ja võtnud rida­mi­si kõnesid kõigil numbritel, millel võib olla midagigi pistmist Lufthansa, Frankfurdi lennujaama ja Saksamaa­ga. Ma ei mäleta täpselt, mida ja kellele räägin, kuid eriti arukas see jutt olla ei saa. “You cannot do this to me!” kordan ma kar­judes ja, umbes sama ratsionaalselt: “This is not happening!”

Ühel hetkel saab Lufthansa esindajal kõrini. Ta kustutab sigareti raevukalt tuhatoosi ning teatab vabisedes, et on otsustanud mind ilma piletita lennule lubada. Eelnevalt pean ma aga allkirjastama lubaduse, et maksan Frankfurdis Luftahansale 100 eurot kaotatud dokumendi eest. Teen seda kohe. Ma arvan, et kirjutaksin alla absoluutselt kõigele, et ainult Egiptusest pääseda.

Tund aega hiljem istun väikses ootesaalis, mille Meka-poolset nurka sisustab palvematt, ning vaatan, kuidas Airbus 319 läbi hämaruse nähtavale ilmub. See on otsekui ilmutus, väike valgustatud päästekapsel Lääne-Euroopast. Siis kukun ma hallile nahkistmele, neelan alla poolemilligrammise xanaxi ja kuskil Vahemere kohal saabub raske unenä­gudeta uni.

* * *

Nüüdseks olen olnud Eestis tagasi enam kui nädala. Ma olen söönud hee­ringat ja rukkileiba ning öelnud, et “Oli väsitav, kuid samas tore” (see on vastuseks pärimisele, et kuidas siis ka läks) ning et “Jah, on küll” (vastuseks küsimusele, et kas maakera ikka on ümmargune). Ajavahega taaskohanemine on läinud edukalt. Ma ei uinu jälle enne kella kolme öösel ning mul on raske avada silmi varem kui üksteist hommikul.

Ma olen õnnelik, et selle reisi tegin, sest mitmed tükid maakerast osutusid ilusamaks, kui arvasin. Nüüd ma tean, et toidumürgituse saamine on praktiliselt võimatu ja et inimesi reeglina tasub usaldada (kui nad just ei nimeta end sinu sõbraks).

Õnneks pole keegi küsinud, et miks. Selle pärimise peale jääksin ma jänni. Kuid kui küsitaks, et miks joostakse maratoni, siis ega ma teaks sedagi vastust.